kõvasti tööd rabada. Kerge väsimus oli ka parim ravim mure vastu.
Kuid raskem oli hakkama saada vaesel Sylvinet’l Kaksiklas: peab mainima, et isa Barbeau’ maja ja valdused, mis asusid Cosse’i alevis, olid selle nime saanud pärast kahe lapse sündi seetõttu, et veidikese aja pärast tõi üks maja teenijatest ilmale kaksikud tüdrukud, kes elama ei jäänud. Ja et maamehed on vägevad loraajajad ja naljanimede andjad, ristiti maja ja maavaldused Kaksiklaks; ja kuhu iganes Sylvinet ja Landry nüüd ilmusid, hakkasid lapsed kohe kindlasti hüüdma: “Näe, Kaksikla kaksikud!”
Niisiis valitses isa Barbeau’ Kaksiklas sel päeval suur kurbus. Niipea kui Sylvinet ärkas ja nägi, et venda polegi ta kõrval, aimas ta tõde, ent ta ei suutnud uskuda, et Landry oli saanud jumalaga jätmata lahkuda, ja hingevaevale vaatamata oli ta venna peale pahane.
“Mis ma talle tegin? Miks ta mu peale pahandas?” küsis ta ema käest. “Ma tegin ju kõik, mis ta tahtis. Ta palus, et ma teie ees ei nutaks, armas emake, ja ma hoidsingi pisaraid tagasi nii, et pea pidi lõhki minema. Ta lubas enne äraminekut öelda mulle paar julgustavat sõna, süüa hommikust kanepipõllu ääres, seal, kus me tavaliselt käisime juttu ajamas ja aega veetmas. Ma tahtsin talle veel kinkida oma noa, mis on parem kui tema oma. Te siis pakkisite eile õhtul ta koti kokku ja mulle ei öelnud midagi. Te ju teadsite, et ta tahab sõna lausumata ära minna?”
“Nii tahtis su isa,” vastas ema Barbeau.
Ema Barbeau rääkis, mis ta iganes oskas välja mõelda, et Sylvinet’d lohutada. Ent Sylvinet ei tahtnud midagi kuulda ja alles siis, kui ta märkas emagi silmis pisaraid, langes ta talle kaela ja palus oma käitumise eest andeks, lubades jääda teda lohutama. Aga niipea, kui ema läks tagahoovi toimetama ja pesu pesema, pistis ta pea laiali otsas Priche’i poole jooksu, lastes end juhtida instinktil nagu tuvi, kes teelt eksimata lendab ematuvi järel.
Ta olekski Priche’i jõudnud, kui ta poleks teel kohanud isa, kes ta käekõrvale võttis ja ütles: “Me lähme su venna juurde veel täna õhtul, aga seni, kui ta töötab, pole vaja teda häirida, sest peremehele see ei meeldi. Pealegi jäi ema üksi koju muretsema ja sina peaksid teda lohutama.”
V
Sylvinet tuli tagasi ja rippus päev otsa ema seeliku sahas nagu väike laps, rääkides vaid Landryst ning üha ta peale mõeldes käis ta läbi kõik paigad ja nurgatagused, kus nad olid harjunud koos olema. Õhtul viis isa teda Priche’i. Sylvinet oli kannatamatusest vennale kaela langemas otse kui arust ära, tal polnud isegi mahti õhtust süüa – nii tuline rutt oli tal minema hakata. Ta ootas, et Landry tuleb talle vastu ja nägi teda kujutlusis enda poole jooksmas. Ent Landry, ehkki ta seda väga ihkas, ei liikunud paigast. Ta kartis, et Priche’i poisid ja noormehed hakkavad teda pilkama selle kaksikute sõpruse pärast, mida peeti omamoodi haiguseks, ja nii leidiski Sylvinet oma venna laua tagant joomas ja söömas, otsekui oleks ta terve elu Caillaud’i pere keskel elanud.
Aga kui Landry teda sisenemas nägi, hüppas ta süda ometi rõõmust ja kui ta oleks tunnetele vaba voli andnud, oleks ta laua ja tooli ümber lükanud, et vennale kohe kaela viskuda.Ta jäi siiski paigale, sest pererahvas silmitses neid uudishimulikult, lõbustades end tolle ainulaadse sõprusega, mida koolmeister “loodusimeks” kutsus.
Niisiis, kui Sylvinet tuli, et vennale kaela viskuda, nuttes teda sülelda ja end tema rinna vastu suruda, nagu lind surub end pesas teise linnu vastu, et sooja saada, siis Landryd pahandas ta varjamatu tundepuhang, ja ehkki ta tundis venna armastusest rõõmu, tahtis ta näida arukamana ning andis vennale aeg-ajalt märku, et ta end talitseks, mis Sylvinet’d suuresti üllatas ja vihastas. Lõpuks, kui isa Barbeau hakkas isa Caillaud’ga vestlema ja paari sõõmu rüüpama, läksid kaksikud koos välja. Landry tahtis väga venda salamahti oma südame vastu suruda. Ent teised jõmpsikad jälgisid neid eemalt; isegi väike Solange, isa Caillaud’ noorim tütar, kes oli kaval ja uudishimulik nagu ehtne kanepilind, jälitas neid tasahilju kuni sarapuuvõsani, naerdes häbelikult, kui vennad talle tähelepanu pöörasid, aga too tirts ei jätnud oma jonni, sest ta lootis näha saada midagi erakordset, teadmata ise, mida üllatavat saab kahe venna sõpruses olla.
Imestunud rahulikust ilmest, millega vend teda vastu võtnud oli, ei tulnud Sylvinet’le pähegi Landryga pahandama hakata, niivõrd hea meel oli tal vennaga taas koos olla Järgmisel päeval, nähes, et ta on iseenda peremees, sest isa Caillaud oli ta kõigist kohustustest vabastanud, lahkus Landry Priche’ist varavalges, arvates, et tabab oma venna voodist. Ehkki Sylvinet oli temast suurem unimüts, ärkas ta otsekohe, kui Landry õunaaia väravast sisse astus, ning pistis paljajalu jooksma, nagu oleks talle keegi kõrva sosistanud, et vend tuleb. See oli Landryle täieliku rahulolu päev. Ta oli rõõmus taas oma peret ja kodu nähes, sest ta teadis, et iga päev ta siia tulla ei saa ja et see oli talle otsekui tasu. Pooleks päevaks unustas Sylvinet kõik mured. Hommikusöögi ajal mõtles ta endamisi, et lõunat sööb ta veel koos vennaga; lõuna läbi, mõtles ta, et jäänud on vaid õhtusöök, ning ta muutus rahutuks ja rusutuks. Ta hoolitses oma venna eest ja hellitas teda kogu hingest, loovutades talle kõige paremad palad, nii oma leivakannika kui maitsva kapsajuurika: seejärel muretses ta venna riietuse ja jalanõude pärast, otsekui asutanuks Landry end pikale teekonnale ja tundis talle kaasa, taipamata, et just temale tuleks kaasa tunda, sest tema kurbus oli suurem.
VI
Nii möödus terve nädal; Sylvinet käis Landryd iga päev vaatamas ja Landry jäi mõneks hetkeks tema seltsi, kui ta juhtus Kaksiklast mööda minema. Landry harjus peagi oma uue osaga, Sylvinet aga ei suutnud sellega leppida ning luges päevi ja tunde nagu vaevatud hing.
Terves ilmas oli Landry ainus, kes oleks võinud vennale aru pähe panna. Ka ema palus tal venda rahustada, sest vaese lapse kurvameelsus üha kasvas. Ta ei mänginud enam, töötas üksnes käsu peale; mõnikord käis ta küll jalutamas oma väikese õega, aga ta ei rääkinud temaga ega püüdnud teda lõbustada, vaid ainult jälgis, et ta ei kukuks ja endale haiget ei teeks. Niipea kui Sylvinet’ järele ei vaadatud, lippas ta üksipäini minema ja peitis end nii osavasti ära, et teda oli võimatu leida. Ta tuhlas igas kraavis, igas hekis, igas mägiojas, kus nad olid tavatsenud Landryga mängida ja vestelda; ta istus puu alla, kus nad koos olid jalgu puhanud; ta pistis jalad igasse veeniresse, kus nad olid paterdanud nagu kaks ehtsat pardipoega; ta rõõmustas, kui ta leidis sealt mõne puutüki, mida Landry oli oma sirpnoaga lõikunud, või mõne munakivi, mida ta oli ketta või tulekivina kasutanud. Ta korjas need kokku ja peitis puuõõnde või puukoore alla, et neid siis aeg-ajalt taas kätte võtta ja vaadata, otsekui oleksid need mingid tähtsad asjad. Ta kõndis ringi aina meenutades ja mälus tuhnides, et noppida välja pisemadki mälestused möödunud õnnest. Mõnele teisele oleks see paistnud tühisena, kuid tema ainult mälestuste najal elaski. Ta tundis hirmu tuleviku ees ega julgenud mõelda taoliste kurbade päevade edasisele voolule. Ta mõtles ainult möödanikule ja kurnas end pidevais unelmais.
Mõnikord näis talle, et näeb ja kuuleb oma kaksikvenda, ja ta vestles üksipäini, kujutledes, et vastab talle. Tihtipeale uinus ta kohapeal temast unistades; kui ta ärkas, siis nuttis ta üksindusest pisaraid kokku lugemata ja tagasi hoidmata, sest ta lootis, et väsimus kulutab ja vaigistab ta valu.
Ükskord, jõudnud ekseldes Champeaux’ raiesihini, leidis ta ojakesest, mis vihma aegu metsast välja voolab ja mis nüüdseks on peaaegu kuivanud, ühe väikese veski, mille meisterdamise peale on meie kandi lapsed sellised meistrid, et isegi veskite tiivad hakkavad veevoolus pöörlema; nad peavad vastu päris kaua, kuni teised lapsed nad ära lõhuvad või suurveed kaasa haaravad. See, mille Sylvinet leidis, oli täiesti korras ning oli tervena säilinud juba üle kahe kuu, sest selles üksildases paigas polnud keegi veskit näinud ega rikkunud. Sylvinet tundis otsekohe ära oma venna kätetöö; veskit valmistades olid nad veel lubanud tulla seda vaatama, hiljem olid nad selle aga unustanud ja läinud hoopis mujale veskeid meisterdama.
Igatahes tundis Sylvinet leiu üle rõõmu ja läks sellega jõe alamjooksule ning imetles seal veskitiibade mängu, meenutades, et Landry oli esimene, kes need pöörlema sai. Seejärel jättis ta veski sinnapaika, hoides endale lõbu tulla seda esimesel pühapäeval ühes. Landryga vaatama, et näidata, kuidas nende tugev ja korralik veski on ajahambale vastu pannud.
Läbemata