koos selle vastu võidelda (üheskoos oleme ikka tugevamad!). Me olime pannud teineteisele hüüdnimeks lausa „Paks Kit Kat Üks“ ja „Paks Kit Kat Kaks“, et illustreerida meie suutlikkust lõputult lemmikšokolaadi sisse ahmida! Võtsime vastu kaks otsust. Esiteks, need magusad asjad peaksid olema harv, mitte püsiv osa meie toitumisest. Keelatud asjade hulga vähendamine (kuigi pean tunnistama, et orgaaniline piimašokolaad oli siinkohal erandiks) ja nende asendamine tervislike vahepaladega, selle asemel et need täielikult ära keelata, näis teostatav ja suhteliselt realistlik eesmärk. Pisut, aga mitte liiga palju seda, mida armastad, on ju hingele hea, kas te ei leia?Teiseks kehtestasime reegli, et kui me toidukordade vahel süüa tahame, peame pool tundi ootama. Me teame, et värskel emal on sada asja, mida teha, et oma aega sisustada. Enne kui me selle julgustüki ette võtsime, käisime läbi köögikapid ning täitsime need pikaaegset energiat andvate toitudega, et käepärast oleks võtta need, mitte küpsisekarp (mida me muide uuesti ei täitnud, kui see tühjaks sai). Selliste teadlike muutuste tegemine meeskonnana toimib hästi: te ei tunne ennast nii üksi ja saate vähemalt Kit Kati ahvatluse üle tublisti itsitada.
Kui teie probleem pole näksimine, siis tehke kindlaks, mis see on. Kas te võtate lapsed koolist peale ja suundute otsejoones üheskoos McDonald’sisse? Kas ärkate kell kolm öösel üles, et noorimat last toita, ja teete ühtlasi leivakapis puhta töö? Või kui beebimassaažitunnis küpsiseid jagatakse, kas võtate lõpuks terve tosina (tehes näo, et need on ühele teisele emade seltskonnale)? Kui olete põhisüüdlase üles leidnud, saate mõelda, kuidas asja muuta. Kuidas oleks näiteks piknikuga pargis, selle asemel et burgeriputkasse suunduda?Või kui teil on himu pitsa järele, kuidas oleks oma lisanditega? Need võivad olla väga tervislikud, eriti kui kasutate madala rasvasisaldusega juustu, värskeid tomateid, oliive, seeni, magusat maisi, rukolat ja lahjat sinki. Selle asemel et keskööl leivakasti rünnata, proovige süüa madala rasvasisaldusega kodujuustu ja ananassiga maisikakku või juua klaasitäis kuuma kooritud piima. Mis puutub beebimassaaži küpsisetagavara laastamisse, siis hoidke kõhutäiteks hoopis banaani käepärast. Pöörake asi teiste emadega naljaks ja võib-olla kaob siis küpsiste kahmamise mõnu.
Kui lähete tagasi tööle või teie lapsed hakkavad rohkem teiste lastega suhtlema, suureneb pidevate äkiliste näljasööstude tõenäosus. (Kui teil pole just küpsisepurki laua all või lapsevankri tagaosas, et vahepeal näksida.) Te olete ehk endiselt oma uuest rollist segaduses ja välimuse pärast masenduses, nii et keskendunud lähenemine toidule on ikka oluline. Sööge hästi, hoidke energiataset kõrgel ja püüdke mõelda välja maitsev õhtusöök, mida koos elukaaslasega nautida, või kui olete üksikema, kasutage hea raamatu, sõbra või lemmiktelesaate seltsi tasuna selle eest, et kogu päev toidu mõttes õigel rajal püsisite. Pole tõepoolest midagi paremat, kui lapsed voodisse pista, pudel valget veini avada, grillida mereande koos baklažaanide ja bataatidega ning abikaasaga päevasündmusi arutada. Ei mingeid lapsi, televiisorit, kiiruga valmistatud ebatervislikku kala ja friikartuleid – lihtsalt lõõgastav viis, kuidas end päeva lõpus lõdvaks lasta. Mina avastan ikka ja jälle, et mu enesekindlus on suurem ja ma tunnen end paremini, kui mul on õnnestunud söök hästi planeerida, kui olen selle valmistamist nautinud ja maha istunud, et seda aeglaselt süüa. See tekitab tunde, et kontrollid olukorda ja oled tugev, mitte ei anna abitult oma isudele järele.
Oma enesehinnangu tõstmiseks on teil vaja tahtejõudu, aga ka häid sõpru. Te peate kõvasti pingutama, et leida teisi emasid, kellega neid uusi kogemusi jagada (puuviljasalatit, mitte kreemiküpsiseid süües). Te peate kogu selle hulluse üle lihtsalt naerma nagu Catherine ja mina oma Kit Kati maania üle ning jagama kogemusi ja lahendusi, mis aitavad kaalu ja toiduga võitlemisele lõppu teha. Ma tean, et tunneli lõpus on väga raske valgust näha, kui raseduse ajal kogunenud lisakilod lihtsalt ei liigu paigast ja te pole näiliselt terve igaviku korralikult öösel magada saanud, aga rääkige sellest! Mis on minu lahendus küpsisekuristikku sattumisele? Helistage mõnele teisele emale, kellel on samuti paar lisakilo, kellele meeldivad kondiitritooted ja kes ajab teid pisarateni naerma. Halage koos temaga, kurtke selle ebaõigluse üle, rääkige probleemist ja tuletage endale meelde, et te pole üksi. Seejärel minge oma imeilusa beebi juurde ja kallistage kogu selle toiduängi põhjustajat. Nii suure armastuse puhul pole ju võimalik, et teie enesehinnang ei tõuseks, kas või pisut.
„Mul oli illusioon, et kui olen esimese lapse sünnitanud, hakkan meeletult teiste emmedega suhtlema ja tegelen muudkui lapsega. Kuid keegi ei valmistanud mind ette esimeste kuude üksinduse jaoks. Kõik mu sõbrad käisid tööl ning mina olin liiga väsinud, et välja minna ja kohalike emadega tutvuda. Olin eraldatud, täiesti masendunud ja pöördusin lohutuse saamiseks toidu poole. Pärast kuut nädalat ma murdusin ja nutsin ema juures mitu peatäit maha. Pisarad muudkui voolasid. Minu lahendus? Otsustasin proovida GI-dieeti (mille puhul keskendutakse madala glükeemilise indeksiga toitude söömisele, näiteks kaerahelbepätsid, pudrud ja läätsed), sest olin selle kohta palju lugenud ja see paistis minu kui värske üksikema toitumisvajadustele vastavat. Võtsin eesmärgiks olla distsiplineeritud ja süüa tervislikult. Ütlesin endale, et tohin suhkruseid maiustusi süüa teiste emadega teed juues, aga mitte siis, kui olen üksinda kodus. Kaal hakkas tõepoolest langema ning see andis mulle kindlust välja minna ja uus emade sõpruskond luua. Mul on endiselt kuus lisakilo, aga ma ei hooli sellest eriti. Tunnen end paremini, sest olen midagi ette võtnud, ja nüüd, mil mul on palju tegemist, naudin oma uut emmerolli.“
Clare Carter, lasteaiakasvataja ja Lucinda (6 kuud) ema
Enne emaksolemise uue maailmaga tutvumist polnud te tõenäoliselt palju üksi kodus ega teinud endale suurt süüa. Ma tean oma kogemusest, et sõin käigu pealt hommikust, lõunatasin tööl (söögiks võis olla nii võileib oma laua taga kui ka peen eine klientidega mõnes uhkes Londoni söögikohas) ning õhtusöögiks oli tihtipeale eine, mille kuue sekundiga kokku klopsisin. Ma pole kunagi eriline valmitoitude armastaja olnud, aga kohe kindlasti ei hakkaks ma töölt koju jõudnuna lammast marineerima või aeglasel tulel pajarooga valmistama. Seetõttu tuli see mulle pisut üllatusena, kui olin väikese lapsega omapead kodus ja mul oli vaja kolm täisväärtuslikku söögikorda välja mõelda. Ma tunnen uhkust selle üle, et olen suhteliselt hea kokk, aga kui suurema osa päevast peab üksinda sööma (toitmiskordade, mähkmete vahetamise, telefonikõnede ja pesumasina saatel, kus keerleb 90kraadise kuumusega valge pesu), võib kolmekäiguliste kulinaarsete hõrgutiste valmistamine ainult endale üsna mõttetu tunduda.
Olen kindel, et iga värske ema on olnud nende lõputute määrdega röstsaiade nõiaringi ohver. Kui teil on vastsündinu tissi otsas ja kedagi teist lähedal ei ole, siis on liigagi lihtne peaaegu ainult röstsaiast elatuda. Kui ma olin 16 päeva eri vormides röstsaia söönud (ja uskuge mind, 12. päevaks olin ma neist pika nimekirja koostanud), hakkasin mõtlema, et peaksin oma lähenemist toidule emaduspuhkuse ajal ja hiljemgi värskendama. Iga toidukord oli muutunud kohustuseks ja koormaks ning mulle tundus, et see on lisatüli ja veel üks asi igapäevaste kohustuste ning niisutatud salvrätikute, mähkmepakkide, täisteraleiva, piima ja teekottide ostmiseks ette võetud pisikeste poeretkede lõputus nimekirjas. Mõtlesin, et aeg on hakata toiduga koostööd tegema, mitte selle vastu võidelda.
Kuigi minu hommikueine kipub iga päev umbes samasugune olema, teen ma alati midagi muud nädalavahetustel, kui mu abikaasa on käepärast, et tagalat valvata. Isegi kui see on vaid munapuder röstsaia ja mõne röstitud Portobello seenega või soodaleib sulatatud juustu ja suitsulõheviiluga, tekitab pelgalt nende valmimise lõhn minus tunde, et nädalavahetus on saabunud. Ma armastan nädalavahetustel üle kõige aeglaselt süüa, ajalehti lugeda ja lasta lastel viimase pisikese sarvesaia pärast kakelda, ilma et ema nende kõrval stopperiga seisaks. (Noh, mitte päris, aga see kirjeldab hästi varahommikust vaatepilti enne lasteaeda tormamist.)
Sama tähtis oli sundida end valmistama pisut leidlikumat ja mitmekesisemat lõunasööki. Kuna ma tean, et lapsed on õhtul voodis ja abikaasa on mulle õhtul söögilauas seltsiks, jätsin varem lõuna täiesti vahele, piirdudes röstsaia ja mõne singiviiluga, kui külmutuskapist möödusin. See võib tunduda veider, istuda üksinda ja süüa midagi põnevat, aga hea söögi pakkumine iseendale võib su enesehinnanguga imet teha. Nii, paljud värsked emad naeravad nüüd kõht