/ válnum,
de nüm / valállal,
hul így / kínzassál,
fiom, / halállal!
Zsidóv, mit tész / türvéntelen?
Fiom mért hol / bíüntelen?
Fugvá, / husztuzvá,
üklelvé, / këtvé ülüd!
Kegyüggyetük / fiomnok,
ne légy kegyülm / mogomnok!
Ovogy halál / kináal
anyát ézës / fiáal
ëgyembelű / üllyétük!
/Ma ei teadnud, mis on lein. Nüüd nutan ma kurbusega, kuivan kokku, kurvastan.
Juudid jätsid mind ilma mu valgusest, jätsid ilma mind mu pojast, minu kallist, minu rõõmust.
Oh mu kallis Issand, mu ainus poeg, vaata oma nutvat ema, võta ära tema kurbus!
Mu silmist voolavad pisarad, mu süda kurvastusest väsib. Sinu vere valamine peatab mu südametuksed.
Maailmade maailm, lillede lill, piinatakse sind kibedasti, raudnaeltega lüüakse sind risti!
Oh häda mulle, mu poeg, sa oled magus nagu mesi, kuid su ilu on häbistatud, su veri voolab nagu vesi.
Minust purskub nuttu ja palveid, mu südamevalu ei kunagi vaibu.
Surm, võta mind enda juurde, et mu ainus elaks. Jäägu alles mu Issand, kartku teda maailm!
Oh, tõesed olid Simeoni sõnad. Tunnen seda kurbuse hoopi, mida ta ükskord ennustas.
Pean sinust lahkuma, kuid mitte tõesti, kui nii piinatakse mu poega surnuks!
Juut, mida teed sa seadusetult? Miks mu poeg sureb ilma süüta? Sa tapad ta kinni seotuna, teda väänates ja piinates!
Halastage mu pojale, endale ma halastust ei vaja! Või tapke ema koos kalli pojaga surmapiinades!/
Arvatakse, et itk sündis umbes 1300. aasta paiku. Teema on jumalaema valu poja kannatuste ja ristilöömise tõttu. 1. stroof annab kohe põhimotiivi: Maarja kannatab koos Kristusega, osaleb tema valus, piinas, alandamises. Valu põhjust selgitatakse 2. stroofis, viidatakse sellele, et ema on pojast lahutatud. 3. stroofis purskub välja ema valuline kaebus, anumine halastuse nimel, piinadest vabanemise nimel. Passiooni müstika on siin laskunud humanismi valdkonda, jumalaema pole Taevane Kuninganna, ta on vaid nuttev ema, kes anub poja maiste-füüsiliste piinade kergendamise nimel. 4. stroof viib inimliku valu keskmesse, südamevalu juurde. Kõrgelt hindab ungari kirjandusteadus 5. stroofi:
Világnak világa,
virágnak virága,
keservesen kínzanak,
vas szegekkel átvernek!
/Maailmade maailm, lillede lill, piinatakse sind kibedasti, raudnaeltega lüüakse sind risti!/
Tegemist pole ainult figura etymologica ja alliteratsiooniga, mõlemaid kohtab keskaegsetes tekstides tihti. Sisu ja vorm on siin moodustanud loomuliku terviku, harmoonia, muusika. Valguse ja ilu vastandamine raudnaeltega annab sellise kontrasti, et pinge ei saagi enam suurem olla. Stroof on nii emotsionaalne kõrgpunkt kui ka vormi täiuslikkus ise (Bicskey 1995: 10).
Kontrasti viiakse edasi 6. stroofis, milles räägitakse alandatud ilust. Sellele liitub järgmises stroofis esimese isiku „mitte kunagi kaduv valu”. 8. stroofis on tegemist eneseohverdusega: ema pakub oma surma poja elu eest. 9. stroof sisaldab viite Luuka evangeeliumi 2. raamatule, milles Simeon ennustas Jeruusalemmas Maarjale, et tema poeg toob Iisraelile suurt kuulsust, kuid paljud ründavad teda, ning Maarja südant läbib kunagi suur valu.
Luuletuse kõige enam vaieldud osa on 10. stroof – kas siin on tegemist ühise surma ülla mõttega? Problemaatiline on sõna valállal tähendus. Kas tegemist on sõnaga valóság ‘tegelikkus, reaalsus’? Kas tegemist on olema-verbi mingi vormiga? Sellisel juhul võiks stroofi teist rida tõlgendada järgmiselt: elválnám tőled, de nem élve ‘lahkuksin sinust, kuid mitte elusana’.
Kaks viimast stroofi on valuliste küsimuste ja karjete seeria. Jälle kerkib esile mõte piinade ühisest kannatamisest, soov ohverdada end poja asemel.
Kannatustest teispoolsuse õnnelootuse nimel on jõutud valu vägagi maise, inimliku sõnastamiseni. Ladinakeelse ristiusu luule vormirikkus ja fraseoloogia jõudis Maarja itkuga Ungarisse, erinevate kultuuride kohtumispaigal sündis hindamatu kultuuriväärtus. Kas tegemist on tõlkega? Väga kaua interpreteeriti itku Geoffroi de Breteuil’ luuletuse, mis algab sõnadega Planctus ante nescia, tõlkena (tõlkijaks keegi Bolognas õppinud ungarlane), seda enam, et selle tekst on samas koodeksis, milles itku tekst. Viimaste aastate käsitlused on näidanud, et mainitud tekst võis olla siiski vaid üks paljudest 13. sajandi tekstidest, mida itku kirjutaja oli lugenud, mis talle mõju olid avaldanud. Me ei tea, kes on selle luuletuse autor, võib ainult arvata, et ta oli seotud dominiiklaste orduga. Me ei tea, kus itku sisaldav koodeks aastasadade jooksul on olnud. Koodeks ilmus päevavalgele 1910. aastal ühel oksjonil Itaalias, keegi sakslasest raamatukaupmees ostis selle ära, tema käest sattus koodeks Baieri Riiklikku Raamatukogu fondidesse, lõpuks Róbert Graggeri kätte, kes märkas koodeksi hindamatut väärtust. Alles aastal 1982 jõudis luuletust sisaldav Sermones-koodeks raamatukogude vahetusaktsiooni käigus Leuvenist (varem on räägitud ka Leuveni koodeksist) tagasi kodumaale Széchényi nimelisse raamatukogusse.
„Gyulafehérvári read” („Gyulafehérvári Sorok”,umbes 1310–1320) on säilinud ladinakeelse koodeksi alaserval. 15 reast koosnev ungarikeelne tekst sisaldab kolme osa, mis on erinevatel aegadel kirjutanud sama isik (viis rida Jeesuse nimest, neli rida sellest, kuidas usklikud Kristust näevad, kuus rida Kristuse kannatustest).
„Königsbergi fragment ja ribad” („Königsbergi Töredék és Szalagjai”, XIV sajandi keskpaik) kujutab endast käsikirja ungari ja ladina keeles. XIV sajandi lõpul oli käsikiri juba Wrocłavis, kus kasutati koodeksi köitmiseks, koodeks on sattunud Königsbergi (praegu Kaliningrad), kus seda tänini säilitatakse. Keelemälestis avastati 1863. aastal, 30 aastat hiljem avastati veel viis köitmiseks kasutatud riba, neist neli sisaldavad 21 rida ja 34 poolikut rida ungarikeelset teksti. Ungarikeelse teksti on kirjutanud kaks inimest, kolmas on teksti täiendanud. Tegemist on proosatekstiga, kuid kirjutusviis lubab arvata, et seda on omal ajal lauldud. Keelemälestis koosneb kolmest osast:
– üheksa rida – ülistuslaul Maarjale kui süütule emale;
– ribade eesleht – Jumala pöördumine Gabrieli poole ja „Ave Maria” algus;
– ribade tagakülg (fragment „Ara coeli” legendist).
„Schlägli sõnaloetelu” („Schlägli Szójegyzék”, 1400–1410 paiku) sisaldab 2140 ungarikeelset sõna seitsmel lehel, mis olid köidetud XV sajandi alguse Hortularium-koodeksi juurde (koodeksis endas on 130 ungarikeelset sõna); avastati 1890; koodeks kuulub Ülem-Austria Schlägli kloostrile.
„Márosvásárhely read” („A Márosvásárhelyi Sorok”, XV sajandi esimene veerand) asuvad Tîrgu Mureşi ülikooli raamatukogu ühes koodeksis, teksti tunti juba varem, kuid see avaldati alles 1957. aastal; ühel leheküljel on üks rida, teisel kuus rida piiblist; kirjutajast pole midagi teada.
„Üliõpilane Johan Rotenburgi ungari keele meister” („Rotenburgi János deák magyar nyelvmestere”, 1418–1422 vahel) sisaldab saksa emakeelega inimese kirja pandud vajalikke ungarikeelseid sõnu ja väljendeid, selgitused on saksa ja ladina keeles; säilinud on need ladinakeelse koodeksi leheküljel 62b; koodeks kuulus omal ajal üliõpilane János Rotenburgile, koodeksi tekst on ladina grammatika õpik, kuhu Johan Rotenburgi hakkas juurde kirjutama; Johan Rotenburgi käis u 1420 Budas ja hakkas seal ungari keelt õppima, tema viimane märkus on aastast 1422; keelemälestist säilitatakse Viinis.
„Jókai koodeksi” („Jókai-kódex”, 1450. aasta paiku) puhul on tegemist koopiaga 1372 ja 1400 vahel kirjutatud käsikirjast, mis