see juhtub neli päeva pärast sünnitust. Ma olen kindel, et järgmise supermodelli (kes iganes ta ka pole) memuaarides on teisiti kirjas, aga tegelikult teame kõik, et ilma palgatud abipersonali, plastilise kirurgi ja hiiglasliku krediitkaardilimiidita läheb vaja palju pühendumist, ränka tööd ja aega, et oma elu ja keha taas vormi ajada. Nipp on selles, et enda vastu ei tohi liiga karm olla. Mina ütlesin endale kindlalt, et lõppkokkuvõttes ma söön korralikult, olen sünnitanud kaks tervet, rõõmsameelset, ilusat ja toredat last, kellest üks kaalus kolm ja teine kolm ja pool kilo. Lisakilod pärast rasedust olid ainult mu pühendumise tõestuseks. Pidin endale aega andma, et energiatase ja ajutöö uuesti õigele teele viia, enne kui üldse kilode kaotamisele strateegiliselt mõelda sain. Nagu me eelmises peatükis rääkisime, vajate te võimalikult palju toitaineid (eriti kui last imetate), et pidada vastu pikkadele, rasketele öödele nii, et te nuuksudes kössi ei vajuks.
Pärast teist rasedust avastasin, et ümbruse surve otsekohe pärast sünnitust hea välja näha, end hästi tunda ja elu taas rööbastesse viia oli veel tugevam. Väga paljud emad olid mulle varem öelnud: „Kuule, teise lapsega on palju kergem – pressid ta lihtsalt välja ja oledki juba varsti oma teksapükstes ja pubis tagasi.“ Halloo? Kas te olete peast segi? Ma kaotasin paari esimese nädalaga ehk rohkem kilosid kui esimesel korral, aga tundsin ennast ikka muserdatuna, pontsakana ja olin väga kaugel sellest ime-emmeks olekust. Selle asemel muutsid surve ja ootused mind haavatavaks ja ebakindlaks.
Kui olin teise lapse saamise esialgest vinest välja tulnud, näis mõte enda vormiajamisest tohutult hirmutav. Oh, see pingutus, loobumised ja ränk töö! Kas kaal ei võiks lihtsalt üleöö kaduda? Kindlasti tuli kasuks see, et andsin mõlemale lapsele seitse kuud rinda – pole kahtlustki, et see on pagana raske töö. Ma ei tahtnud alistuda ühiskondlikule survele olla lahe, sale, värske ema, aga ma tahtsin ennast oma nahas hästi tunda. Avastasin, et nende vahel on õhkõrn tasakaal (jah, taas!) ning millalgi pärast sünnitust peame kõik selle tasakaalu üles leidma: kuidas energiat hoida, end hästi tunda, hea välja näha ja raseduse ajal kogunenud kilosid kaotama hakata. Ainus viis teada saada, millal on õige aeg see ülesanne ette võtta, on hetkeks kogu maailm kõrvale jätta ja püüda aru saada, mis on teie keha jaoks õige.
„Mul oli täiesti kõrini sellest, et mulle vaatasid ajakirjades vastu fotod säravatest peenikestest disainervankritega kuulsustest – ma ei lubanud neid kuu aega pärast sünnitust majapidamisse tuua. Olin äsja kaksikud sünnitanud ja minu peamine mure oli nendega sidet luua, mitte kaalus alla võtta. Ma ei suutnud taluda artiklite turmtuld teemal „Kaota rasedusega kogunenud kaal nädalaga“, nii et minu emale ja abikaasale oli antud karm käsk teha nii, et ma neid ei näeks. Kui mu poisid olid kolmekuused, tundsin, et olen valmis silmitsi seisma maailma, kaaluprobleemide ja nende nõmedate ajakirjadega, mida ma salamisi armastan. Aga ma olin väga rõõmus, et ei pidanud siis vaatama neid kuulsustest emasid, kes näevad välja nagu 50sentimeetrise pihaga plastnukud, samal ajal kui ma neil esimestel päevadel sajandat korda rinnapiima välja pumpasin.“
Carrie Cavendish, advokaat ning Archie ja Blake’i (mõlemad 1,5 a) ema
Kui te seda loete, beebi käte vahel, mudilased köögis amokki jooksmas, ja olete sajaprotsendiliselt rahul oma kaaluga ja ettekujutusega oma kehast, siis teil veab!Võite rõõmuga selle peatüki vahele jätta ja järgmise juurde minna ning ennast oma saavutuste eest õlale patsutada. Aga kui olete samasugune nagu suur osa värsketest emadest ning tunnete, et teie ettekujutus kehast ja enesekindlus vajab upitamist, siis tere tulemast, te pole üksi! Teise raseduse järel saabus tõehetk minu jaoks umbes siis, kui poeg oli kahekuune.
Pärast sünnitust möödusid nädalad kiiresti ja muutusid kuudeks. Alguses ei olnud mul aega isegi pead pesta, rääkimata siis sellest, et oleksin saanud alasti peegli ees seista ning uurida oma uut keha ja seda, kui suurt lõivu rasedus oli mu figuurilt võtnud (ja ma ei hakka rääkimagi sellest neljast päevast, mis on möödunud sellest ajast, kui viimati vaagnapõhjalihaseid treenida püüdsin). Loivasin hiigelsuurte tissidega ringi, püüdes leida diskreetseid mooduseid, kuidas avalikus kohas last toita, ja katsudes üleüldiselt vähemalt kübeke graatsiliselt pead vee peal hoida. Avastasin, et kui olin hullema osa rinnapõletikust, toidu tagasiheidetest ja katkendlikest öödest üle elanud, oli mu pea täpselt nii palju vee peal, et hakata tegelema teemaga, mida olin kartnud: oma kehaga. Tegelikult sorteerisin tol hetkel pesu. Päike tulvas aknast sisse, mul oli seljas vaid imetamisrinnahoidja, suured aluspüksid ning lahe puuvillane sarong. (Ma tean – milline vaatepilt! Ärge moepolitseile sellest rääkige.) Olin öö jooksul kolm korda ärganud (mis tundus „hea ööna“ võrreldes kaheksa korraga paar nädalat varem) ning toibusin kuuendast (ja õnneks viimasest) kardetud rinnapõletikust.
Kui korjasin kokku sületäite kaupa räpaseid sipukaid, mudilase värviplekkidega T-särke ja oma armastatu jalgpalliriided, nägin äkitselt vannitoapeeglist oma peegelpilti. Pean tunnistama, et sain kerge šoki. Kes see naine oli? Mu juuksed olid korratud (juured kilomeetrite viisi välja kasvanud), kõht rippus nagu pooleldi veega täidetud õhupall, käsivarred olid kaks korda suuremad kui eales varem ning mu nägu oli pundunud ja elutu. Ma pidin ennast sundima, et see jõllitamine lõpetada, ning samal hetkel ma teadsin: on aeg muudatusteks.
Hommikune toitmiskord lõppes, telefon helises lakkamatult ja mu mudilane tahtis muudkui veel üht Maisy lugu kuulda. Ma tühjendasin pesumasina, keetsin pastat ja tellisin nõudepesumasinale varuosa. Toit kees, mina tundsin end paksuna ja elutuna ning kui aus olla, ei tahtnudki ma vaeva näha. Tänu kogu sellele „positiivsele“ energiale ja enesehinnangu tõusule (nali!) võite ette kujutada, milline särav energiapomm ma olin, kui abikaasa ärireisilt koju tuli. „Võta see pagana laps ja pese ise nõud ära, mina lähen voodisse,“ oleks täpne kokkuvõte mu sõnadest, kui ta ulatas mulle reisilt toodud parfüümi ja eriti suure Toblerone’i tahvli. Vaene mees.
Kui ma ülakorrusele kõmpisin, jättes jahmunud abikaasa (kellel oli veel mantelgi seljas) koridori seisma, oli raske ette kujutada, et tunnen end kunagi veel iseendana. Kas ma liuglen veel kunagi laste jõulupeol ringi, tundes ennast võluva ja enesekindlana? Kas ma tunnen, et olen valmis liibuvate teksapükste ja peene pluusiga oma uhke abikaasa käevangus uksest välja astuma, et klaasikest veini ja itaaliapärast einet nautida? Kas ma saan kooli väraval varrukateta särgis seista ja teiste emadega muretult lobiseda? Ja kas ma suudan piisavalt füüsilist jõudu ja energiat taastada, et oma kasvava pojaga pargis võidu joosta? Kell üheksa tol õhtul, kui ma lakke vaadates voodis lamasin, rindadest piim linadele lekkimas, oli mul tõesti tunne, et seda ei juhtu kunagi.
Kuidas oli võimalik, et nii suur osa minu kui ema, abikaasa, sõbra ja kirjaniku enesekindlusest sõltus sellest üleliigsest massist? Jah, mulle väga meeldis mu kasvav emaroll ja ma suhtusin lõputu entusiasmiga uue emaduse rõõmudesse, aga tol hetkel tundsin end ainult paksuna. Kes siis tahab romantilisele õhtusöögile minna, kui ta ei kannata elukaaslase kiindumusavaldusi, sest see võib armatsemisvõimaluse päevakorda tuua? Kes siis tahab suvepäeval liivakasti ääres lobiseda, kui ainuke asi, mis selga läheb, on paks kõrge kaelusega kampsun? Ja kes siis tahab pargis jalgpalli mängida, kui isegi ennast trepist üles vedades on tunne, nagu jookseksid maratoni?
Ma olin suurima rõõmuga esimese lapse ajal sammu pidanud, nautides aeg-ajalt kreemikooki ja surudes oma kitsa vöökohaga mustad püksid kuni tütre kuuenda elukuuni garderoobi kaugemasse otsa. Tegelikult tundsin alles pärast seitset lapsepuhkusel oldud kuud tööle naastes tõeliselt, et pean tagasi vormi saama. Ees ootasid kurjakuulutavalt tööalane konverents, staare täis bankett ja parima sõbranna pulmad ning ma ei kavatsenud mingil juhul ilmuda kohale nöörkinnitusega pükstes ja Arsenali jalgpallisärgis! Teise lapsega hiilis illusioonide purunemine ja tohutu kriis sellest, kuidas ma oma keha nägin, palju varem ligi.
Millal iganes see teieni ka ei jõua (mõni laps võib teil isegi juba teismeline olla), on värske ema enesekindluse murdumise puhul vaja midagi tõsiselt ette võtta.
„Ma olin alati väga enesekindel ning vaatamata suurusnumbrile 44 oma kehaga väga rahul. Pärast kolmanda lapse sündi kasvas see number 50ni ning see masendas mind tõeliselt. Kõige enam sellepärast, et mul ei jätkunud energiat kõigi nende füüsiliste tegevuste jaoks, mida