jooksiski juba oma mängukaru järele.
„Üks karupoeg on linnatänavale sattunud,” ütles mees.
„See juhtus mul kogemata, palun vabandust!” ütles tüdruk ühe hingetõmbega ja sirutas käe oma lelu järele.
„Vabandus on vastu võetud,” teatas mees muigel suuga ja tema pilk jäi peatuma Luulel. Siis hüüatas ta: „Oled see sina, Luule!”
Luule ei vastanud kohe, seiras vaid omakorda meest.
„Kas sa ei tunne mind ära!”
„Tunnen ikka, Eldur! Tere siis!” Luule ulatas mehele käe. Ja too võttis selle oma kahe suure käe vahele.
„Milline õnnelik juhus! Poleks sinu armas laps mind karuga visanud, oleksime märkamatult teineteisest möödunud.”
„Ma ei visanud, ta kukkus ise!” õiendas laps.
„Millal sa tagasi tulid? Keegi meie klassist ei teadnud sinust midagi,” päris mees. „Miks sa kellegagi pole kontakti võtnud?”
„Nii palju küsimusi ühe korraga,” muigas Luule ning tõmbas oma käe pikkamööda mehe haardest lahti. „Kõigepealt pean ütlema, et ma ei taha võõraste sulgedega uhkeldada, nimelt on see tüdruk minu õetütar.”
„Mu nimi on Greta,” tutvustas laps end ise, „aga enamasti hüütakse mind pisi-Gretaks, mitte sellepärast, et ma pisike olen, olen juba suur küll, aga hoopis sellepärast, et ma vanaemaga sassi ei läheks. Nüüd on mu vanaema Greta surnud, kahju, eks ole!”
„Väga kahju!” kahetses mees.
„Aga nüüd on mul tädi Lulli! Tema tuli vanaema asemele, samal päeval kui vanaema maeti. Tädi Alla ütles, et ta saadeti meie juurde, et ei jääks tühja kohta. Kas sina oled ka meie sugulane?”
„Ei, seda mitte. Olen sinu tädi Luule vana klassivend…”
„Sa ei paista üldse vana!”
„Ära sega vahele,” noomis Luule.
„Pole midagi, asi vajab täpsust,” muigas klassivend Eldur. „Me olime Luulega terve kooliaja jooksul head sõbrad!” Siis pöördus ta klassiõe poole: „Oleks nii palju rääkida. Tahaks sinu elust kuulda!”
„Lähme kiigeparki! Mina võin niikaua kiikuda! See on siinsamas!” oli pisi-Gretal kohe hea nõu varuks. „Ega lapsel pole vaja pealt kuulata, kui täiskasvanud räägivad, ütleb emme. Ja kui Vallo veel minu issi ei olnud, siis ma tohtisin ikka kiikuda, kui nemad pingi peal juttu ajasid. Seda hüütakse kurameerima, rääkis vanaema. Lähme juba!” Laps haaras Luulel käest kinni ja hakkas teda pargi poole tõmbama.
„See on hea idee, kui sul ikka aega on!” vaatas mees küsivalt Luule poole.
„Aega saab pikemaks venitada. Kahju olekski sinust kohe lahkuda,” arvas Luule. „Tahaks väga kuulda teistest meie klassi poistest ja tüdrukutest ja mis neist ka saanud on.”
Kui pisi-Greta oli end kiigel sisse seadnud ja endised koolikaaslased pingil istusid, jätkas Eldur sealt, kus jutt ennist oli katkenud: „Me ei teadnud sinust mitte midagi. Sinu pinginaaber Viiu oli mitmeid kordi su õe käest pärinud, kuid tema vastas alati, et mingeid teateid pole.”
„Ta ei teadnudki, see oli tõsi. Ja nad arvasid, et olen hukkunud.”
„Kui tore, et lõpuks ikkagi vabaks said!” rõõmustas Eldur. „Kaua sa juba tagasi oled?”
„Varsti poolteist aastat.”
„Sa pole üldse muutunud!”
„Ära räägi rumalusi! Minus on kõik muutunud. Isegi juuksed on mul nüüd teist värvi.”
„Seda ma panin tähele, jah. Kuid tänapäeval vahetavad daamid ühtelugu oma juuksevärvi.”
„Minu juuksed pole värvitud.”
„Aga sellegipoolest pole sa palju muutunud. Tundsin su esimesest pilgust ära! Aga sina mind ei tundnud?”
„Kohe mitte. Alles siis, kui kõnelema hakkasid, oli hääl nii tuttav. Praegu aga vaatan, et oled ikka sama Eldur, keda ma pole veerandsada aastat näinud!”
„Jah, see näib uskumatuna. Siis kui saatus meid lahku viis, olime ilmas vähem elanud, kui nüüd see vene aeg juba kestnud on. Jutusta veidi oma elust, kui see sulle liiga raske ei ole, Luule!”
„Ega ei tahaks, jah, seda vangielu meenutada… Räägi parem endast. On sul perekond? Kus töötad?”
„Olen lesk. Pärast sõda abiellusin Loonega. Ta oli Viiu täditütar, ehk mäletad teda Viiu juurest, pikk blond tüdruk,” rääkis Eldur.
„Jah, mäletan küll. Ta on siis surnud. Kahju!” Luule võttis klassivenna käe ja surus seda. Mees aga ei lasknudki kätt enam lahti. Nii istusid nad tükk aega käsikäes ning kõrvalt vaadates võis neid armastajapaariks pidada.
„Kas sul lapsi on?”
„Ei, kahjuks ei ole. Tahtsime küll väga, kuid Loone haigus läks järjest halvemaks. Tol ajal polnud veel antibiootikume ja enamik tuberkuloosihaigeid suri. Meie abielu kestis kaheksa aastat, kuid enam kui poole sellest viibis Loone sanatooriumis.”
„Ja nüüd elad üksipäini?”
„Isaga koos, oma vanavanemate majas, mis on muidugi natsionaliseeritud. Kuid vanad tohtisid endale siiski ühe toa jätta – eks ole suur punastepoolne armulikkus! Nüüd on nad mõlemad juba surnud. Minagi elasin nende juures. Ja kui isa Siberist tagasi tuli, jäi tema samuti sinna. Lõpuks õnnestus üks tuba juurde saada…”
„Aga ema?”
„Ema jäi võõrasse mulda.”
„Meil just vastupidi. Anna andeks, et sind katkestasin. Räägi palun edasi. Kas tegid sõja ka läbi?”
„Ei. Mõlemast mopist päästsid mind halvad kurgumandlid.”
„Mismoodi?”
„Ehk mäletad veel, et puudusin ka koolist tihti, ilmast ilma vaevlesin angiini küüsis.”
„Miks ei mäleta! Isegi tantsukursuste ajal jäid haigeks ja mina olin ilma partnerita ning lõpuks pidin Poolgase endaga tantsima!”
„Need tantsukursused meenuvad mulle alati, kui juhtun tangot tantsima. Ükski partner ei ole harjunud käsi nii kõrgel hoidma, nagu meie õpetaja kiuste või muidu koeruse pärast hoidsime, ja nüüd ma teisiti ei oskagi. Kuidas sinuga on?”
„Ma pole pärast Eesti aega üldse enam tantsinudki.”
„Tahad väita, et mina jäin sinu viimaseks partneriks?”
„Ei, mitte seda,” tõrjus Luule pealetulvavaid mälestusi eemale. „Meie jutt kisub mujale, räägi edasi, kuidas selle mopiga siis ikkagi oli!”
„Vanajumala tahtel haigestusin ägedasse kurgutõppe mõlemal korral. Venelastel oli kiire minek ja nad ei otsinudki mind taga. Sakslane aga saatis sõjaväearstigi üle vaatama ja see kahtlustas isegi difteeriat. Nii pääsesin, olin haige ja siis liikus rinne vahepeal edasi ning ka sakslasel oli tuli takus.”
Nad vaikisid pilgu, ikka veel käest kinni hoides. Siis hakkas Luule jutustama, nii avameelselt, nagu ta veel kellelegi polnud pihtinud: „Kui mind arreteeriti, siis tahtsid venelased mu kohe spiooniks teha. Käskisid üles tunnistada, et olen saksa spioon. Ja ainult sellepärast, et mul oli Saksamaaga tihe kirjavahetus.”
„Hullumeelsus! Sa ei teinud seda ometi?”
„Ma loodan, et mitte. Ajasin kogu aeg vastu. Aga Venemaal virutas üks ülekuulaja mulle kumminuiaga pähe. Pärast seda ei mäleta enam, mida tegin. Võib olla, et kirjutasingi alla. Olin kaua haige ja flegma. Siis vabastati mind ootamatult ja sattusin ühte lastekodusse tööle.”
„Vaene, õnnetu tüdruk.”
„Ma ei tunnegi end enam õnnetuna. Ja kõik see, mis minuga Venemaal juhtus, sündis nagu kellegi teisega, mitte minuga. Nüüd elan