kukkus. Viisin lapsed Hondasse. Tegelikult jälgisid õde-venda toimuvat üsna rahulikult, ilmutamata erilist ärevust. Ema oli neile tähenduseta sõna.
Synne tuli tagasi ja istus autosse. Ta pani masina käima.
„Kuhu nüüd?” küsisin.
Ta keeras ennast minu poole ja ma märkasin tema silmanurgas pisaraid.
„Tagasi koju,” lausus ta väriseva häälega. „Lapsed on natukene aega meie juures ja siis vaatame, mis edasi saab. Lastekodusse ma neid kohe küll ei saada. Ma rääkisin inspektoriga ja ta lubas meid mõni päev vaatama tulla.”
Olgu nii, kui Synne seda tahab. Jõnglased meeldisid ka mulle, aga nad olid tõesti õnnetud olevused.
Kujutage ette kahte last, poissi ja tüdrukut, õde-venda, kellest üks oli kaheksa ja teine alles kuue ja poole aastane. Nad on kasvanud pidevas hirmus ema märatsemiste ja joomingute keskel. Alatasa olid nad söömata. Neil pole olnud alati isegi voodeid, kus magada, sest sageli hõivasid nende asemed emal külas viibivad joodikud. Juba väga varases eas on nad näinud igasuguseid jäledusi, kaklusi, mille eest nad on põgenenud ja lääpas puukuuris varju otsinud. Sageli magasidki nad seal ja seda isegi talvel. Indrek oli kuurist isegi koolis käinud ja ehitanud endale ning õekesele soojema nurgakese.
Kuuris polnud elektrit ja sellepärast muretsesid lapsed endale taskulambi, aga kuna see riistapuu tahtis alatasa patareisid saada, siis edaspidi põletasid nad ainult küünlaid. Neil polnud raadiot, televiisorit, rääkimata juba sellisest luksusest nagu arvuti. Õhtuti rääkisid nad teineteisele jutte ja heitsid siis magama. Vend püüdis oma lapsemõistusega õe eest hoolitseda, nagu oskas, samal ajal kui nende emal puudus vähimgi kohusetunne. Vaat, see oli nüüd tõesti kohusetunde puudumine, mitte sõnakõlks, nagu Linda ja Synne neid vahel pillasid. Lapsed meenusid emale üksnes siis, kui tal oli raha vaja või kedagi ahjupuude järele saata. Muidu krabas ta endale needki vähesed kingitused, mida joomased „onud” teinekord lastele tõid.
Lapsed oleks võinud vabalt ära külmuda või nälga surra, sest ka naabrid ei teinud neist välja ega lasknud nende arvates allakäinud lapsi oma hoovigi. Loomulikult lapsed varastasid, et endal hinge sees hoida. Enamasti midagi söödavat ja maiustusi, kui oli võimalik.
Esimesel koolipäeval läks ema õlle järele haisedes Indrekuga aktusele. Õppimisest ei tulnud midagi välja, sest poisi mõtted olid alati mujal kui koolitundide juures. Pärast kooli haaras ta koti ja tormas kiiresti koju, et vaadata, mida õde teeb. Enamasti istus tüdruk tagaaias, sõi õunu ja ootas venda. Nüüd tuli hakata kohe endale ja õele midagi tahedamat süüa otsima. Poiss hiilis tuppa ja varastas ema tagant leiba, kui mutil seda muidugi oli. Teinekord jäigi see nende ainsaks õhtusöögiks. Ühel päeval, kui nälg näpistas kõhtu, otsustas Indrek kerjamist proovida. Ta võttis Pille kaasa ja koos läksid nad Edu kaupluse ette. Kerjamine ületas igasugused ootused, sest lapsed said üle pika aja kõhu täis, natukene raha ja jäi veel üle ka. Neile anti nende kasimata välimuse, kõhnuse ja õnnetu oleku pärast. Anti ohtrasti ja nad hakkasidki poe juures käima. Kõhu said nad alati täis, kuid ühel päeval avastas ema laste „tulutoova” tegevuse ja ta käskis lastel ainult raha küsida. Kui keegi neile söögikraami annab, nagu oli Synne teinud, siis võtku see vastu, aga toogu talle ka. Nii sundis naine oma väikesi kallikesi, kes nad tegelikult oleks pidanud naisele olema, enda kasuks tööle. Lapsed tegid seda, sest ema loovutas saadud rahast pisut ka neile ega polnud enam nii kuri, kui asi õnnestus. Nad said magada ülakorrusel madratsi peal ja Indrek pani ukse lukku, et neid segama ei tuldaks. Neil oli ka väike raadio.
Pille sai aru, et paljud lapsed elavad teistmoodi kui nemad. Nad käivad koos emmede-issidega, seda oli ta kaupluse juures näinud. Miks nemad sedasi elama peavad, seda ta ei mõistnud. Ta küsis küll venna käest, kuid ka Indrek ei osanud midagi vastata.
„Aga kuhu sa ikka lähed? Metsa või?” vastas vend omapoolse küsimusega.
Metsa tüdruk kartis ja nii oligi ainukeseks paremaks kohaks kas kuur või maja ülakorruse remontimata tuba. Sinna viis järsk trepp, aga see oli isegi hea, sest ema oli trepist lakku täis peaga alla lennanud ega riskinud rohkem tulla. Indrek küttis väikese ahju ära ja siis oli neil seal kahekesi hea koos olla. Õde kallistas venda, kes sättis katkist punast vatitekki talle peale, kui nad magama läksid. Koos oli neil soojem ja nad hoidsid teineteist.
Kodus söötis Synne laste kõhud korralikult täis, pesi nad puhtaks, saatis Merikese alevisse lastele riideid tooma ja istus ise koos nendega teises magamistoas voodile. Lapsed vaatasid üllatunult laia voodit ja puhast tuba, sest sellist luksust polnud nad oma elus näinud. Seal nad siis istusid ja oma senisest elust rääkisid. Mina istusin seina ääres ja kui Synne õde-venda paitades lörinal nuttis, siis tundsin minagi oma silmi märjaks minevat. Kahjuks pole selliseid õnnetud lapsi vähe ja harva kohtavad nad oma teel head inglit, kes neid oma kaitsva tiiva alla võtaks.
Meie juures elades oli lastel esialgu raske vanadest harjumustest lahti saada. Nende tuba koristades leidis Synne madratsi alt kuivanud leivaviile.
Meie juures olles tundis ka Oliver õnnetutele lapsukestele kaasa ja püüdis neid igati aidata.
Leiba võisid lapsed küll võtta, aga meie rahakotid ja kõik muu püsis puutumatult omal kohal. Synne küsis, kas nad on katsunud ka poest varastada, kui kerjates ei õnnestunud midagi saada, ent Indrek raputas kindlalt pead.
„Meid teatakse ja me oleksime vargusega kohe vahele jäänud. Parem on olla tühja kõhuga ja vaba kui vangi minna,” sõnas laps elutargalt, teadmata et nii noori lapsi poleks keegi vangi pannud ja kogu vastutus oleks langenud nende emale.
Synne kutsus lapsi koos endaga Märjamaale poodi, mille peale mõlemad haledalt nutma puhkesid. Esialgu ei saanud me aru, mis lahti. Õde-venda olid korralikult riides, kammitud ja pestud ning neil poleks nagu midagi peljata. Viimaks selgus, et lapsed kartsid ema või mõne tema mehega kokku sattuda. Seda pelgasid mõlemad väga. Kodus pidanuks nad jälle nälgima, kartma peksu ja mõnitamist, aga siin oli neil kõht täis ja soe tuba ning suur televiisor. Kõige põnevam oli siiski see, et Oliver oli hakanud neid arvuti saladustesse pühendama. Lapsed ei tahtnud mõeldagi endise elu juurde naasmisest. Nad pelgasid seda purjus, räpast ja ropendavat naist, kes end nende emaks nimetas. Neil polnud vähimatki igatsust oma vana kasimata kodu järele, kus polnud kunagi süüa. Tühjade õllepudelite eest sai vahel natukene raha ja kerjates muidugi ka, kuid tädi Synne oli rääkinud, et see, mida nad tegema pidid, oli täiesti vale.
Synne seletas neile rahulikult, et nüüd on nad koos meiega ja kõik halb on möödas. Siin hoolitsetakse nende eest ja neil pole midagi karta.
Viimaks soostusid lapsed meiega tulema. Oliver lubas üles lüüa näo igal pätil, kes neile paha teeks, ja minu arvates võis tal sellega tõsi taga olla.
Orgitalt võtsime peale ka Pisu, kes tahtis venna juures olla. Plika sai meie orbudega kiiresti sõbraks.
Kaksikud olid koju tagasi tulnud ja neilegi hakkasid meie leidlapsed kohe meeldima. Kiiresti vedasid nad lapsed oma tuppa, et neid pisut lõbustada. Vaestele lapsukestele olid naer ja nali üsna tundmatud ning tüdrukud said sellest väga hästi aru. Kunagi olid ju nemadki elu karmi poolt kogenud ning nüüd oskasid Gaili ja Maili headust ja armastust hinnata. Nad teadsid, mida tähendab läbi elatud halvast ülesaamine. Ehk seepärast suutsidki just nemad kõige paremini aidata lastel uue eluga kohaneda.
6
Mind pole kunagi huvitanud rikaste ja kuulsate elu. Palju hingelähedasem on hoopis vaeste ja õnnetute toime tulemine. Nende hulka arvan ka invaliidid, joodikud ja muud tegelased, kuid jätan välja need, kes ise vähimalgi määral ei pinguta, et oma elujärge pisutki paremaks muuta. Hädasolijaid on erinevaid ning põhjusi, miks nende elu viltu on läinud, on ka mitmeid. Sama lugu on lastega. On halvasti käituvaid kapriisseid lapsukesi, kes saavad enamasti kõik, mida nad tahavad, kuid on ka õnnetuid ja haavatud hingega lapsi, kes elavad päev korraga ja kelle suurim mure on saada kõht täis ja pääseda ärritunud vanemate vägivalla eest.
Ma tundsin südamest kaasa Pillele ja Indrekule ning hakkasin neid väga hoidma. Pille oli imearmas pisike tirts kergelt lokkis heledate juuste, pisikese musisuu ja nöpsnina