iseteadlik kodanlane. Tuletagem meelde: rokokoo sotsiaalse pinnase on loonud õukonnaaristokraatia ja suurkodanluse järk-järguline kokkusulamine. Ungari tingimustes võis see tähendada materiaalselt põhjaläinud keskaadli abiellumist rikka kodanlasega. Nii on mõistetav, et rokokoos on koos nii küüniline hedonism ja nihilism kui ka kodanlik kainus, reaalsusega silmitsi olemine ning iroonia igasuguste pooside ja jäiga etiketi suhtes. Viimane selgitab, miks tekib rokokoo raames tihti üsna obstsöönne suund. Ka maailmakirjanduses pole valgustajastu suured, nagu Voltaire ja Diderot, häbenenud kirjutada rokokooelementidega lausa pornograafilisi teoseid (Ungaris on selle vasteks Debreceni üsna robustne tudengiluule).
1793. aastal pani Mihály Csokonai Vitéz kirja oma ars poetica luuletuses „Lõbusa meelega poeet”(„A vidám természetű poéta”):
Sírhalmok! Gyász temetőkertek
Mellyek örökös setétség
S szívet borzasztó csendesség
Mostoha keblében hevertek,
Ti bús melankóliának
Setétes vőlgyei!
Hol szomorú Múzsájának
Áldozott Hervey.
Itt az érzésnek minden neme
Még az élőben is meghal.
Füle csak csendességet hall,
A semmitől írtódzik szeme,
A ciprus a hóld fényjénél
Árnyékát mutatja.
Egy sírból kitántorgott szél
Bágyadtan mozgatja.
Szörnyű környék! mellyhez a lélek,
Fantáziáin repűlve,
Irtódzással megy s réműlve,
Félhóltan hátrál vissza vélek.
Szörnyű környék! kérkedj bátor
Bús lantú Youngoddal:
Isten hozzád, gyászos sátor!
Komor ánglusoddal.
Mások irtóztató énekkel
Bőgessék bús obojjokat
És siralmas nótájokat
Jajgassák keserves versekkel;
Kerítse szürke Hesperis
Gőzölgő fejeket:
Én nem óhajtom egyszer is
Követni ezeket.
Nékem inkább olly koszorú
Kösse felkent fejemet,
Mellynek színe nem szomorú,
S múlatja a szebb nemet:
Ezt a vidámabb Múzsáknak,
A mosolygó Gráciáknak
Fűzzék öszve rózsaszínű újjai,
Élesszék fel ambróziás csókjai.
Nem kell ciprus, mellyel Racint
Tisztelte Melpómene,
Apró viola s hiacint
Bár hajamon fénylene:
Apró és kék tőlcsérjei
Ollyak, mint szépem szemei.
Ez kell nekem. – Homlokomat ne érje
Shakspeárnak akónitos fűzerje.
Így veszem fel víg lélekkel
Gyengén rezgő lantomat,
S majd kedvesem egy énekkel
Lelkesíti húromat,
Míg leng az estvéli szellő
Szárnyán egy nektárt lehellő
Rózsában a kis szerelmek megszállnak
És mennyei hármóniát csinálnak.
Szívünk elolvadt részeit
Élesztjük új dalokkal,
Pauzák únalmas idejét
Édesítjük csókokkal.
Ah! a híves esthajnalon
Így alszunk el egy szép dalon,
S énekünknek végső bágyadt szózatja
Az andalgó vidéket elaltatja.
/Hauakünkad, leinavad kalmistud, kes te igaveses hämaruses ja südant tarretava vaikuse rinnal olite, te nukra melanhoolia tumedad orud, kus kurvale Muusale tõi ohvreid Hervey.
Siin suri isegi elaval igasugune tunne, ta kõrvad kuulsid üksnes vaikust, silmad pelgasid mittemiskit. Küpress heidab kuuvalgel varju, ühest hauast väljatuikunud tuul liigutab teda väsinult.
Hirmus paik, kuhu hing läheb fantaasiates lennates hirmu õudusega, poolsurnult tuleb ta tagasi. Hirmus paik, kiitle oma julge kurva lautoga Youngiga: jumalaga, leinav telk sünge ingliga.
Teised pangu õudustäratava lauluga kõlama kurvad oboed ja leinaviisid, hädaldage kurbade värssidega. Hall Hesperis las otsib auravaid päid, mina ei soovi neile korrakski järgneda.
Minu pead ehtigu pigem selline pärg, mille värv pole kurb ja lõbustab kaunimat sugu, selle põimigu lõbusamate muusade ning naeratavate graatsiate roosavärvilised sõrmed, elu puhugu neile sisse need ambroosiamaitselised suudlused.
Pole vaja küpressi, millega Racini ehtis Melpomene, pigem oleks mu juustel pisike levkoi ja hüatsint, tema väiksed ja sinised õied on kui mu kallima silmad. Seda vajan ma, mu laupa ärgu ehtigu Shakespeare’i pärg.
Nii võtan lõbusal meelel kätte veidi väriseva lauto ja mu kallim vaimustab minu keeli lauluga, õhtuse tuule tiivul nektari järgi lõhnavas roosis maabuvad väikesed armastused ning loovad taevaliku harmoonia.
Südamete sulanud osad äratame üles uute lauludega, pauside igava aja muudame magusamaks suudlustega. Loojangul nii uinume kauni lauluga ja see laul uinutab magama ka suikuva ümbruse./
Poeet heidab kõrvale sentimentalismi luule kahvatu valu ja surmakultuse, osutades täpselt selle rekvisiitidele: kalmistule, pimedale ööle, melanhooliale, kuule, hauast kerkivale tuulehoole jne. Ta loobub traagilisest elutunnetusest ja viib õnnelootused sellisesse õhulisse kunstlikku maailma, kus lauto heliseb väljaspool aega, kus roosist hõngub nektarit, kus kunagi ei saa otsa suudlused ja igavene harmoonia. Ja see ongi puhas rokokoo, Mihály Csokonai Vitézi suust kõlab see usutavalt, sest tegemist on porri takerdunud hinge nostalgiaga.
Oma elu lõpul paigutas poeet selle programmilise luuletuse oma ühe luuletsükli ette peaaegu muutmatul kujul. See viitab tõigale, et rokokoolik maitse, elutunnetus jäid kuni elu lõpuni Mihály Csokonai Vitézi elu pärisosaks. Teistsugust maailmavaadet, valgustusaja ideesid peegeldavate luuletuste seas sünnivad tema viimastel eluaastatel taas ka rokokoo-vaimust kantud luuletused. Kirjanik Endre Illés on XX sajandi teisel poolel tõdenud (Illés 1985): „Csokonai on meie rokokoo. Kuid sellele ballile tema kutset ei saanud. Tema võis lipsata lõbutsejate hulka ainult tagatreppi pidi. Tema oli kinnimakstud muusik, lõbustaja, luuletaja, kelle käest telliti muusika, kompliment, õnnitlused, vaimukused, kelle sõnu kasutati armastust avaldades, kelle luulet-muusikat kasutati tantsides, kui väljavalitud naist emmati, kes lõbustustele ülluse andis, kuid kelle osaks polnud ei armastus ega lõbutsemine, ei idüll ega kutse. Isegi mitte lootus.”
Kui Mihály Csokonai Vitézi puhul võib öelda, et tal esineb kõrvuti rokokoolike elementidega ka klassitsismile, barokile ja isegi romantismile viitavaid ilminguid, siis Mihály Fazekasi (1766–1828) ja Ferenc Verseghy (1757–1822) loomingu kohta sobib öelda, et nende loomingus esineb ka rokokoolikke momente, ehkki mõlemad on Ungari kirjanduslukku läinud eelkõige valgustusaja kirjanikena. 1770. aastatel vahetus rokokoo Ungaris valgustusaja