toast Honda võtmed, sest ehkki Eva oli Synnele meie pulmadeks kinkinud musta Audi, ei tahtnud ta eriti rooli taha istuda.
Kady istus köögilaua taga ja hoidis pead käte vahel. Läksin koos Synnega sinna mühinal sisse, sest ma teadsin maja uksekoodi ja Kady korteriuks oli ka lahti.
„Kas sa tahad oma autoga tulla ja ma ostan sulle bensiini?” küsis Synne.
„Parem oleks,” nuuksatas Kady ja vaatas mulle nii õnnetu näoga otsa, et mul hakkas temast lausa hale. Selline habras ja õnnetu tegelane. Käed värisevad nagu minul kunagi pohmellis peaga, ja nägu on nutust punane. Nojah, eks ta ole ikka tuttav ja omajagu lähedane siiani, pidin tunnistama.
Õnneks oli Kady autos nii palju bensiini, et ta sai oma ratastel sõita bensiinijaama, kus masin lõplikult välja suri. Lasime paagi täis ja ma pistsin salaja veel Kady armatuurlauale mõned viiesajased, mis ma olin pangast välja võtnud. Patareide jaoks vist, itsitasin endamisi, kuid ma ei öelnud seda kellelegi.
Tagasi Kurrule Naistevallas jõudsime alles öösel kella kolme ajal ja kobisime kohe magama. Ülemine, meie kõrval olev suur magamistuba oli tühi ja Kady sättis ennast seal sisse.
Olin juba mõnusalt suigatanud, kui Kady vaikselt koputas ja siis tasakesi tuppa tuli. Ta hiilis aegamisi meie suure voodi juurde ja kükitas minu juures põrandale. Ta pani käed voodile, nagu palvetaks, ja sosistas:
„Tead, Hinno, minu arvates läks Priit oma endise naise juurde. Priit rääkis mulle, et ta oli teda mitu aastat üritanud tagasi võita, aga ikkagi… Ta oli täna kuidagi imelik ja sügavalt mõttes. Suurema osa päevast ta vaikis ja see mind natukene pahaseks tegigi.”
Tegin ühe silma lahti ja vaatasin naist.
„Ma ei usu seda. Ta pole selline mees ja Linda ei võtakski teda tagasi. Nende elu on nii lõhki, et seda ei lapi enam ühegi väega. Nagu meie omagi kunagi läks. Sinagi ei võtnud mind tagasi, kuigi ma tahtsin väga tulla, aga siis läks aeg edasi ja me mõlemad hakkasime oma elu elama. Ma toibusin oma vapustusest ja elasin edasi. Tulid uued tutvused ja… Noh, ja viimaks leidsin endale selle kõige kallima naise ja olen eluga ülimalt rahul. Ma usun, et sinul ja Priidul läheb samamoodi. Sa ei tohi ainult nii armukade olla,” rääkisin vaikselt, et Synne ei ärkaks. Tegelikult ma ei aimanudki, et Synnegi oli ärkvel ja kuulis kõike, sest ei saanud oma kõrvaaparaati ööseks välja lülitada.
„Sinu elu on muidugi korras ja alles nüüd saan ma tegelikult aru, kui loll ma olin, et siia-sinna siplesin ega uskunud armastusse nagu sina. Mis ma sellest kõigest saanud olen?” ahastas Kady nutma puhkedes.
„Kady, rahune maha ja mine magama,” soovitasin.
„Ei. Ma lähen kohe Priidu juurde ja kui teda kodus ei ole, siis otsin üles Linda ja sõidan sinna,” ähvardas naine käsi mudides.
„Öösel magatakse, mitte ei konnata ringi!” nähvasin. „Kus sina tead, kus Priit olla võib! Võib-olla on alles Pärnus ja tuleb homme tagasi ja hakkab sind otsima.”
„Mingi teise naise juures, sest minuga ta olla ei saa. Mul on see…” Kady nuuskas nina. Ma polnud eksinud, Kadyl oli tõesti tsükkel ja see ta segaseks ajaski. Mina pidin ta nüüd maha rahustama ja paika panema.
„Kuule, Kady, armastus ei koosne ainult seksist ja köögilaua all magamisest. Minagi pole siiani täielikult aru saanud, mis see armastus on. Ma ei suuda mõista, miks ma olen Synnesse nii kiindunud ja talle truu, kuigi võiksin vabalt ringi tõmmata ning teda kellegagi petta. Raha oleks mul selleks küllaga…”
„Proovi ainult,” sisistas Synne. „Ma saadan sulle Rego ja Madise kraesse ja seleta siis nendega.”
Kady oigas. Ka tema oli arvanud, et Synne magab rahulikult ega kuule midagi.
„Sina maga edasi, Synne. Meie klaarime siin oma asju ja… Kuule – miks sa üleval oled?!” ehmatasin nüüd isegi ja keerasin ennast naise poole. Synne vaatas mind silmade särades ja muigas:
„Proovi ise magada, kui su külje all jahutakse armastusest ja seksist,” sõnas ta.
„Teil on väga kena poeg,” ütles müüja mulle, kui seisime Tallinnas aiatarvete ja masinate poes ning ma maksin kinni Husqvarna aiatraktori.
„Kus?” küsisin vaistlikult ja vaatasin siis Oliveri poole. „Ah soo. Nojah, on küll,” kinnitasin, kuid müüja muigas ikkagi veidi. Küllap pidas ta mind veidi hajameelseks issiks. Palavusega puha ära pööranud. Aga mis see tema asi on – hea oli see, et mees ostis võimsa ja kalli muruniiduki ja nüüd aitasid laotöölised seda järelkärule sõita.
Jah, inimene on oma loomult laisk, pidin ma tunnistama. Ma oleksin võinud vabalt tõmmata tavalise lükatava muruniiduki käima ja sellega ümber maja täristada, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Murumaad oli üksjagu palju ja peaaegu kolm tundi seda surisevat jurakat lükata – lihtsalt ei viitsi. Kuna kedagi teist polnud silmapiiril, sest Lauris kasvatas Vainul ämma või vastupidi, Pisukas oli ema juures ja sinna sõitis ka Synne, Kady moosis Märjamaal Priitu ja kutsus teda alevisse või kaugemale kohvi jooma, sest olin talle jälle tagastamatut laenu andnud, siis võtsin endaga kaasa esimese ettejuhtuva inimese, kelleks osutus Oliver. Poiss oli meile tulnud ja laskis maja taga õhupüssist märki. Temagi igavles ja oli otsemaid nõus minuga koos Tallinna sõitma. Haakisime käru taha ja asusime teele. Ilm oli selline, et natuke õli, soola ja tooreid kartuleid, ise sinna suure plekkliua keskele ja õhtuks oleks praad valmis. Isegi lihaga, sest kui sa seest jäädki natukene tooreks, siis väljast oled parajalt krõbe küll. Inimesed on üldse pisut toorevõitu ja kui öeldakse, et see härra või too proua on jõudnud küpsesse ikka, siis kindlasti pannakse kohe kõvasti mööda. Küps iga ja ise küps olla on kaks ise asja minu arvates. Eks proovige pool päeva lõõskava soojuse käes aiatoolis aega surnuks lüüa, rätik üle pea, siis saate aru, mida tähendab ikka parajalt küps olla.
Nüüd oli see ilus punane traktor järelkäru peal ja kinnitatud nii, et ta ise sõitma ei hakkaks. Kutsusin poisi enda kõrvale ja asusime tagasiteele. Olin juba Järvevana teel, kui mulle helistati. Kuigi moblaga sõidu ajal rääkida ei tohi, võtsin ma kõne ikkagi vastu, sest helistajaks oli kallis koduabiline Riina.
„Kas sa oled kodus?” küsis ta.
„Ei ole,” vastasin.
„Retsike ja mina tahaksime teile kangesti külla tulla. Kas sa tuled varsti koju?” päris naine edasi ja nii tõusvas joones, kuni viimaks tunnistasin, et olengi Tallinnas ja võin nad Mustamäelt peale võtta.
Nii sõitsingi Mustamäele. Riina oli endale selga pannud ilusa kostüümi ja nägi välja väga viisakas, aga Arno alias Rets nägi ikka välja, nagu oleks äsja vanglast lahti saanud. Ometi oli ta vabaduses juba päris kaua olnud, meenutasin.
„Mis asi sul seal taga on?” küsis Riina autosse istudes.
„Muruniiduk,” ühmasin.
Oliver pelgas natukene Retsi, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et ehkki Rets nägi oma armilise näoga välja nagu viimane bandiit, oli ta südames ääretult õiglane ning otsekohene ja igas olukorras abivalmis. Pealegi hoidis ta Riinat kogu hingest hoolimata viimase krutskitest.
Mingil hetkel hakkas Rets aina sagedamini tagaaknast välja kiikama ja ma tundsin murelikult huvi:
„Kas muruniiduk hakkab ära kaduma?”
„Niidukil pole häda midagi,” seletas Rets oma soonilisi käsi mudides. „Niipalju kui ma aru saan, jälitab meid juba pikemat aega mingi auto. Minu arust vähemalt Mustamäest saadik, aga võib-olla varemgi. Muidugi, ega ma päris korralikult näe, sest niiduk segab, aga nii mulle vähemalt tundub.”
Mingi foobia vist, arvasin. Mina ei märganud midagi ja ainus, mis mind häiris, oli mu higist läbimärg särk. Autos töötas küll konditsioneer, aga palavus vaevas mind ikka. Tundsin end uimaselt ja minu suurim soov oli tass kohvi. Olgugi et kell oli juba üle kolme, aga ma pidin kohvi saama.
Pidasin Laagris kinni ja kutsusin ka teised kohvikusse sööma ja kohvi jooma. Retsil ja Oliveril polnud selle vastu midagi, aga Riina kadus kohe kusagile. Rets lõi lihtsalt käega.
„Ma