viimaks paksudega, kelle hulgas kohtas peaaegu aina tuttavaid nägusid: õige mustade paksude kulmudega prokuröri, kes pilgutas pisut vasakut silma, nagu oleks ta öelnud: «Läki, vennas, teise tuppa, seal ma ütlen sulle midagi!», aga muidu oli tõsine ja sõnaaher inimene; postiülemat, lühikest kasvu meest, aga teravmeelset naljahammast ja filosoofi; kohtupalati eesistujat, väga arukat ja lahket isandat; kõik nad tervitasid teda nagu- vana tuttavat, mispeale Tšitšikov kummardas, pisut küljetsi küll, aga muidu üsna meeldivalt. Siinsamas tutvus ta õige aupakliku ning ladusa olekuga mõisniku Maniloviga ja pealtnäha veidi kohmaka Sobakevitšiga, kes kohe esimesel korral talle jala peale astus ja lausus: «Palun vabandust.» Otsekohe pisteti talle pihku vistikaart, mille ta samasuguse viisaka kummardusega vastu võttis. Nad istusid rohelise laua äärde ega tõusnud enam enne õhtusööki. Igasugune jutuajamine vaikis täielikult, nagu alati juhtub, kui viimaks ometi asjaliku tegevuse juurde asutakse. Olgugi et postiülem oli muidu väga jutukas, aga temagi, kui oli kaardid kätte võtnud, manas oma näole kohe mõtleva ilme, kattis ülemise huule alumisega ja säilitas sellise oleku kogu mängu kestel. Pilti välja käies lõi ta kõvasti vastu lauda ja ütles, kui see oli emand: «Tule turule, va papimoor!», kui aga kuningas: «Karga välja, Tambovi mats!» Eesistuja aga kordas aina: «Põrutan talle vastu vuntsi! Põrutan talle vastu vuntsi!» Mõnikord kostsid kaartide lauale löömisel yäljendid: «Noh, tulgu mis tuleb, kui pole muud käia, siis käime ruutut!» Või lihtsalt hüüded: «Ärtu! Ärtu kunn! Poti mammi!» või: «Rist ja viletsus! Kuus ja tuus! Potid ja pannid!» ja koguni lihtsalt: «Padakas!» – nimetused, millega nad oma seltskonnas mastid ümber olid ristinud. Pärast mängu lõppu vaieldi, nagu on kombeks, üsna kõvasti. Ka meie sissesõitnud külaline vaidles, aga kuidagi äärmiselt osavasti, nii et kõik nägid, et ta küll vaidleb, aga vaidleb meeldivalt. Kunagi ei öelnud ta: «Teie käisite välja!», vaid: «Teie suvatsesite välja käia,» «Mul oli au tappa teie kahte» ja muud selletaolist. Et oma vastaseid milleski veel rohkem lepitada, pakkus ta iga kord neile kõigile nuusktubakat oma hõbedasest emailitud tubakatoosist, mille põhjas märgati kaht kannikest, mis olid pandud sinna lõhnaks. Sissesõitnu tähelepanu köitsid eriti mõisnikud Manilov ja Sobakevitš, kellest oli eespool juttu. Ta päris kohe nende üle teateid, kutsudes eesistuja ja postiülema siinsamas pisut kõrvale. Mõningad küsimused, mis ta esitas, ei näidanud mitte ainult külalise uudishimu, vaid ka põhjalikkust, sest kõigepealt päris ta, kui palju on kummalgi neist talupoegi ja missuguses seisukorras on nende mõisad, ning alles siis küsis, mis on nende ees- ja isanimi. Lühikese ajaga jõudis ta nad täielikult ära võluda. Mõisnik Manilov, hoopiski mitte veel elatanud mees, kel olid suhkurmagusad silmad, mida ta pilutas iga kord, kui naeris, kiindus temasse otse meeletult. Ta surus väga kaua tema kätt ja palus tungivalt austada teda külaskäiguga tema mõisa, kuhu tema sõnade jä.rgi pidi linnaväravast ainult viisteist versta olema, mispeale Tšitšikov üpris viisaka peakummarduse ja siira käepigistusega vastas, et ta ei ole mitte üksnes suure heameelega valmis seda tegema, vaid peab seda koguni oma pühaks kohuseks. Ka Sobakevitš lausus pisut lakooniliselt: «Palun ka minu poole,» kraapsates jalaga, mille otsas oli nii hiiglaslike mõõtmetega saabas, et vaevalt võib kusagilt leida sellele vastavat jalga, eriti veel praegusel ajal, kus Venemaalgi vägilased välja hakkavad surema.
Järgmisel päeval sõitis Tšitšikov lõunale ja õhtuks politseiülema juurde, kus kell kolm pärast lõunat istuti vistilauda ja mängiti kella kaheni öösel. Seal tutvus ta muuseas mõisnik Nozdrjoviga, umbes kolmekümneaastase kräbeda selliga, kes teda juba kolme-nelja sõna järel sinatama hakkas. Ka politseiülema ja prokuröriga oli Nozdrjov sina peal ja kohtles neid sõbramehelikult; aga kui istuti kõrget mängu mängima, vaatasid politseiülem ja prokurör tema tihid äärmiselt tähelepanelikult läbi ja jälgisid peaaegu iga kaarti, mille ta välja käis. Järgmisel päeval veetis Tšitšikov õhtu kohtupalati eesistuja juures, kes oma külalised – nende hulgas ka kaks mingisugust daami – veidi võidunud hommikukuues vastu võttis. Pärast seda oli ta õhtusöögil viitsekuberneri juures, suurel lõunasöögil monopolirentniku juures ja väikesel lõunasöögil prokuröri juures, mis muide oli suure vääriline; pärast jumalateenistust linnapea poolt antud pruukostil, mis samuti oli lõuna vääriline. Ühesõnaga, tunniks ajakski ei pruukinud tal koju jääda ja võõrastemajja sõitis ta ainult magama. Sissesõitnu oskas kõiges kuidagi kohaneda ja näitas end vilunud seltskonnainimesena. Ükskõik millest ka juttu oli, ikka oskas ta sõnakese sekka öelda: kui oli jutt hobusekasvatusest, rääkis ta ka hobusekasvatusest; kui kõneldi headest koertest, tegi ta siingi väga asjalikke märkusi; kui vahetati mõtteid kroonupalati poolt toimetatud juurdluse kohta, näitas ta, et kohturiukadki ei ole talle tundmata; kui käis arutlus piljardimängust, ei lasknud ta ka piljardimängus märgist mööda; kui räägiti voorusest, kõneles ta ka voorusest väga hästi, kusjuures tal olid isegi pisarad silmas; või hõõgveini keetmisest, ka hõõgveini keetmises oli ta asjatundja; või tolliülematest ja – ametnikkudest – ka neist rääkis ta nõnda, nagu oleks ta ise olnud niihästi tolliametnik kui ka tolliülem. Kuid oli tähelepanuväärne, et ta oskas kõiges selles säilitada mingit mõõdukust, oskas hästi käituda. Ta ei rääkinud ei valjusti ega tasa, vaid just nii, nagu peab rääkima. ühesõnaga, kust küljest sa ka ei vaata, oli igapidi väga korralik mees. Kõigil ametnikel oli uue isiku saabumise üle hea meel. Kuberner ütles tema kohta, et ta on usaldusväärne inimene; prokurör, et ta on asjalik inimene; sandarmipolkovnik rääkis, et ta on haritud inimene; kohtupalati eesistuja, et ta on tark ja auväärne inimene; politseiülem, et ta on auväärne ja armastusväärne inimene; politseiülema naine, et ta on väga armastusväärne ja seltskondlik inimene. Isegi Sobakevitš, kes harva kellegi kohta head sõna lausus, ütles oma kuivetanud naisele, kui oli üsna hilja linnast koju jõudnud, enese juba täiesti riidest lahti võtnud ja tema kõrvale voodisse heitnud: «Tead, kullake, ma olin kuberneri juures õhtusel koosviibimisel, lõunatasin politseiülema juures ja sain tuttavaks kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikoviga: väga meeldiv inimene!» Mispeale abikaasa vastas: «Hm!» ja tõukas teda jalaga.
Niisugune külalisele üpris meelitav arvamus kujunes tema kohta linnas, ja see püsis seni, kuni üks külalise veider omadus ja ettevõtmine ehk passaaž, nagu provintsis öeldakse, millest lugeja peagi teada saab, peaaegu kogu linna täielikku nõutusse viis.
Teine peatükk
Juba üle nädala oli sissesõitnud isand linnas elanud, käies õhtustel koosviibimistel ja lõunasöökidel ning veetes niiviisi, nagu öeldakse, väga meeldivalt aega. Viimaks otsustas ta hakata visiite tegema ka väljaspool linna ning külastada mõisnikke Manilovit ja Sobakevitšit, kellele ta oli sõna andnud. Võib-olla tõukas teda sellele teine, olulisem põhjus, tõsisem, südamelähedasem asi… Kuid kõigest sellest saab lugeja teada järk-järgult ja omal ajal, kui tal ainult jätkub kannatust läbi lugeda siin esitatav vägagi pikk jutustus, mis sedamööda, kuidas ta läheneb asja kroonivale lõpule, tõotab kujuneda laiahaardelisemaks ja avaramaks. Kutsar Selifanile oli antud käsk hommikul vara hobused tuttava kalessi ette rakendada; Petruškal oli kästud koju jääda ning toa ja kohvri järele vaadata. Lugejal ei oleks ülearune pisut tutvuda ka nende meie kangelase kahe pärisorjast teenriga. Ehkki nad muidugi mõista ei ole just väga silmapaistvad tegelased ja kuuluvad seesuguste hulka, keda nimetatakse teise- või koguni kolmandajärgulisteks, ehkki selle poeemi peamised käigud ja vedrud ei ole mitte nende külge kinnitatud ja vahest ainult siin-seal riivavad neid ja jäävad neisse kergelt kinni – kuid autor armastab kõiges äärmiselt põhjalik olla ja sellest hoolimata, et ta ise on vene inimene, tahab ta sellest küljest olla täpne nagu sakslane. See ei võta muide palju aega ega ruumi, sest ei ole vaja palju juurde lisada sellele, mida lugeja juba teab, s.o. et Petruška kandis pisut laia, härra seljast pärit pruuni saterkuube ning et tal olid, nagu tema seisusest inimestel tavaliselt, jäme nina ja paksud huuled. Iseloomult oli ta rohkem sõnakehv kui jutukas; tal oli koguni õilis tung hariduse, s.o. raamatute lugemise järele, mille sisu pärast ta ei teinud endale mingit muret: tal oli täiesti ükskõik, kas see oli armunud kangelase seiklus, lihtsalt aabits või palveraamat – ta luges kõike ühesuguse tähelepanuga; oleks talle nina alla pandud keemia, poleks ta sellestki ära öelnud. Talle ei meeldinud mitte see, millest ta luges, vaid rohkem lugemine ise või õigemini just lugemise protsess, et näe ometi, tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki. See