kolmnurgakujulised toed. Muide, ehkki need puukesed ei olnud kõrgemad kui pilliroog, öeldi nende kohta ajalehtedes ilutulestiku kirjeldamisel, et «tänu linnavalitseja hoolitsusele on meie linn saanud endale ehteks pargi, mis koosneb varjurikastest laia võraga puudest, mis palavatel päevadel annavad mõnusat jahedust», ja et seejuures «oli väga liigutav näha, kuidas kodanikkude südamed ülevoolavast tänutundest värisesid ja tänutäheks härra linnaülemale rohkesti pisaraid voolas». Pärinud linnavahilt üksikasjaliselt, kuidas võib lühimat teed kaudu vajaduse korral peakiriku, ametiasutuste ja kuberneri juurde pääseda, läks ta vaatama linna keskelt läbivoolavat jõge, rebis teel maha tulbale löödud müürilehe, et see koju jõudes hoolega läbi lugeda, vaatas teraselt puust kõnniteel mööduvat kena välimusega daami, kelle kannul käis sõjaväelivrees poisike, komps käes, ja heitnud veel kord pilgu kõigele, justkui selleks, et koha asend hästi meelde jääks, läks ta koju ja otseteed oma numbrituppa, kusjuures trahteriteener teda trepil kergelt toetas. Pärast teejoomist istus ta laua äärde, käskis tuua küünla, võttis taskust müürilehe, lähendas selle küünlale ja hakkas lugema, paremat silma veidi vidutades. Muide, tähelepanuväärset oli müürilehes vähe: etendati hr. Kotzebue draamat, kus Rolli mängis hr. Popljovin ja Corat neiu Zjablova; teised tegelased olid veelgi vähem silmapaistvad, kuid siiski luges ta nad kõik läbi, jõudis isegi parteri hinnani ja sai teada, et müürileht on trükitud kubermanguvalitsuse trükikojas; siis pööras ta teise külje, et teada saada, kas ehk sealgi pole midagi, kuid midagi leidmata hõõrus ta silmi, keeras müürilehe korralikult kokku ja pani oma laadikusse, kuhu tal oli harjumuseks koguda kõike, mis ette juhtus. Päev lõpetati vist portsjoni külma vasikaprae, pudeli kihiseva kvassi ja sügava unega, kusjuures ta norskas nii, et seinad värisesid, nagu mõnes kohas suures ja laias Vene riigis öeldakse.
Kogu järgmine päev oli pühendatud visiitidele; sissesõitnu läks visiite tegema kõigile linna võimukandjatele. Ta käis lugupidamist avaldamas kubernerile, kes, nagu selgus, polnud, nagu Tšitšikovgi, ei tüse ega kõhn, kandis kaelas Annat, ja räägiti koguni, et ta olevat esitatud tähe saamiseks; muide, ta oli väga heasüdamlik mees ja mõnikord koguni tikkis ise tüllile. Seejärel läks ta viitsekuberneri juurde, käis siis prokuröri juures, kohtupalati eesistuja juures, politseiülema ja monopolirentniku juures, kroonuvabrikute ülema juures kahju, et on pisut raske kõiki selle maailma vägevaid meeles pidada; kuid jätkub sellestki, kui ütleme, et sissesõitnu avaldas visiitide suhtes haruldast agarust: ta käis isegi tervishoiuameti inspektorile ja linnaarhitektile lugupidamist avaldamas. Pärast seda istus ta veel kaua kalessis, kaalutledes, kellele veel visiiti teha, kuid linnas rohkem ametnikke enam ei leidunud. Kõnelustes nende võimumeestega oskas ta väga osavasti igaühele mokkamööda rääkida. Kubernerile vihjas ta kuidagi möödaminnes, et tema kubermangu sõidad sisse otsekui paradiisi, teed on igal pool siledad nagu samet, ja et need valitsused, kes määravad teenistusse tarku ametnikke, väärivad rohket kiitust. Politseiülemale ütles ta midagi väga meelitavat linnavahtide kohta, ning kõneluses viitsekuberneri ja kohtupalati eesistujaga, kes olid alles riiginõunikud, ütles ta eksikombel kaks korda koguni «teie ekstsellents», mis neile väga meeldis. Selle tulemuseks oli, et kuberner kutsus ta veel samaks päevaks enda juurde kodusele peoõhtule, ja ka teised ametnikud omalt poolt kes lõunasöögile, kes bostonipartiile, kes teed jooma.
Endast hoidus sissesõitnu – nagu näis – palju kõnelemast, kui aga rääkis, siis mingites üldistes fraasides, märgatava tagasihoidlikkusega, ja tema jutt võttis säärastel kordadel veidi raamatuliku iseloomu: et ta on tähtsusetu ussike sellessinatses maailmas ega ole väärt, et temast palju hoolitaks, et ta on oma eluajal palju häda näinud, on teenistuse alal tõe ja õiguse eest kannatada saanud, et tal on olnud palju vaenlasi, kes oma käe isegi tema elu järele on sirutanud, ja et nüüd lõpuks, igatsedes rahu, otsib ta endale sobivat kohta elamiseks, ning siia linna saabudes pidas ta oma tingimatuks kohuseks selle esimestele aukandjatele lugupidamist avaldada. See on kõik, mis linnas sellest uuest isikust, kes ei jätnud kasutamata juhust end õige pea kuberneri peoõhtul näidata, teada saadi. Selleks peoõhtuks ettevalmistamisele kulus üle kahe tunni, ja siin näitas sissesõitnu tualeti vastu üles niisugust tähelepanelikkust, mille taolist ei näe sugugi mitte igal pool. Pärast lühikest lõunauinakut käskis ta endale pesuvett tuua ja hõõrus seebiga haruldaselt kaua mõlemat põske, punnitades neid seestpoolt keelega: siis võttis ta trahteriteenri õlalt käterätiku ja kuivatas sellega igast küljest oma täidlast nägu, alates kõrvade tagant ja aevastades enne paar korda trahteriteenrile otse näkku. Seejärel pani ta peegli ees maniski kaela, kitkus ära kaks ninast väljaulatuvat karva, ja vahetult pärast seda oligi tal seljas sädelev palukavärvi sabakuub. Olles niiviisi riietunud, vuras ta oma tõllas mööda lõpmata laiu tänavaid, mida kasinalt valgustasid siin-seal vilksatavatest akendest paistvad tulukesed. Muide, kuberneri maja oli valgustatud otsekui balli puhuks; laternatega kalessid, trepi ees kaks sandarmit, taamal eesratsutajate hõiked – ühesõnaga kõik nii, nagu vaja. Saali astudes pidi Tšitšikov viivuks silmad kinni pigistama, sest küünalde, lampide ja daamide kleitide sära oli kohutav. Kõik uppus valgusesse. Mustad sabakuued vilksatasid ja hõljusid siin ja seal üksikult ning kobaras nagu lendlevad kärbsed kuumal juulipäeval valgel säraval rafinaadil, kui vana virtin seda avatud akna all lõhub ja kiiskavateks tükkideks jaotab; tema ümber kogunenud lapsed vaatavad hoolega pealt, jälgides uudishimulikult tema karedate, vasarat tõstvate käte liigutusi, kärbeste õhueskadronid aga lendavad kergest tuulest kantuna julgesti sisse nagu täielikud peremehed, ning kasutades vanaeide viletsat nägemist ja tema silmi pimestavat päikest, laskuvad magusatele suhkrutükkidele, küll üksikult, küll tihedas kobaras. Täis söödetud küllusliku suve poolt, mis selletagi igal sammul maiusroogasid pakub, ei tulnud nad sugugi mitte sööma, vaid ainult selleks, et ennast näidata, suhkruhunnikul edasi-tagasi kõndida, tagumisi või esijalgu teineteise vastu hõõruda või nendega ennast tiibade alt sügada või mõlema väljasirutatud esijalaga kukla tagant kratsida, ümber pöörduda ja jälle ära lennata ning uute tüütavate eskadronidena jälle tagasi lennata.
Tšitšikov ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui kuberner tal juba käe alt kinni haaras ja teda otsekohe kuberneriprouale esitles. Sissesõitnud külaline ei teinud siingi endale häbi: ta ütles mingi komplimendi, väga kohase keskmistes aastates mehele, kel pole ei liiga kõrge ega ka mitte liiga madal auaste. Kui moodustunud tantsijatepaarid kõik pealtvaatajad seina äärde surusid, silmitses ta neid, käed seljal, paar minutit väga tähelepanelikult. Paljud daamid olid riietatud hästi ja moe järgi, teistel oli seljas, mis jumal siia kubermangulinna oli saatnud. Mehed olid siin nagu kõikjal mujalgi kaht ühed kõhnukesed, kes aina keerlesid daamide ümber; mõned neist olid säärased, et neid oli raske eraldada Peterburi omadest: neil olid niisama hoolikalt, läbimõeldult ja maitsekalt soetud põskhabemed või lihtsalt kenad, üpris puhtaks raseeritud näoovaalid, nad võtsid niisama hooletult daamide juures istet, rääkisid niisamuti prantsuse keelt ja lõbustasid daame samuti kui Peterburiski. Teise liigi mehi moodustasid paksud või samasugused kui Tšitšikov, s.o. mitte just liiga tüsedad, aga mitte ka kõhnad. Need vastuoksa kõõritasid daamide poole ja taganesid nende eest ning vahtisid aina ringi, kas kuberneri teener ehk kuhugi rohelist lauda visti jaoks ei ole seadnud. Näod olid neil täidlased ja ümmargused, mõnedel olid koguni soolatüükad, mõni oli ka pisut rõugearmiline, juukseid ei kandnud nad peas ei uhke lakana, edevates lokkides ega ka «kurat-mind-võtku» – maneeril, nagu ütlevad prantslased; juuksed olid neil kas lühikeseks pöetud või siledaks lakutud, näojooned aga rohkem ümarad ja tugevad. Need olid linna auväärsed ametnikud. Paraku oskavad paksud oma asju siin maailmas paremini korraldada kui kõhnukesed. Kõhnukesed teenivad rohkem käsundusametnikena või seisavad ainult nimekirjas ja jõlguvad sinna-tänna; nende olemasolu on kuidagi liiga kerge, õhuline ja täiesti ebakindel. Paksud aga ei asu kunagi kahtlastele, vaid ikka kindlatele kohtadele, ja kui juba kuhugi istuvad, siis istuvad kindlalt ning tugevasti, nii et ennem praksub ja kooldub koht nende all, aga nemad juba ei lenda. Välist hiilgust nad ei armasta; sabakuub nende seljas ei ole nii hea lõikega kui kõhnukestel, see-eest aga on neil laegastes jumala õnnistus. Kõhnukesel ei jää kolme aasta pärast ainsatki hinge, kes oleks pantimata; paksul aga, näe, on tasapisi kuhugi linna serva tekkinud naise nimele ostetud maja, siis teise serva teine maja, siis linna lähedale väike küla ja siis kirikukülagi kõigega, mis sinna juurde kuulub. Ja lõpuks, kui juba küllalt on jumalat ja keisrit teenitud ning