grillimispidudel pakutakse tihti kanašašlõkki või kapsasalatit ja seal pole tavaliselt igasuguseid ahvatlevaid suhkrurikkaid toite, näiteks pralineesse kastetud kaerakooki. Kui lisada see tõsiasjale, et olete ümbritsetud lastest, kes pistavad endale pisikesi vorstisaiu sisse (nad vist teavad, et kui pidu on läbi, peavad nad jälle orgaanilise veiselihaga pajatoitu ja köögivilju sööma hakkama!), siis on sellele lihtsalt liiga raske vastu panna.
Kui ma tüdinesin sellest, et andsin viiendale maiusele alla, ja olin vihane, et mu riided jäid lapse vanemaks saades üha kitsamaks (kas see ei peaks mitte vastupidi olema?), sain aru, et pean sööma enne pidu. Mul oli sageli liiga palju tegemist viimase Angelina Ballerina raamatu sissepakkimise, lastele lõunasöögiks toitvate lõhekotlettide sissesöötmise ja vanima lapse ujuma viimisega (seda kõike enne kell kolm toimuvat sünnipäevapidu), mistõttu mul jäi lõuna vahele, ma saabusin peole näljasena ja sukeldusin esimese juustupulga järele, mida nägin. Nüüd tõotan korraldada oma päeva nii, et jõuaksin kindlasti midagi enne pidu süüa. Kui ma istun kolmeks minutiks maha ning lürbin kuuma köögiviljasuppi ja söön kääru leiba (või näppan lastelt lõhekotleti ja hunniku herneid), ei olegi peotoit minu jaoks nii ahvatlev. Ma luban endale ikka väikese koogiampsu, aga ma ei ole nii näljane, et laoksin taldrikule terve kuhja suupisteid.
Kui see lahendus ei mõju, siis püüdke üheskoos hakkama saada. Küsige endalt ja teistelt emadelt järgmist: kui peotoit paneb meil pea valutama, mida teeb siis sõltuvust tekitavate ainete ja suhkru söömine igal teisel nädalavahetusel meie väikestele inglitele, keda tõmbab magusa poole nagu kärbseid meepoti juurde? Minu tütar sõi hiljuti ühel suvisel aiapeol nii palju väikseid jäätiseid, et hakkas peaaegu Itaalia aktsendiga „Figaro pulma“ laulma. Pange see kiirtoiduvastase liikumise ja „Jamie koolilõunate“ saate fenomeni arvele või nimetagem seda lihtsalt hüperaktiivsetest lastest tüdimuse sündroomiks, kuidas iganes te seda ka ei nimeta, kuid maitsvad, lõbusad ja tervislikud peotoidud näivad peaaegu sama kiiresti populaarsust võitvat nagu uusim Louis Vuittoni käekott.
Mina ja teised emad olime niivõrd vaimustuses plaanist kasutada tervislikke vahepalasid (nii vanemate kui ka laste jaoks), et nüüd kehtib meie pidudel 50:50 reegel. Kes iganes lastele peo korraldab, peab pakkuma 50 protsenti maiustusi ja 50 protsenti tervislikku toitu. Tahaksin öelda, et tegime sellega algust peamiselt soovist, et meie lapsed toituksid sama tervislikult kui Moses Paltrow ja Suri Cruise, aga me tegime seda sama palju ka emade pärast, et ennast vormis hoida ja lastele tervislikuma-poolset toitu pakkuda.
Eelmisel nädalal toimus minu tütre sõbra Tomi neljas sünnipäev (või peaksin ütlema tütre poiss-sõbra, mis on tema sõna, mitte minu). Muutunud oli peolaua juures see, et šokolaadimuffinite, glasuuriga küpsiste ja vahukommide seas olid laevukestekujulised arbuusilõigud, täisterajahust pitaleivaviilud sulatatud juustu ja ananassi dipikastmega ning kausid, mis olid kuhjani täis tuhksuhkruga üle raputatud värskeid marju. Uskuge või mitte (ütleb ta rahulolevalt) – mu lapsed sukeldusid kõigepealt just nende kallale („Emme, roosad laevukesed,“ hüüatas mu poeg arbuusi nähes) ja mina järgnesin neile kiirelt. Mina ja teised emad olime kõik nõus (kui me oma näomaalingutega lapsed enne uneaega kokku kogusime), et tundsime end palju paremini kui aasta varem, kui olime end piparkoogimehikestest ja kummikommidest oimetuks söönud. Kui lisada tõsiasi, et üleliigse suhkruta läksid lapsed ka õigel ajal voodisse, otsustasime, et tervislikud peod on nii emadele kui ka lastele kõige parem valik.
„Ma hakkasin laste pidusid vihkama selle tohutu ülesöömise pärast, mida need põhjustasid. Parim pidu, kus ma käisin, oli see, kus kõigile lastele anti kätte eraldi pakitud lõunasöök, mis sisaldas südamekujulisi võileibu, orgaanilist jogurtit, puuvilja ja paari tuhksuhkruga ülepuistatud küpsist. Vanematele pakuti pisut pähkleid, oliive, värskeid dipikastmeid ja klaasike veini – täiuslik! Lapsed olid õnnelikud ja ei oksendanud koduteel, peokorraldajad olid rõõmsad, sest neil oli vähem koristada, ja mina olin õnnelik, et sain glasuuri täis mao asemel klaasikese veini ja peotäie oliive. Geniaalne!“
Lyn Holland, filmiprodutsent ning Archie (7 a), Isabeli (5 a) ja Martha (3 a) ema
Nagu paljudel teistel eluhetkedel, ei olnud selle suure toidukoguse ärasöömise põhjuseks raseduse ja laste esimeste aastate jooksul üksnes kõikuv näljatunne. Kui elu oleks nii lihtne, elaksime ühiskonnas, mis on täis säravaid saledaid naisi. Kahjuks on olemas terve rodu emotsionaalseid tegureid, millepärast ei ole toit seotud pelgalt nälja ja energia saamisega. Ma olen peaaegu anoreksia all kannatanud (kaalunud 177 cm pikkuse juures 47,5 kilo, kui ülikoolis lõpueksamiteks õppisin) ja olen ära söönud terve šokolaadikoogi, sest poiss-sõber jättis mu maha. Nendele hetkedele lisaks olen söönud nälja, aga ka igavuse, lõbu, enda huvitavaks tegemise, kurbuse ja elevuse pärast.
Raseduse ja laste kasvatamise ajal kaasneb toiduga veel rohkem emotsioone, koormat ja vääritimõistmisi. Raseduse ajal muutub toit justkui proovikiviks ühelt poolt müüdi tõttu, et sööma peab kahe eest, ja teisalt iiveldustunde, himude ja soovi tõttu süüa oma sündimata lapse pärast hästi, eriti kui maadlete juba niigi nende tohutute hirmude ja emotsioonidega, mis teis emaks saamise suhtes tärkavad. Kui olete lapse kätte saanud, võivad teie söömisrežiimi ja näljatunde paigast loksutada imetamisest tingitud nälg, öine ülestõusmine, sünnitusjärgne masendus ja mõnikord ka raske toibumine pärast sünnitust. Lisaks ei tunne enamik naisi oma keha isegi ära, sest rasedusega tulnud lisakilod hoiavad neist kümne küünega kinni. Samal ajal kui mõned naised väidavad, et on energilised ja ülimalt enesekindlad, tunnevad paljud meist (mina kaasa arvatud) ennast umbes sama enesekindlalt kui kaheaastane laps esimesel päeval lasteaias. Alguses istusin ma väikese lapsega kodus (kandes loomulikult jalas plekilisi dressipükse), selle asemel et teiste vanematega väljas suhtlemas käia. Ja kui teie enesehinnang on madal, võib söömisest saada nii päästerõngas kui ka nõiaring. Tunnete end paksu ja väsinuna, haarate lohutuseks krõpsupaki järele, siis tunnete end veel rohkem paksu ja väsinuna, krabate šokolaaditahvli järele, et suhkrust energiat saada, ning ütlete endale: „Mul suva!“ Seejärel tunnete end veel paksemana ja väsinumana, olete õnnetu, masenduses, õgite küpsiseid ning olete tõesti üsna loppis.
Ma ei unusta kunagi hetke, mil taipasin, et olen ka ise nõiaringi sattunud. Minu esimene laps oli kuuenädalane. Minu rinnad olid nagu kumminukul, reied ei mahtunud isegi „halbade aegade“ pükstesse ja näos oli lõug, mis nägi välja, nagu oleks kolme täiskasvanu lõug ühte sulatatud. Tütar tahtis ööpäevaringselt süüa, mina olin endaga uskumatult läbi ning vihm peksis vastu akent nagu aprillikuiste hoovihmade puhul ikka. Mul oli liiga piinlik ja ma olin liiga iseteadev, et neljapäevaõhtuti ema-lapse ringis osalemist isegi kaaluda. Selle asemel et majast välja minna ja jalutamisega pisut lisakilosid maha saada, mõnele sõbrannale moraalse toe saamiseks helistada või õhtusöögiks mõnusat lahjat köögivilja-kalkuni vokirooga teha, istusin teleka ees ja sõin ära terve paki küpsiseid. Ärge öelge, et te pole kunagi midagi sarnast teinud. Isegi kui küpsised ja meelelahutuskanal pole teie pahed, ahvatleksid „Naabrite“ kordused ja suur pakk võiga plaksumaisi teid ikka sedasama tegema!
Me näeme meedias hulganisti pilte värskelt emaks saanud supermodellidest (kes lippavad glamuursetele lõunatele, ise piitspeenikesed ja nägu säramas), mis suurendab süükoormat, kui tunnete end juba niigi kartulikotina. Paljudel naistel, kes kukuvad madala enesehinnangu auku, on tunne, et nad on planeedil ainukesed emad, kes ei suuda end välja ajada ja elu täiel rinnal elada. Niisiis, te ehk küsite, kuidas ma pääsesin eemale küpsistest, kokasaadetest ja rasedusjärgsest kahtlemisest eneses? Noh, esimene samm oli tunnistada, et toit on minu kaduvas enesekindluses suur süüdlane. Ma olin mõne kuuga muutunud kenast, saledast ja šikist moetoimetajast (kes kandis iga päev stilettosid) küpsiseid õgivaks suureks emmeks. Sukeldudes ebatervisliku toidu järele iga kord, kui ma endist mina taga leinasin, tegin asja vaid hullemaks. Kuidas ma küll kavatsesin kuuekuulist sünnituspuhkust tõeliselt hinnata, kui sõin iga kord, mil tundsin väsimust, tüdimust, kurbust või vajasin toitu lihtsalt pärastlõunaseks söötmiskorraks ja ajakirja OK! lugemiseks, mis sellega kaasas käis?
Kui tuvastasin, et toit on eneses kahtlemise väljund ning viis leevendada paratamatut eraldumistunnet ja võib-olla ka rutiini, mis esimese