Tiit Sepa

Sul puudub kohusetunne


Скачать книгу

ise.”

      Võtsin kõrvaklapid ja kuulasin. Piiksus üsna tugevalt. Ma noogutasin Arturile. Katrin oli läinud koju oma lambakarja toimetama.

      „Hakkame kaevama,” arvasin. Lülitasin metalliotsija välja ja võtsin labida.

      Umbes tund aega hiljem sattusime roostetanud metallesemele. Olle arvas, et see ongi kullakarp, kuid natukese aja pärast teatas Artur, et tegemist on lehmakellaga.

      Ohkasime pettunult kogu südamest. Panime kella kõrvale ja ajasime mulla auku tagasi. Olime higist läbimärjad, sest pole just eriti kerge kaevata maad, mis on täis juurikaid ja igasugust prahti. Mina olin täitsa võhmal ja jõin plastpudelist vett, mille olin kaasa võtnud.

      Telefon helises.

      „Kus sa oled koos Oliveriga?” küsis Synne käredalt.

      „Metsas,” vastasin.

      „Mis te teete seal? Eile jõlkusite metsas ja täna jälle,” nuhkis naine.

      „Mida me metsas teeme?” pärisin kiiresti Arturi ja Oliveri käest, sest me polnud mõelnud sellele, mida me teistele ütleme, kui nood hakkavad meie looduse- ning labidaarmastuse vastu huvi tundma.

      „Oleme jahil,” mühatas Artur.

      See variant jäi ära. Siis on Synne kohe siin, sest Arturi eelajalooline kukkedega jahipüss vedas väga viltu ja oli lausa eluohtlik. Kui Synne jahist kuuleb, lendab ta kohe koos Lindaga siia meile kohusetundest rääkima. Synne oli hakanud klassiõega tihedamalt suheldes omaks võtma ka tema maneere ja tõdesid ning ladus nüüd meile neid omas kastmes välja. Nii et kui Olle sai ema käest pragada, siis mind nahutas jälle Synne.

      „Korjame seeni,” vastas poiss kiiresti. Teadsin, et ka tema käis Priiduga sügisel seenel nagu mina ja Lauris omal ajal.

      „Pole veel,” sisistasin, aga Artur näitas mulle üsna lopsakat kuuseriisikat, mille ta lepikust oli üles korjanud. Seda ma siis ka naisele ka ütlesin.

      „Miks sa nii kaua vait olid?” urgitses Synne edasi.

      „Kärbes lendas suhu,” vastasin.

      „Anna telefon korraks Oliverile. Ema tahab temaga rääkida,” käskis Synne ja ma ulatasin mobla poisile.

      Linda uuris poja käest, kas too tahab veel meie juurde jääda, arvab heaks isa juurde minna või koos Pisuga Orgitale tulla. Oliver otsustas siiski meie juurde jääda, et oma tulevase rikkuse algkapitalil silma peal hoida. Muidugi ei selgitanud ta emale põhjusi, aga ma adusin, et noormehe siia jäämise mõte oli just see.

      Õhtuks oli meil välja kaevatud neli lehmakella, kuus hobuserauda ja üks asi, mis kunagi võis lüpsik olla. Ma olin nüüd kindel, et siia ei maetud ainult lehmi, vaid ka teisi lojuseid, kes olid looja karja läinud.

      Ägades viskasin labida eemale ja istusin augu servale, mida me ei viitsinud enam kinni ajada. Silmitsesin tigedalt „kullaotsijat” ja sülitasin. See jõle aparaat ei reageeri mitte ainult kulla, vaid iga roostes naela peale, mida ta oma lollaka metallajuga kullaks peab.

      „Lähme koju,” tegin ettepaneku.

      „Lähme,” oli Olle väsinult nõus.

      „Aga seened?” küsis Artur.

      APPI! Hakka nüüd ka veel seeni korjama, mida naisele ette näidata! Ometi tegime seda ja saime natukene kilekotipõhja riisikaid.

      „Tulge minu juurest läbi,” kutsus Artur. „Mul on tünni sees veel mulluseid seeni ja ma annan teile sealt midagi.”

      Me isegi ei mõelnud, vaid läksime longuspäi vanamehe järel. Tahtsime asjad nagunii jätta Arturi juurde, et need kodus liigseid küsimusi ei tekitaks. Saime päris korraliku hunniku seeni ja lonkisime üle heinamaa Kurrule tagasi. Otse lagendiku keskelt läks läbi sügav kraav ja me hüppasime sellest üle. Kevadel lendas Kady siin vööni vette, kui Jaanussi talu koerte eest põgenes. Praegu oli kraav täiesti kuiv.

      Kodus… „Ära naera Oliver teise inimese õnnetuse üle! See pole ilus.” Igatahes itsitas Olle natukene, kui ma nägin õuel seismas Laurise õelat blondi ja tujukat ämma Lilitit ja oma eksprouat Kadyt. Maja tagant tulid välja veel Rets, Riina ja Merike. Ma oigasin ja taarusin tuppa.

      „Käisite seenel või?” küsis Kady, kui oli kotti vaadanud.

      „Mhm,” mühisesin ja istusin. Selg valutas ja ma olin korralikult väsinud. Ka Synne tuli tagatoast ja vaatas kotti. Priit rääkis midagi õues Laurisega, aga mind nende jututeema ei huvitanud.

      Kady võttis ühe seene, näitas seda Synnele ja hammustas. Ka Synne proovis seent ja pöördus minu poole.

      „Kallis mees, ütle ka minule see koht, kus siin kasvab mustasõstralehtede ja küüslauguga sisse soolatud seeni?” päris ta.

      „Artur andis,” ühmasin väsinult ja vajusin toolis tahapoole.

      „Ja teie ise?”

      „Korjasime ka midagi. Vaata allapoole,” soovitasin.

      „Nojah,” mühatas Synne ja kallas meie puruks trambitud riisikad solgiämbrisse. Õnneks ei hakanud ta meid rohkem piinama ja Oliver ning mina saime rahulikult puhata. Aga mis rahu see ikka oli, kui Lilit tuli ja teatas, et kurgid kasvavad ja varsti on vaja neid juba korjama hakata. Kas meie ei tuleks oma pundiga talle selles töös appi?

      „Ei viitsi,” ütlesin otsekoheselt. „Sa palka endale korjajad, kes selle töö ära teevad.”

      Muidugi ei tee Lilit seda, sest korjajad tahavad palka saada, aga meie pidanuks töötama tasuta. Lilit teadis, et juhul, kui tema töö eest maksmata jätab, siis üks meist, kas Synne või mina, teeb seda ikkagi.

      „Sellised need mehed on,” vingus naine oma nägu kipra tõmmates ja käsi laiutades.

      „Sellised nad on,” kinnitas ka Kady mind vaadates ja tahtis midagi veel öelda, kuid jäi vait, sest Priit ning Lauris tulid tuppa. Neile Kady naeratas.

      Ma läksin konnatiiki ujuma ja kaldale tulles leidsin eest Riina, kes mulle teatas, et pean kohe ja vastuvaidlematult sõitma alevisse, sest tema Retsikene oli lubanud naisel endale õlut osta.

      „Siis ostagi!” röögatasin. „Mis see minu asi on! Võta jalgratas või mine jala. Sinu õlle pärast ma küll alevisse sõitma ei hakka.”

      Minu ägedus ehmatas Riinat ja ta taganes sammukese.

      „Aga minu Retsikene lubas,” pomises naine.

      „Mine räägi Synne, Laurise, Merikese või Kadyga, aga jäta mind rahule,” nähvasin. „Mina pole siin ainukene, kellel on auto ja load. Ma olen väsinud ja tahan puhata.”

      Kergelt taarudes suundus Riina maja poole ja mina heitsin murule pikali.

      Priit istus mu kõrvale.

      „Sul on ikka keeruline elu küll,” arvas ta. „Oli minul mis oli, aga sina pead kogu aeg mitme naisega maid jagama.”

      „Ära parem räägi.” Ma ohkasin.

      Kui me edasi kaevates ükskord maakera vahetuumani jõuame, siis võime suure tõenäosusega isegi kulda leida, aga praegu oli meil juba välja urgitsetud paras hunnik metalli ja seegi maksis midagi. Laupäeva hommikul me metsa enam ei läinud, vaid tegime proovi. Juba õhtul oli kontsert ja me tahtsime oma lood kõlama saada. Vähemalt meie pundi omad küll, sest suurema ansambliga kokkumängimine jäi ära. Geilo arvas, et saame hakkama küll.

      Riina tahtis meiega kaasa tulla, samuti Oliver. Oliveri vastu polnud mul midagi, kuid Riina… Tegemist oli ikkagi kinnise seltskondliku üritusega ja ehkki naine annab juba üksinda perekonnamõõdu välja, arvasin, et üritusele ta ikkagi tulla ei saa. Kui ta just ei taha olla transamees, kes aitab tassida ansambli kõlareid ja muud träni. Tegelikult otsustas selle üle ikkagi Geilo kui ansambli juht.

      Lauris oli meile autojuhiks, sest poisi minibussiga oli mõnus minna ja sinna mahtusime me kõik lahedasti ära, kuna Lauris oli pannud bussi veel lisaistmeid. Ka kitarri ja nootide jaoks jäi ruumi.

      Viisime oma kola Varbola klubi