kümne minuti rahulikult istuda ega oma mõtteid üksteise järel tormamast peatada. Mida enam ma püüdsin rahustada oma meelt, seda tõrksamaks see tundus muutuvat. Sellegipoolest tundsin intuitiivselt, et vajan midagi, mis tasakaalustaks mu rahutut elustiili.
Ühel päeval märkasin ingliskeelset flaierit mingi nädalalõpus toimuva kursuse kohta, mida nimetati „taoistlikuks joogaks“. Minus ärkas uudishimu ja ma arvasin, et ma ei saa taoistlikus joogas, mis iganes see ka ei ole, olla halvem kui olin meditatsioonis. Ma läksin kursusele ja veetsin kogu hommikupooliku naeruväärselt kergeid qigong’i harjutusi tehes. (Selgub, et 1970. ja 1980. aastatel nimetati qigong’i taoistlikuks joogaks.) Ma ei suutnud mõista, kuidas saavad need harjutused mulle kasulikud olla, kui ma isegi higiseks ei läinud. Veelgi enam, visualiseerimine tundus mulle liiga sentimentaalne ja liiga new age’i sarnane, et seda tõsiselt võtta. Ma ei jäänud õhtusele kursusele ega pöördunud ka järgmisel päeval tagasi. Selle asemel kandsin selle maha kui asjatu aja- ja raharaiskamise ning naersin sõpradega saadud kogemuse üle.
Järgmisel aastal astusin ülikooli juurat õppima ja asutasin peaaegu täpselt aasta pärast lõpetamist oma õigusfirma. Olles advokaat, tundsin uhkust oma võime üle mitut asja korraga teha, näiteks polnud minu jaoks ebatavaline valmistuda kohtuistungiks, samal ajal lõunat süües ja telefoni teel kliendi või vastaspoole advokaadiga rääkides. Ma spetsialiseerusin edasikaebuste lühikokkuvõtete (kirjalike väitluste) kirjutamisele nii oma klientide kui ka teiste California ja Texase advokaatide jaoks.
Ma koormasin end sageli üle, võttes käsile rohkem kohtuasju, kui ma suutsin käsitseda, tähtaegadega toimetulekuks ohverdasin pidevalt kiiruse nimel kvaliteedi. Teised advokaadid aktsepteerisid seda, sest nemad toimisid oma töös samamoodi. Professionaalse „kultuuri“ osa oli vastu võtta nii palju kohtuasju, kui uksest sisse tuleb, kuna iga kohtuasi tähendas raha. Kõigi mõõdupuude järgi olin ma edukas. Mul oli hästi edenev õiguspraksis ja ma võitsin paljud edasikaevatud protsessid, nende otsuseid avaldati õigusalases kirjanduses ja neist said õiguslikud kaasused.
Koos eduga tulid krooniline unetus, ärevus, seedeprobleemid ja veresuhkru kõikumine, mis mõjutasid mu meeleolu, ja südame rütmihäired, kui ma eriti suures stressis olin. Tavaliselt läksin oma büroosse hommikul kell 6.30, et valmistuda kell 8.30 algavaiks istungiteks. Ma sõin hommikueine (alati suhkrusaia või muffini ja kahekordse cappuccino) oma autos teel büroosse. Lõunaaega ei veetnud ma kunagi lihtsalt süües, selle asemel kirjutasin samal ajal esildisi või kokkuvõtteid või töötasin ühe või kahe kohtuasjaga, kugistades kiiresti oma toitu. Mäletan selgelt, kuidas tormasin pidevalt ühest kohast teise või ühe ülesande juurest teise juurde. Iga päev oli lakkamatu aktiivsuse tuulepööris.
Kui ma töölt koju jõudsin, vajusin täielikult kokku. Ma ei teinud siis päevaseid uinakuid ja taastusin harva uuesti. Läksin voodisse kurnatuna, kuid sageli ei suutnud uinuda. Kui ma jäingi magama, siis ärkasin umbes kell kolm öösel, muretsedes kokkuvõtete pärast, mida pidin kirjutama, või istungite pärast, millest pidin järgmisel päeval osa võtma. Ärevusest sai minu pidev vaimne seisund. See jätkus aastaid ja pean ausalt ütlema, et ma ei näinud oma elukäigus midagi valesti olevat, ma lihtsalt aktsepteerisin tagajärgi, mida pidasin paratamatuks, et oma valitud teel edukas olla.
Mõne aasta pärast läksin perekonnapuhkusele Canyon Ranchi spaasse Berkshire’i mägedes Massachusettsis. Veidra tuju ajel valisin tavalise massaaži asemel nõelravi. Ma rääkisin nõelravijale, et mu jalad ja selg valutavad matkamisest, jooksmisest, kajakiga sõitmisest ja sulgpallist, mille olin ühte päeva kokku surunud. (Tol ajal ma mõtlesin, et kui ma töötan kõvasti, siis pean ka mängima kõvasti.) Olin murelik, sest järgmine päev pidi olema teine päev pärast ränka sportimist, mil ma alati kõige rohkem valu tundsin. Oma üllatuseks ärkasin järgmisel hommikul kummaliselt värskena ja täiesti ilma lihasevaluta. Olin ühe kahekümne viie minutise raviseansi mõjust rabatud.
Kui ma tagasi San Franciscosse jõudsin, ostsin paar raamatut Hiina meditsiini kohta. Siis ostsin veel mõne. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin õppida. Hiina meditsiin esindab heal tervisel põhinevat meditsiinimudelit, kus arstidele makstakse selle eest, et nad oma patsiendid terved hoiaksid, selle asemel et neile maksta ainult siis, kui patsiendid haigeks jäävad. Ma olin eriti huvitatud selle keskendumisest keha ja vaimu tasakaalustamisele ning usule, et keha ja vaimu ei saa käsitleda eraldi üksustena.
Ma teadsin, et minu enda igapäevane vaimne stress mõjutab mu füüsilist keha negatiivselt, aga mul ei olnud tõendeid selle kohta, et ma võin rakendada vaimu, mõjutamaks oma keha positiivselt. Tegelikult ei uskunud ma siis, et vaim võib keha mõjutada, kuid see idee huvitas mind väga, nii ma lugesin Hiina meditsiini kohta ühe raamatu teise järel. Mingil ajahetkel jõudsin ootamatult teadmiseni, otsekui oleks mu peas lamp põlema läinud, just nagu multifilmis. Äkki teadsin, mida ma oma ülejäänud elus tegema peaksin. Kuus kuud pärast raviseanssi spaas astusin meditsiini ettevalmistuskursustele ja seejärel sain sisse Traditsioonilise Hiina Meditsiini Ameerika kolledži nelja-aastasesse programmi San Franciscos.
Olles Hiina meditsiini koolis, pidasin ikka oma õigusbürood edasi. Sageli panin hommikul rüü selga, et kohtusse minna, seejärel vahetasin rõivad ja läksin kooli (või vastupidi). Otsekui pilkeks muutus mu elu veel ärevamaks, kuigi ma püüdsin tasakaalu õppida. Kohtusin oma nõelraviõpetajaga kohe, kui ma kooli astusin, tema tutvustaski mulle qigong’i ning julgustas mind seda kasutama. Mälestused taoistlikust joogast Jaapanis tulvasid mulle meelde, aga ma usaldasin seda meest ja hakkasin kasutama qigong’i harjutusi, mida ta mulle õpetas.
Kuigi ma töötasin täiskohaga ja õppisin täisajaga, leidsin, et olen täis energiat. Ma õppisin, et iidse Hiina meditsiini arstid pidasid enesetervendamist meditsiini kõrgeimaks vormiks ning näitasid oma patsientidele qigong’i harjutusi, et nood saaksid enesetervendamisest ja heaolu suurendamisest aktiivselt osa võtta. Ma kogesin juba qigong’i harjutuste energiat soodustavat mõju ja leidsin, et suudan oma vaimu selgemalt keskendada kõigele, mida ma teen. Ma mõistsin ka, kuidas jagada qigong’i oma tulevastele patsientidele. Niisiis, olles veel Hiina meditsiini koolis, panin end kirja erilisse qigong’i magistriõppe programmi, millele järgnes meditsiinilise qigong-ravi doktorantuur pärast kliinilise praktika lõpetamist Xiyuani haiglas Hiinas, Beijingis.
Xiyuani haiglas ravisin patsiente ja õpetasin kursustel qigong’i harjutusi. Ma nägin, kuidas mitmesuguste erialade arstid saatsid oma patsiente qigong’i kursustele, olenemata haigusest või vigastusest. Patsiendid rääkisid mulle pidevalt, kuidas pärast kõige muu nurjumist olid igapäevased qigong’i harjutused need, mis aitasid neil enesetunnet parandada või isegi tervendasid neid mis tahes vaevustest.
See oli palju aastaid tagasi ja sestsaadik olen õpetanud tuhandetele inimestele, kuidas sooritada ja kasutada qigong’i harjutusi. Olen isiklikult tunnistajaks olnud, kuidas õpilased ja patsiendid tervenesid füüsilistest ja psühhoemotsionaalsetest haigustest, kasutades qigong’i peamise tervendusvahendina. Paljud inimesed on tulnud minu juurde jutustama tervenemise „imedest“, mida nad olid kogenud tänu qigong’i harjutustele. Nüüd ei alaväärista ma enam visualiseerimistehnikaid ega leebeid harjutusi, mis ei pane teid tundma, otsekui oleksite just maratonijooksu lõpetanud.
Hiina meditsiini aluseks olevad taoistlikud teooriad õpetavad, et lihtsaimad asjad võivad olla kõige tähtsamad ja vähem on rohkem. Ebatervislike harjumuste murdmine ja selle usu kõigutamine, et muutused on võimatud, võib võtta aastaid. Qigong’i võlu seisneb selles, et alustate kohalt, kus te parasjagu olete. Tillukesed sammud võivad teid siiski viia sinna, kuhu soovite, te peate lihtsalt endale pühendama pisut aega, mis on üks enesest lugupidamise ja armastuse vorme. Tunnistagem: kui teil on rohkem energiat ja teie meeleolu on hästi tasakaalustatud, siis olete ka ümbritsevaile inimestele meeldivam.
Õnneks on ärevus, unetus ja muud probleemid, millega ma advokaadina tegelema pidin, ammu möödunud. Ma olen õppinud tööd ja puhkust tasakaalustama ning kasutan pidevalt KISS (keep it simple, stupid) printsiipi – hoia kõik lihtne ja lollikindel. Kui ma söön, siis ma lihtsalt söön. Kui ma keset päeva end väsinuna tunnen, teen mõnekümneminutilise uinaku ning ärkan värskena. Kroonilise ärevuse mahasurumine