Erinevalt nendest istub ta aga oma turvalises kontoriruumis, mõeldes naistele, keda ta on vägistanud, ja planeerib kindlasti järgmist kuritegu. Juba see ettekujutus paneb mind hambaid krigistama… ta saab oma teenitud palga.
Justin ja Daisy väljuvad majast ja ma keskendun sõitmisele. Algkooli juures ronib Justin välja. „Kõik läheb hästi,“ ütlen ja ta naeratab oma hambutut naeratust, mis mul südame soojaks teeb.
Meie Daisyga sõidame gümnaasiumi juurde ning ta üritab juba poole sõidu pealt välja ronida. Tahavaatepeeglist näen, kuidas ta liitub vanemate õpilaste grupiga.
Mina osalen talendikate ja andekate programmis, seega on enamik mu õppeained vastavas majaosas.
„Hei Kriips,“ hõikab mu eelmise aasta rühmatöö partner, kui peamajja sisenen.
„Hei.“ Mind on alati Kriipsuks kutsutud. Ma olen meeter seitsekümmend pikk, peenike ja lameda rinnaga. Ausalt, ma ei pinguta selle nimel. Ma söön normaalselt. Ema ütleb, et olen kõhnuse isapoolsest suguvõsast pärinud.
Olen oma kapi juures ja mulle läheneb teadusklubi president. „Kuidas läheb, Kriips?“
Vahel mõtlen, kas keegi üldse mäletab, et mu nimi on Lane. „Hästi.“
„Käisid suvel ka kuskil?“
Panen kapi lukku. „Ei.“ Ainult kohtumajas, aga see on mu väikene saladus. See ja siis veel paar asja…
Ta annab mulle flaieri. „Ma eeldan, et teadusklubisse tuled ikka?“
Võtan flaieri. „Muidugi.“ Teadusklubi on minu viis proovida olla sotsiaalne. Tavaliselt hoian omaette, ei räägi, kui mul pole midagi öelda, ja mind ei huvita, mida teised arvavad. Kui selline vältiv käitumine mind ebapopulaarseks teeb, siis mis seal ikka.
„Väga tore. Üritame sellel aastal üleriigilist tunnustust saada, seega iga abikäsi on teretulnud. Tundub, et tuleb…“
Hääl vaibub ja mu enda mõtted kerkivad pinnale. Ma pean kohe kantseleisse minema, et raamatukogu õppeassistendi koht sellel aastal endale saada. Muidugi on mu tulemused niigi head, aga mida rohkem õppetöövälist tegevust, seda tõenäolisem on pääseda Virginia ülikooli bioloogiat õppima.
„Olgu. Esimene koosolek on järgmisel kolmapäeval pärast kooli. Seal näeme,“ ütleb ta ja kõnnib minema.
„Olgu, näeme siis.“ Mu viimase õppeaasta esimene päev möödub nii, nagu oligi arvata. Ma tõepoolest saan selle assistenditöö. Kõikides ainetes on samad õpetajad ja samad klassikaaslased nagu eelmistel aastatelgi. Talendikate ja andekate programmis ongi nii. Üllatusi ei ole. Igav on hea. Vähemalt tavalise elu mõttes on igav hea.
Oma õde ei näe ma enne äraminekut. „Ma saan pärast koju,“ ütleb ta mulle. „Me“ – ta viipab üle õla oma tüütute sõprade poole – „hängime ringi.“
Noogutan ega üritagi talle meelde tuletada ema soovi, et oleksime kella seitsmeks, õhtusöögi ajaks kodus. See pole minu süü, kui tema ei mäleta.
Justin on järeleaitamistunnis, seega lähen otsejoones militaarkaupade poodi. Pean varustust uurima ja veidi ajusid ragistama. Pean välja mõtlema, mida Nirgiga ette võtta.
Kolmas peatükk
Oma ainsa sõbra Reggiega kohtudes olin kaheksane ja tema kümnene. Jagasime teaduse ja tehnoloogia suvelaagris nari. Klappisime omavahel otsekohe, kuigi üsna kummalisel tasandil. Mõistsime teineteist. Olime teineteisega sellised, nagu olla tahtsime. Koos tund aega vaikida ei olnud ebamugav. Olime, kes olime, ja see sobis meile mõlemale.
Ühel aastal, kui mina olin kümnene ja tema kaksteist, olime jälle koos laagris. Seal oli üks tüdruk, kes kõiki kiusas. Ta oli hirmus. Ta hõõrus tüdrukute aluspükse mürgipuu lehtedega. Ta kallas šampoonipudelitesse atsetooni. Ta tegi salaja teistest duši all pilti ja näitas neid pilte poistele.
Vempu võib ju visata, aga tema naljad olid liiga õelad selleks, et nende üle lihtsalt naerda.
Ütlesin Reggiele, et tahan kätte maksta, ja ta polnud karvavõrdki üllatunud. Kui ma rääkisin, millist kättemaksu plaanin, küsis Reggie: „On sul abi vaja?“ Sel hetkel teadsin, et oleme hingesugulased.
Ma ei lasknud Reggiel ennast aidata – omi asju ajan ma ise. Ja kui too tüdruk järgmisel päeval välja ilmus, tagumik kuplas, atsetooni jäljed peanahal ja alasti pildid poiste magamistubades laiali, ei kiusanud ta enam iial kedagi.
Pannes inimesi maksma ebanormaalse agressiivsuse eest, rahuldan ma enda tunge. Sellest sain ma juba tükk aega tagasi aru. Rääkisin seda ka Reggiele, kes noogutas ja ütles: „Ma mõistan sind.“
Reggie on pärit New Yorgist. Suvelaager on senini jäänud ainukeseks ajaks, mil me oleme teineteist päriselt näinud. Reggie sai stipendiumi Massachusettsi tehnoloogiainstituuti, kus ta õpingud täies mahus kinni makstakse.
Ta on kõige targem inimene, keda tean, ja ta oskab küberruumis kõike surkida. Tänu temale oskan ka mina veidi häkkida, oma jälgi peita ja erinevaid IP-aadresse kasutada, et mind ei saaks jälitada. Loomulikult pole ma lähedalgi tema tasemele, aga sellist tavalist trikki, nagu on Paul Dryeri ehk Nirgi aadressi leidmine, oskan ikka.
Haaran oma õpikukoti. „Ema, ma lähen.“
„Kui koju tuled, ära unusta äratusekella panna,“ hõikab ta vannitoast.
Meie majast paari tänavavahe kaugusel asub üks kohvik, mis on õhtuti kaua lahti. Alguses käisin seal, et üksi olla, õppida ja kohvi juua. Kodus, kus on Daisy, Justin ja mu vanemad, on mul alati üpris raske keskenduda.
Ema mõistab, et ma vajan ruumi, ja senikaua, kuni ma südaööks koju jõuan, on ta mu kohvikus käimisega päri.
Jah, alguses ma tõesti käisin seal, aga viimasel aastal olen vaba aega kasutanud tänavate kammimiseks. Sõidan ringi linnaosades, mida inimesed tavaliselt väldivad. Näen diilereid, kes jäävad vahele, prostituute, keda võetakse peale, ja kakerdavaid joodikuid kõnniteedel. Ma jälitan neid… vaatan neid… uurin neid… ma neelan endasse hirmu, mida selline jälgimine minus algul tekitas, kuid mis nüüd ligi tõmbab. Olen hämmelduses ja lummatud.
Ma igatsen neid öiseid käike ja rohkem kui ühel korral olen avastanud end päeval sellele mõeldes kusagile ära triivimas. Mõnikord võtab see mu üle võimust. See täidab mingi osa minus, millest ma ise veel teadlik pole. Kui ainuüksi nende hälvikute vaatlemine mu vere niimoodi keema paneb, mida teeks siis veel kellegi tapmine?
Mõte keerleb mu peas ringi ning ma sõidan Wrangleriga otseteed Nirgi kodusele aadressile ja pargin auto teisele poole tänavat; kohta, kuhu tänavavalgustus ei paista. Võtan binokli ja sihin selle ta kolmandal korrusel asuva korteri akna poole. Ehmun otsekohe tagasi.
Häbelik see mees just pole.
Hambaid pestes ja telefoniga rääkides kõnnib ta paljalt korteris ringi. Pärast seda hakkab ta triikima. Mulle isiklikult eriti ei meeldi paljas olla. Eelistan riideid. Alastus on minu jaoks liiga… ebahügieeniline.
Aeg möödub ja lõpuks paneb ta selga polosärgi ja jalga khakid. Ta haarab võtmed ja lahkub korterist, paar minutit hiljem longib ta välisuksest välja ja kõnnib vilistades mööda tänavat minema.
Vaadates teda kõndimas, hakkab mu süda kõvemini taguma, sest mul on aina põnevam mõelda, milline on õhtu lõppmäng. Kuna ta on jala, ei lähe ta ilmselt kaugele.
Autos istudes näen, et ta kõnnib paari tänavavahe kaugusele ja siseneb mingisse restorani. Ronin välja ja järgnen sama rada pidi, kuni seisan ukse ees, kust tema just sisenes. Liigun paremale ja läbi akna luuran inimesi täis restorani. Hingan enne veel julgustuseks paar korda sügavamalt sisse, haaran ukselingist ja astun sisse.
Koht on puupüsti täis, keegi ei pane õigupoolest tähelegi, et ta istub baarileti ääres ja joob valget veini.
Mäletan Victorit ütlevat, et valge vein on mökude jook. Ilmselt seetõttu Nirk selle telliski – et malbe tunduda.
Suur hulk inimesi ootab,