Clare’ile avaldas selline abikaasa toetus niivõrd muljet, et ta lõi asja, mille nimi on PSRK (parima sõbranna rasedusaegne kohustus). See tähendab lihtsalt seda, et raseda naise parim sõbranna on kohustatud tulevase isaga rääkima ja pidama talle põhjaliku loengu teemal, mida oma lapseootel elukaaslasele öelda. Ta oli kunagi tunnistajaks, kui tema hea raseda sõbranna abikaasa ütles naisele, et tema tagumik on pisut „mahukamaks“ muutumas. See ärritas Clare’i nii väga, et ta tundis vastupandamatut soovi panna kirja „Sada asja, mida oma õitsevale rasedale elukaaslasele öelda ja mitte öelda“. Ta kinkis ühe väljatrüki sellest rõõmuga tollele mehele järgmiseks sünnipäevaks. (Lisan kiiresti, et pisut liiga hilja: tema naine jooksis õige pea pärast seda minema koos mehega, kes oskas teda tunnustada ja kiita.)
Niisiis, siin ma nüüd olin, kolm kuud rase ja toidufetiš õitsele puhkenud. Ma lubasin endale igasuguseid asju: täisterajahust banaanimuffinid hommikusöögiks, Maroko kikerhernesalat lõunaks ja kasuema võidukas paella õhtusöögiks. Kuid ühel hetkel taipasin, et mul läheb vaja pisut lihasjõudu, et kõiki neid uusi kilosid kaasas tassida. Ma tean, et kõik räägivad lõputult käimise ja ujumise kasulikkusest rasedatele naistele ja – mulle ei meeldi seda küll üldse tunnistada – neil on õigus. Trenn raseduse ajal on liigse kaalutõusu vältimisel ja enesehinnangu tõstmisel lausa elupäästja.
Mulle on alati ujumine meeldinud. Ma ei uju tundide viisi ning mind ei huvita liblikujumise tehnika ega ka veealuse tagasipöörde lihvimine (erinevalt minu sõbrannast Catherine’ist, kes kuus kuud rasedana vee all tagasipöördeid tegi!). Mulle meeldib üle kõige rahulikult 25 minutit koera ja konna ujuda. Raseduse ajal oli ujumine veel mõnusam, kui välja arvata tavaline konnastiil, mis, nagu mind hoiatati, võib vaagnat koormata. Selle asemel leiutasin ma uue stiili – ujuki hoidmine põlvede vahel. See on käsivartele suurepärane! Kuigi mul oli tihtilugu raske motivatsiooni leida (eriti esimese raseduse lõpus, kui väljas sadas paksu ja tihedat lund), teadsin, et vette jõudes kaaluvad kaalutaoleku ja rahu tunne külmas riietusruumis lahtiriietumise kindlalt üles!
Ma olen kindel, et just tänu neile neli korda nädalas toimuvatele ujumistundidele õnnestus mul tervet mõistust säilitada ja oma muutuva kehaga kohaneda. Samal ajal kui ma mandliõli üle kogu kõhu määrisin ja juukseid kuivatasin – mis polnud muide aastaid nii heas seisukorras olnud –, tundsin, et suudan kõigi nende lisakilode ja – sentimeetritega toime tulla. Tänu sellele paranes ka minu enesetunne aprikoosimuffini pärast, mis igale ujumiskorrale järgnes, ning ma ei tundnud pärast pikki töölesõite, et mind on tugitoolisportlase sündroom tabanud.
„Ujumine rokib!“ oli mantraks ka minu suurele sõbrannale Soniale, kes rääkis aina, kui kasulik on 40minutiline ujumine kolm korda nädalas (kuni sünnitähtajani välja ja isegi veel samal päeval). Ta kinnitab, et see trenn aitas sünnituskogemust talutavaks muuta, väites, et kiire ja rebenditevaba sünnituse tagasid talle paindlikud lihased ja lõõgastunud meel. Temal oli loomulikult vettesünnitus.
Trenn mängib vormis püsimise, positiivse enesehinnangu ja suurepärase enesetunde juures nii suurt osa, et minu meelest ei ole tegelikult tähtis, millist trenni te teete, peaasi et see oleks rasedatele sobiv ja mõõdukas.
Loomulikult on kahju, et niipea kui me uue kehaga harjuma hakkame, pööratakse kogu see ettekujutus pea peale ning samal hetkel, kui tilluke vingerdav vastsündinu meile kõhule pannakse, meile pekki enam ei andestata. Veidral kombel suunaks ühiskond siis justkui noole naiste enesehinnangu poole, öeldes: „Seni, kuni sa uut elu endas kannad, on pekk tore, aga kohe, kui emaks saad, on see keelatud.“ Ei mingit süümepiinadeta kreemikookide õgimist, ei mingeid sändvitše. Ei, värske ema, kes kogu raseduse ajal kogunenud kaalu sünnitusega kaotab, väljub asjast võitjana. „Võimatu!“ kuulen teid hüüdmas. Täpselt nii. Aga mida siis teha?
„Minu jaoks oli kaalutõus raseduse ajal õudusunenägu. Alguses oli mul nii halb olla, et võtsin alla, kuid siis, kui kilod ladestuma hakkasid, vajus minu enesekindlus täiesti põhja. Vihkasin seda tunnet, et olen paks, ja kartsin, et ei võta pärast enam alla. Ma tahtsin meeleheitlikult rase ja särav olla, aga tundsin end lihtsalt kohutavalt. Lõpuks lõin kampa ühe raseda emaga oma kontorist ning me liitusime Pilatese- ja joogaklubiga meie töökoha lähedal, kus toimusid tunnid rasedatele naistele. Mulle tundus, et leebe trenn parandas mu suhtumist oma kehasse, ja päris kindlasti aitas see mul Roccoga lähedasemaks saada. Olin ilmselt niivõrd harjunud iga päev pärast tööd spordiklubis käima, et söömine ja iiveldamine ilma igasuguse kehalise tegevuseta ajas mind masendusse. See polnud kerge, aga kui Rocco sündis, olin oma kaalu suhtes täiesti rahulik ning mul õnnestus isegi pärast tema sündi tundides edasi käia.“
Isabel Pratesi, turundusjuht ja Rocco (2 a) ema
Olen kindel, et teiega on sama lugu nagu minuga: olin üheksa kuud aina söönud ja nautinud selliseid kommentaare nagu: „Oh, küll sa näed särav välja!“ (Olgu, lõpupoole mõnikord ka: „Issand, küll sa näed vaevatud välja!“) Mis sellest, et mu taljesse töödeldud kleidid rippusid niisama tolmu kogudes ja kaal oli kohalikule prügimäele viidud. Ma hoolitsesin uue elu eest ja olin selle üle uhke. Sellepärast tuli mulle pärast esimest sünnitust mõningase üllatusena, et see endine kõva, täiuslikult ümar kõht meenutas hunnikut võdisevat tarretist taldrikul. Vähe sellest – ülejäänu mu paisunud kehast näis kõhu kahanedes suuremaks muutuvat ning võdises kõigile nähtavalt. Kas kilod ei pidanud mitte sünnitustoas lihtsalt kaduma? Noh, ilmselt mitte. Olgu, mõtlesin, ma suudan sellega elada – mind ei oota ju nagunii lähiajal ees metsikud peod, mille tarbeks pean liibuvasse musta kleidikesse mahtuma, ja pealegi – vaadake seda toredat tütart, kes mul on kõige selle juures ette näidata. Jah, te ise ei pruugi sel hetkel sellest hoolida, aga mingil jumalavallatul põhjusel ei lase suurem osa ümbritsevast maailmast teil seda unustada.
Minu sõbranna Luella kinnitab, et kohe, kui ta haiglast tuli, tundus mahavõtmine olevat sama suur kohustus nagu imetamine. Ta astus tütre Alice’iga välisuksest sisse (laps sooja villase teki sisse mässitud, Luella hiigelsuurtesse villastesse nöörkinnitusega pükstesse) ning tundis enda sõnul tohutut survet vastata kõikidele suurepärase emme kriteeriumitele. Tal oli uus Bugaboo vanker jalutamist ootamas, viie kohaliku emaga teejoomine planeeritud ja hiljem samal õhtul pidid veel mehe vanemad šampanjat jooma tulema. Ta heitis ühe anuva pilgu enda ümber, palus abikaasal kõik nädalaplaanid tühistada ning läks Alice’iga ülakorrusele, sulges magamistoa ukse ega tulnud 24 tundi alla!
Märkused, mis on niisama suusoojaks mõeldud („Kas sa mahud juba oma teksapükstesse?“ ja „Kuidas kõht tagasi tõmbab?“), on võib-olla üks viis vestluse alustamiseks, aga las ma ütlen teile: ärge palun mingil tingimusel värske ema kõhtu mainige! Sedasorti naiselik semutsemine (üheskoos tõsiasjaga, et igas naisteajakirjas üle kogu planeedi näidatakse mõnda näitlejannat, kes „kuue päevaga endisesse suurusnumbrisse mahtus“) tekitab teis soovi ülemise korruse aknast alla hüpata või vähemalt pea hälli peita. Nagu värsketel emadel poleks juba küllalt, mille pärast muretseda tänu imetamisele, unetutele öödele ja identiteedikriisile – nii et kaalu kaotamine kohe pärast sünnitamist on kindlasti asi, mis võiks olemata olla. (Nagu Luella üsna tabavalt ütles: „Seda survet on meil vaja sama palju nagu seale sadulat!“)
Pean ütlema, et olen pisut pahane nende avalikkuse vaateväljas olevate superemmede peale, kes juba mõne päeva pärast imekaunid välja näevad. Olen kindel, et Claudia Schifferi ja Cindy Crawfordi sugustel õnnestus see tänu sellele, et super-supermodellidena on neile ilmselt antud suurepärane oskus kaalus mitte juurde võtta, aga kuidas need ülejäänud kuulsused seda suudavad, seda ma ette ei kujuta. Kõhuplastika koos keisrilõikega? Üsna võimalik. Isiklik treener, toitumisspetsialist ja kokk 24tunnises valves? Kindlasti. Väga raske on ennast nende imetegijatega mitte võrrelda, kui kolmandal päeval oma beebit imetad, endiselt võdisedes, õmbluskohad pakitsemas ja 19 kilo ülekaalu turjal. Aga püüdke ennast tõesti mitte piitsutada sellepärast, mida meedia „normaalsest“ sünnitusjärgsest kaalukaotusest targutab. See ei ole normaalne, vaid pigem ekstreemne, ja paljud naised on raisanud kogu raseduse aja (rääkimata siis sündimata lapse tervise ohtuseadmisest) sellele, et ainult vormis püsida. Uskuge mind, ma olen istunud paljude naiste kõrval, kes mingit moevoolu järgides