Varjud. Artur Erich

elust ja nüüd ka mu mälestustest lahkunud,” rääkis Luule, ja uskus sel hetkel seda ka ise. „Liiga palju vett on vahepeal merre voolanud.” Seda öeldes tõmbas Luule oma käe mehe haardest lahti.

      Mõne aja pärast tähendas Eldur: „Tundsin ta vastu suurt kiivust ja otse vihkasin teda.”

      „Miks! Meie sinuga olime ju vaid klassikaaslased ja tantsupartnerid!”

      „Seda jah. Kuid mulle tähendasid sa palju rohkem! Kas sa tõepoolest ei märganud midagi?”

      „Ei, ausõna! Ei teadnud! Ja see üllatab mind,” ütles Luule mõtlikult. „Mul on kahju, kui sulle enda teadmata haiget tegin.”

      „Nüüd, nii palju aastaid hiljem, saan sellest ju rääkida. Kuid siis ei julgenud ma sulle seda tunnistada. Ja kui sa tolle sakslasega käima hakkasid ja tema pärast vangi sattusid, needsin ennast, arvasin, et kui oleksin sulle oma tundeid avaldanud, ehk poleks tema su ellu tulnudki, ehk…”

      Luule katkestas Eldurit ja ütles: „Ei oska tagantjärele midagi arvata. Mulle olid sa hea sõber, ei enamat. Ulrichiga aga pidin abielluma. Tahtsin isegi temaga Saksamaale kaasa minna, kuid viimasel hetkel otsustasin ümber, kahju oli perekonda maha jätta. Mine tea, kas tegin seekord oma elu suurima vea. Ehk oleks siis palju vaeva ja valu olemata. Kuid mine tea, mis piinad mul Saksamaal oleks tulnud läbi elada. Sealgi valitses terror. Saatuse teed on äraarvamatud,” rääkis Luule ja mõtles sealjuures, et Saksamaal oleksime ikkagi Ulrichiga koos olnud. Kuid ta raputas end taas mälestuste köidikuist lahti ja ütles: „Aga jätame mineviku rahule. Räägi mulle teistest klassikaaslastest!”

      „Meie kahekümne viiest lõpetajast on alles kümme.”

      „Mis siis teistega juhtus?”

      „Kes jäi Venemaale, kes ei tulnud Saksa sõjaväest tagasi. Mitmed sõitsid kommunistide eest Läände varju. Muide, meie, allesjäänud, käime peaaegu kõik iga paari kuu tagant koos!”

      „See on küll tore.”

      „Jah. Me hoiame ikka veel ühte. Püüame mõnikord ka prantsuse keeles rääkida. Katsume säilitada seda Euroopa vaimu, mis meie kool meile andis. Aga kõige olulisema unustasin! Just homme saamegi jälle kokku Siivi juures! Ja sina tule ka! Naudin juba ette teiste üllatunud nägusid, kui me kahekesi sisse läheme. Sa ju tuled?”