ja suitsetada, kuigi olen sedagi aastaid teinud. Aga oma toidusedelile ei kavatse ma piire seada. Ma olin ja olen kõigesööja ning mis hamba all lausa ei karju, see alla ka läheb. Kaaluga pole mul ka probleeme olnud. Kui vahel lisandubki mõni kilo, siis õige pea kaotan selle jälle.
„Küll mõnel inimesel ikka veab,” tänitas Riina õlut rüübates. „Sööb, palju tahab, aga kilode number jääb samaks. Mina pean pidevalt kaalu jälgima, et mitte paksuks minna.”
Silmitsesin teda hindavalt. Nojah, kuidas võtta! Riinale ei tohi paks öelda, sest enda arvates ta seda pole, aga kõhnaks teda ka pidada ei saa. Kui ta umbes kuuskümmend kilo kaalust maha saaks, siis oleks ta ehk Synnega ühes kaalus.
Oma jutu lõpetuseks sirutas Riina käe mu praeliha järele, aga ma tõmbasin taldriku oma nina alla. Praadigu ise.
„Omlett on valmis,” teatas Synne taldrikuid jagades. Minul oli juba kõht täis ja ma läksin uurima oma sauna, mille olime lasknud ehitada, kuid polnud seda veel kordagi kütnud. Tegelikult – mõne korra vist olin, aga see oli tõesti ammu. Viga oli nimelt selles, et meil polnud üldse puid. Saun pidi olema aga tingimata ahjuküttel, elektriküttest ei tahtnud ma kuuldagi. Majas võis see olla, kuid seal oli ka pandud mingisugune maasoojuspump ja ma ei teadnudki, mis põhimõttel see kolakas õieti töötas. Sooja see igatahes andis.
Logistasin äraoleva ilmega kuuris saunaahju luuki ja mõtlesin, mida teha. Kas tõesti pean hakkama Vainult metsa tegema ja seda siia vedama? Teisalt aga… Lehes on nii palju küttepuu pakkumiskuulutusi ja keegi ei keela mul puid osta.
Läksin tagasi tuppa ja otsisin välja ühe kohaliku ajalehe. Leht oli küll paar kuud vana, aga ma lootsin, et kuulutus kehtib, ja nii oligi. Igatahes lõunaks oli kaheksa ruumi puid kohal ja ma pidasin plaani, kuhu see hunnik üles laduda. Kutsusin teised ka appi ja me ladusime puud korralikult sauna taha üles. Kui peaaegu pool puudest oli virnas, tuli meie juurde naabrimees Artur ja vaatas silmi kissitades, kuidas me vihmaga puid tassisime. Osa olin juba sauna viinud ja selle küdema pannud. Appi ma vanameest ei kutsunud, ehkki ta oleks isegi tulnud. Lasin tal niisama oma piipu popsutada ja halli habet lehvitada. Teadsin, et vanamees pidas plaani hakata Vääksu Katriniga kokku elama, aga mul polnud aimugi, mis neid siiamaani takistas. Küsima ka ei hakanud. Kuidagi piinlik oli.
Retsi puusületäied olid seda mõõtu, et võttis lausa ohkima. Uskumatu, kui tugev võis see sitke mees olla. Ka Oliver ja Lauris tassisid puid. Naised toimetasid toas. Linda oli ka ammu tagasi ja püüdis nüüd laveerida majas nii, et oleks konnadest ohutus kauguses. Pisu oli oma konnade üle nii õnnelik, kui üks laps üldse olla saab. Ema lootis küll, et tüdruk varsti tüdineb, aga siiani polnud sellest märkigi.
Artur keeras endale uue tobi ette ja puhus siniseid suitsupilvi suust välja. Üldse suhtlesime me Naistevallas väheste naabritega. Ka Vaimõisas oli minu Vainu talu teistest nii kaugel, et keegi ei viitsinud külla tulla ja ma polnud ka ise eriline külaskäija.
Naistevallas oli meil veel naaber Einar, nooremapoolne taluperemees, kes põldu pidas ja rentis ka minult maad, sest minul polnud sellega midagi teha. Mulle piisas poolest hektarist kartulimaast ja isegi seda oli liiga palju, sest nuputasin pidevalt, mida selle laariga sügisel peale hakata. Siis suhtlesime veel Livia ja Kauriga, kelle olime metsast välja toonud, ja loomulikult ka Vääksu mammiga.
„Vihmane täna,” ühmas Artur.
„On jah,” kinnitasin ja vaatasin, kuidas saun küdes. Vihta oleks veel vaja, mõtlesin endamisi.
„Tead, mida ma mõtlesin,” sõnas Artur.
„Ei, kust mina peaksin seda teadma,” laususin.
„Vaata, sõja ajal oli siin mail üks rikas talunik,” pajatas Artur. „Ta oli ikka päris rikas kohe. Tal oli kulda ja puha. Kui Vene võim tagasi tuli ja juba enne seda, kui sakslased sees olid, peitis mees oma kulla sinna heinamaale ära. Nüüd on see kadunud ja minu teada pole keegi varandust üles leidnud.”
Artur näitas mulle võserikku ja korralikku lepikut, mis taamal kasvas.
„Seal on ju mets,” arvasin mina.
„Nüüd on mets,” rõhutas Artur, „aga enne oli heinamaa. Isegi pärast sõda kasvas seal veel hein, aga siis jäi see unarusse ja kolhoos ei hoolinud sellest metsaäärsest lapikesest. Nii kasvaski mets peale. Kuld on siiani kadunud. Mõned mehed on käinud küll otsimas, aga kulda pole nad leidnud.”
„Kust sa seda tead? Ega nad oleks ju sulle maininud, kui oleksid leidnud,” arvasin.
„Seda oleks näha, aga pole mette,” mühatas Artur endist viisi piipu tossutades. Ka Oliver oli meie juures ja kuulas kikkiskõrvul.
„Lähme otsime selle kulla üles,” oli poiss hakkamist täis.
„Oota nüüd,” peatasin tulihingelist aardeotsijat. „Enne peab natukene mõtlema ja asja vaagima. Kui seda kulda on ennegi otsitud ja keegi pole leidnud, siis on vähe tõenäoline, et ka meie selle leiame. Samuti ei pruugi kulda üldse seal ollagi. Mees võis vabalt aarde mujale matta, kui tal see üldse oligi,” arutlesin loogiliselt.
„Oli,” kinnitas Artur. „Katrin oli siis alles plikakene, umbes nagu Pisu praegu, kui Eduard talle enne surma jõudis kõrva sosistada kulla asukoha. Ta sai raskelt haavata, aga jõudis metsa põgeneda ja seal ta hinge heitiski. Katrin sattus juhuslikult tema peidukoha juurde ja siis Eduard rääkiski.”
„Miks Katrin ei ole ise kulda üles otsinud?” küsis nüüd Oliver, kes lausa põles soovist kuurist labidas võtta ja kaevama minna.
Artur võttis maast oksarao ja vedas sellega mulla peale jutte. Mõtlikult vaatas ta madalalt üle maa kihutavaid pilvi ja sügas nina.
„Ta pole selline inimene. Talle pole varandust vaja. Katrin on pärit endisest aristrokraadisoost ja talle piisab tiitlistki. Ta on oma päritolult paruness,” tunnistas Artur.
Mina teadsin seda, aga Oliverile oli naise tiitel suureks uudiseks.
„Ausalt vä?!” küsis poiss ehmunult.
Artur jäi seletama noormehele selle küla ajalugu ja inimesi, kuid mina ei saanud rohkem enam rääkida, sest õuele sõitis Geilo. Läksin talle vastu.
„Kuidas läheb ka?” küsis ta kätt ulatades.
Surusin tema kämmalt.
„Läheb ka,” ühmasin.
„Mul on täna kiire, aga ma tulin ütlema, et teeks laupäeva õhtul ühe simmani ära. Nimelt on Varbolas pereõhtu ja Dirtex on kutsutud sinna esinema. Mingit eriti suurt raha loota ei ole, aga midagi ikka saame. Ega me päris muidu ka lähe,” seletas ta.
Kutsusin Synne ja pidasime kolmekesi nõu. Geilo arvas, et neli tundi või natuke peale ka läheb ära küll. Meie võtku ainult kitarr ja Merike kaasa, sest naisvokaaliga on kitsas käes. Veel andis ta meile nende plaadi, et naised saaks seda kuulata, ja pataka laulusõnu, et need selgeks õppida. Mina olin sooloesineja ja mind huvitas ainult mu oma muusika. Muidugi, ega ma niisama ka vahtinud, vaid aitasin siit ja sealt mõne akordiga kaasa, kui vaja oli.
Täna oli teisipäev ja juba juuli lõpp. Laupäevani on veel aega ja me jõuame harjutada küll. Õigemini naised, sest minul olid duurid ja osaliselt ka sõnad käes. Laulda kavatsesin ainult oma lugusid.
Synne võttis plaadi ja pataka sõnu. Ta lehvitas Geilole, kes õuelt minema sõitis. Synne lappas lehti ja avastas, et paljude laulude autorid olid too Õnne ja Meelis, kes Kohilas autos maha lasti.
„Andekad inimesed ja selline traagiline surm,” sõnas ta ja läks maja poole. Ta tahtis Merikesele helistada, et temaga nõu pidada, ja hiljem plaati kuulata. Mina ei saanudki enam aru, kas ma üldse kuulun sellesse kollektiivi või mitte, aga ega sel olnudki tähtsust. Hakkangi hoopis kulda otsima, sest nägin, kuidas Artur ja Oliver kadusid sauna nurga taha.
Hõikasin Laurisele, et ta saunal silma peal hoiaks, ja silkasin neile järele.
„Mis otsusele te siis jõudsite?” uudistasin.
„Me hakkame otsima,” teatas Olle ja rühkis edasi. Vihm oli juba mõne aja eest lõppenud ja ajuti välgatas