Ma palun vabandust, Hendrik. Ma enam ei tee. Kuigi ma ei teinudki midagi. Siis ikkagi ma enam ei tee. Ester. Helista mulle. Sinu Ester.
KÜLALINE: Väga hea. Aitäh sulle, Ester. Kust sa helistad?
NEIU: Põlvast.
KÜLALINE: Ja kus Hendrik elab? Ka Põlvas?
NEIU: Ei, Elvas.
RIHO: Ester Põlvast ja Hendrik Elvast. Ma mängin teile lohutuseks ühe loo. Ornella Vanoni „L’appuntamento”. Ma ei tea, kuidas seda peab hääldama… ma lasen selle oma piraatplaadi pealt. Andke kvaliteet andeks.
Itaaliakeelne halva kvaliteediga ilus muusika.
Uus helistaja. Aga veidi teistsugune telefonitirin.
ERIK: Tere.
RIHO: Tere.
ERIK: Sa ei tunne ära või?
RIHO: Hendrik või?
ERIK: Mis Hendrik? Ma helistan sulle pool tundi juba. Miks telefon kinni on? See liin peab vaba olema. Nüüd on nii… Ma võtan su eetrist maha. Said aru? Sa ise ikka aru saad, milles asi?
RIHO: Ei saa, ausalt öeldes.
ERIK: Sa ei suuda seda lihtsat asja ka teha, et ütleks kella õieti.
RIHO: Mitte õieti, vaid õigesti.
ERIK: Õigesti siis.
RIHO: Kell on seisma jäänud.
ERIK: Sa pidid lihtsalt kella ütlema, eks? Oli nii? Aga sa ei ütle! Miks? Oled sa kooliraadios või? Kell on sul vale, ema helistab, teema puudub, külaline on ripakil! Sa rikud kõiki raadio kirjutamata reegleid. Oleks sul ilus hääl siis. Aga seda sul ka ei ole! Isegi koolitatud häält ei ole! Kogu kanali töörütmi oled sa segi löönud. Mis mururaadiot sa teed seal! Haige inimene! Kui labaseks ma pean minema, et sa ükskord aru saaksid! Ah? Kuuled mind? Kuulad üldse või?! Arsti juurde on sind vaja saata!
KÜLALINE: Kes see on? Mis mureks? Me kuulame teid!
ERIK: Kes räägib? Kes seal on?
RIHO: See on saatekülaline. Saage tuttavaks.
ERIK: Miks ta vahele segab? Mis me oleme eetris või?
RIHO: Kus siis veel. Eetris ikka.
ERIK (vaikselt): Mida sa endale lubad õige? Mida sa mõtled? Ah? Lülita eeter välja…
RIHO: See on selline eeter, mida ei saa välja lülitada.
ERIK: Räägime omavahel… muidu ma tulen sinna…
RIHO: Mis sa ikka hakkad nii hilja tulema. Me hakkame just ära minema.
ERIK: Lülita välja, kuuled. Tere õhtust!
KÜLALINE: Küll me lülitame. Rahu-rahu.
RIHO: Meil on eetris selle raadiojaama uus tegevjuht Erik. Rukkimets, Erik.
Vaikus.
RIHO: Hästi, ma võtan su eetrist maha. Aga teeme nii, nagu sa oleks edasi eetris. Siis on huvitavam.
ERIK: Sa maksad selle kahju kinni.
RIHO: Mis kahju?
ERIK: Moraalse kahju.
RIHO: Palju ma võlgnen?
ERIK: Mis sul viga on?
RIHO: Erik Rukkimets tuli just tagasi Ohiost. Ühendriikidest. Kas Ameerikas on ka kõik raadiod sellised… ühesugused?
ERIK: Ma ei tea praegu… ma ei ole kohustatud sellele vastama… ma lasen peakaabli välja tõmmata! Ma ei karda sind, ole sa otseeetris või ära ole.
RIHO: Kas teie meelest on parem raadiokuulajat ülehinnata või alahinnata?
ERIK: Tead, Riho, ma ütlen sulle… omavahel… et sa oled kas psühhopaat või peast segi… mõlemal juhul oled sa vallandatud.
RIHO: Ma tänan sirgete sõnade eest.
ERIK: Kanalile tegid sa karuteene.
RIHO: Tead, Erik, ma ei ole ei sinu ega raadio vastu ega isegi Ameerika vastu, aga ma lihtsalt tahan teada, millist raadiot sa teha tahad? Milline raadio sulle tähtis on?
ERIK: Ma nõuan eetri täitmist.
RIHO: Millega?
ERIK: Kvaliteediga.
RIHO: Tähendab?
ERIK: Täpsusega.
RIHO: Selge. Kui palju kell on?
ERIK: Kell? Mis see kell siia puutub? Kell on kolmveerand.
RIHO: Kolmveerand mis?
KÜLALINE: Kolmveerand üksteist.
RIHO: Aitäh. Ma olen inimkell. Aja tegelik peegeldus… Kell on siis kuskil kolmveerand üksteist… Äkki ei olegi asi kellas. Asi on ajas. Aeg on seisma jäänud. Aeg seisab. Mine tea. Ma mängin lõpetuseks veel ühe loo… ja siis hakkame minema.
ERIK: Kuhu te lähete?
KÜLALINE: Ma panen jope selga.
RIHO: Ma tulen ka kohe. Kustutan tuled ära.
KÜLALINE: Ma ootan sind koridoris.
RIHO: Sinatra, viimane salm on päris… ajakohane praegu. Kuulmiseni. Kuigi vaevalt. Ilusat reede õhtut. Edasi tegeleb teiega arvuti. Ma pean selle viiruse endal välja ravima.
Frank Sinatra lugu „Cycles”.
2009
ÜLO, ALO JA ÕLU
Andri Luup
Tegelased:
ÜLO – vanem mees 40-50-60
ALO – vanem mees 40-50-60
VILJAR – Alo poeg
VIRVE – Ülo tütar
SIRJE – vanem naine
NAABRINAINE
Tuba. Sirje koristab. Pühib tolmu. Korrastab toas esemeid ja valmistub põrandat pesema. Tagaruumis paistab läbi avatud ukse sauna eesruum, kus on ka sauna kütmiseks ahjuluuk. Ruumides pole ammu remonti tehtud. Nurga taga külmkapp. Külje peal aken. Kraanikauss akna kõrval. Sirje riputab metallist pudeliavaja ukse kõrvale nagisse. Ja läheb saunaruumi küürima. Sulgeb enda järel ukse. Pidulikes ülikondades lipsustatud mehed sisenevad õllekastiga tuppa. Ülo ja Alo. See on Ülo elamispind ja ateljee. Toas on vastamisi asetatud kulunud diivan ja tugitool.
ÜLO: Anna andeks, mul on jube segamini.
Mehed panevad õllekasti enda jalge ette maha, istuvad vastamisi. Tõmbavad hetke hinge. Vaatavad saladuslikult sündmust ette nautides teineteisele otsa. Seejärel pikalt õllekasti ja uuesti teineteist. Siis Ülo tõuseb, hakkab avajat otsima, ei leia. Alo võtab õllepudeli kätte ja ootab istudes. Ülo tuulab istuja selja taga, avab sahtleid jne.
ÜLO: Kus kohta ma panin ta siis?
ALO: Seal ei ole või?
ÜLO: Ei ole… Kus kohas see avaja on siis?
Ülo sooritab kummalisi liikumisjooniseid. Alo püüab loogiliselt mõelda, kuhu ta ise avaja paneks, aga hakkab mingil hetkel huviga Ülo trajektoore jälgima.
ALO: Mida sa teed?
ÜLO: Ma tuletan kõik etapid meelde.
ALO: Mis etapid?
ÜLO: Ma käin kõik etapid läbi.
ALO: Miks sa kõik etapid läbi pead käima? Jäta mõni vahele. Me käime siin hommikuni neid etappe läbi.
ÜLO: Rahu-rahu.
ALO: Oh… naabritel ei ole avajat või?
ÜLO: Ei ole…
ALO: Mul oli vanasti võtmete küljes.
ÜLO: Mul oli ka. Aga ma kaotasin võtmed ära.
Alo leiab kapisahtlist püstoli.