lahutada, siis võime surra. Mina küll ei usu, et ma nüüd kohe surema hakkan, aga sinu eest ma pead anda ei saa, seega oleks parem, kui sina jääksid ema juurde, kes sind lohutab ja sinu eest hoolitseb. Tegelikult, kui meie vahel kodus mingit vahet tehaksegi, siis mulle tundub, et sind hoitakse nagu rohkem, sest sina oled väiksem ja armsam. Nii et jää sina koju, las mina lähen. Me ei ole ju teineteisest kaugel. Isa Caillaud’ maad on meie maade kõrval ja me näeme iga päev. Mulle meeldivad raskused, nad pakuvad mulle lõbu ja et ma jooksen kiiremini kui sina, siis jõuan ma rutem sinu juurde, niipea kui tööpäev on läbi. Ja kui sul pole suurt midagi teha, võid sa tulla vaatama, kuidas ma töötan. Kui sa kodus oled, tunnen ma sinu pärast vähem muret. Niisiis ole palun nii hea ja jää koju.”
III
Sylvinet ei tahtnud sellist juttu kuuldagi. Ehkki ta oli isasse, emasse ja väikesesse Nanette’i rohkem kiindunud kui Landry, kartis ta siiski kogu koormat oma armsa kaksikvenna kanda jätta.
Kui nad olid juba küllalt vaielnud, tõmbasid nad liisku ning valik langes Landryle. Sylvinet ei leppinud ühe katsega ja tahtis proovida veel suure mündiga kulli ja kirja visata. Kiri kukkus kolm korda temale, nii et ikkagi pidi Landry minema.
“Näed, see on saatuse tahe,” ütles Landry, “ja sa ju tead, et saatuse vastu ei saa.”
Kolmandal päeval, kui Sylvinet ikka veel nuttis, Landry enam nii väga ei nutnudki. Esialgu oli mõte lahkumisest valmistanud talle võib-olla isegi suuremat piina kui vennale, sest ta oli tundnud end julgemana ega piirdunud pelga arusaamisega, et vanematele pole mõtet vastu hakata; kui ta mõtles oma häda peale, sai ta asja vaagides sellest kiiremini üle kui meeleheites Sylvinet, kel polnud julgust asja kaaluda: nii et kui Landry oli juba kindlalt otsustanud ära minna, polnud Sylvinet veel sugugi tema äraminekuga leppinud.
Pealegi oli Landryl rohkem enesearmastust kui vennal. Neile oli juba mitu korda öeldud, et nad jäävadki mehehakatisteks, kui nad lahusolekuga ei harju, ja Landry, kes hakkas juba uhkust tundma oma neljateistkümne eluaasta üle, tahtis näidata, et ta pole enam laps. Niisiis õnnestus tal seegi kord venda rahustada ja õhtul, jõudnud koju, teatas ta isale, et vend ja tema täidavad oma kohust, et nad olid loosi tõmmanud ning et tema, Landry, läheb Priche’i härgi ajama.
Isa Barbeau võttis mõlemad kaksikud ühe põlve peale, ehkki nad olid juba suured ja tugevad ja kõneles neile nõnda:
“Armsad lapsed, te olete juba suured ja arukad, näen seda juba teie kuulekusest, ja ma olen teiega rahul. Teadke, et kui lapsed teevad rõõmu oma vanematele, teevad nad rõõmu ka suurele Jumalale taevas, kes neile selle eest kord tasub. Ma ei hakka pärima, kumb teist esimesena järele andis. Aga Jumal näeb kõike ja Ta õnnistab seda, kes otsuse langetas, ja ka seda, kes seda kuulda võttis.
“Seejärel viis ta kaksikud ema juurde, et see neile kiitust jagaks, kuid ema Barbeau’l oli nii raske pisaraid tagasi hoida, et ta ei saanud sõnagi suust ja leppis ainult nende kallistamisega.
Taibukas isa Barbeau teadis väga hästi, kel oli rohkem julgust, kel rohkem kiindumust. Ta ei tahtnud sugugi Sylvinet’ head tahet jahutada, sest ta nägi, et Landry oli enda eest kindlalt otsustanud ning et üksnes venna kurbus võis talle takistuseks saada. Seega äratas ta Landry enne päevatõusu, hoolitsedes selle eest, et ta ei ajaks üles vanemat venda, kes magas ta kõrval.
“Kiirusta, pojake,” ütles ta Landryle tasakesi, “lähme enne minema, kui ema üles ärkab, sest sa ju tead, kuidas ta muretseb, parem säästame teda sellest jumalagajätust. Anna oma komps siia, ma saadan sind.”
“Kas ma vennaga siis jumalaga ei jätagi?” küsis Landry. “Ta ju pahandab, kui ma talle sõnagi lausumata lahkun.”
“Kui su vend praegu ärkab ja näeb, et sa ära lähed, kukub ta kindlasti vesistama, mispeale ärkab ka ema üles, kes nutab veelgi kibedamini. Kuule, Landry, sa oled südamlik poiss, sa ei taha ju emale haiget teha, ega? Täida oma kohus lõpuni, mu laps, ja lahku, nagu poleks midagi juhtunud. Täna õhtul tulen ma koos su vennaga sinu juurde ja homme, pühapäeval näed sa juba ka oma ema.”
Landry kuuletus vapralt ja läks kordagi tagasi vaatamata koduuksest välja. Ema Barbeau ei maganud aga sugugi nii sügavalt ja rahulikult, et poleks kuulnud seda, mida ta mees Landryle ütles. Mõistnud, et mehel on õigus, jäi vaene naine voodisse ja kergitas vaid pisut kardinat, et Landryd lahkumas näha. Ta süda oli nii raske, et ta hüppas voodist välja, tahtes juba joosta Landryd kallistama, aga ta peatus kaksikute voodi ees, kus Sylvinet magas kui kott. Vaene poiss oli kolm päeva ja pea kolm ööd nii palju nutnud ja lõpuks väsimusest nii kurnatud, et tal oli isegi väike palavik, sest ta vähkres madratsil, tuues kuuldavale sügavaid ohkeid ja oigeid, suutmata ise üles ärgata.
Vaadates ja silmitsedes kaksikut, kes talle ainsana alles oli jäänud, ei suutnud ema Barbeau hoiduda mõtlemast, et sellest lapsest oleks tal olnud kõige raskem lahkuda. Selge see, et tema oli kahest tundelisem, kas siis sellepärast, et tal oli nõrgem iseloom või siis sellepärast, et Jumala loodusseadused näevad ette nii, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis üks, olgu siis armastusest või sõprusest, peab alati suurema tüki oma südamest murdma. Isa Barbeau’le meeldis Landry rohkem, sest ta pidas tööd ja vaprust tähtsamaks kui hellust ja hoolitsust. Aga ema poole hoiuraasuke kaldus õrnema ja tundelisema poole, kelleks oli Sylvinet.
Nii ta siis vaatas oma vaest, lumivalget ja kurnatud poissi, mõeldes omaette, et kole kahju oleks teda juba tööle palgata, sest Landry suudab kergemini raskusi taluda, pealegi pole tema sõprustunne kaksikvenna ja ema vastu nii tugev, et ta tõvevoodisse peaks heitma. Sel lapsel on kohusetunnet, mõtles ta, aga siiski, kui ta südames oleks olnud kübekenegi hellust, ei oleks ta lahkunud niimoodi, kõhklemata, pead pööramata ja ainsatki pisarat valamata. Tal poleks jätkunud jõudu astuda kaht sammugi põlvili langemata, et healt Jumalalt meelekindlust paluda, ta oleks ikkagi tulnud mu voodi juurde, kus ma magajat teesklesin, kas või ainult selleks, et mind vaadata ja minu tekiäärt suudelda. Landry on küll ehtne mees. Ta tahab vaid elada, liikuda, töötada ja rännata. Aga sellel siin on tüdruku hing, selline hell ja õrn, et teda peab paratamatult armastama nagu omaenese silmatera.
Samal ajal kui ema Barbeau läks nõnda arutledes tagasi voodisse, kus ta enam und ei leidnudki, saatis isa Barbeau Landryd üle Priche’i-poolsete aasade ja karjamaade. Jõudnud väikesele kõrgendikule, millest alla minnes Cosse’i hooned enam ei paistnud, jäi Landry seisma ja pööras ringi. Ta süda tõmbus valust kokku ja ta istus sõnajala puhma ega suutnud enam sammugi edasi astuda. Isa tegi näo, nagu ta ei märkaks midagi, ja sammus edasi. Mõne aja pärast kutsus ta vaikselt Landryd:
“Päev juba koidab, Landry, ja meil pole aega puhata, kui tahame enne päikesetõusu kohale jõuda.”
Landry tõusis püsti ja et ta oli endale tõotanud isa nähes mitte nutta, hoidis ta tagasi jämedaid pisaraid, mis tungisid vägisi talle silma. Ta teeskles, nagu ta oleks noa taskust maha pillanud, ja jätkas siis teed Priche’i, näitamata välja oma suurt hingevalu.
IV
Nähes, et kahest kaksikust tuuakse talle tugevam ja väledam, oli isa Caillaud Landry üle rõõmus. Et ta teadis, kui raskelt see otsus oli sündinud, ja et ta oli tubli mees ja hea naaber, siis andis ta oma parima, et noormeest innustada ning julgustada. Ta kostitas teda supi ja kruusi veiniga, et temasse vaprust süstida, sest poisi näost peegeldus vastu vaid kurbus. Seejärel viis ta Landry endaga kaasa härgi siduma ja näitas talle kätte, mismoodi ta nendega ümber käib. Tegelikult polnud see töö Landryle võõras, sest ta isal oli ka kena härjapaar, keda ta oli sageli vankri ette rakendanud ja imehästi juhtinud. Niipea kui laps nägi isa Caillaud’ toredaid härgi, kes olid kõige paremini hoitud ja toidetud ning kõige puhtamat tõugu kogu ümbruskonnas, tundis ta end oma uhkuses meelitatuna, et tal olid nii kenad sarvekandjad oheliku otsas. Pealegi tahtis ta näidata, et ta pole sugugi saamatu ega arg ja et talle on õpetamatagi kõik selge. Isa kiitis teda ning kui põllule mineku aeg kätte jõudis, tulid kõik isa Caillaud’ lapsed – poisid ja tüdrukud, suured ja väikesed – kaksikut kallistama ja kõige noorem tüdruk kinnitas lilleõie ta mütsi külge, sest see oli tema esimene tööpäev ja samas ka pidupäev pererahvale, kes teda vastu võttis. Enne lahkumist manitses isa