puuri ja lasen välja tema ja mõned teised, kes omavahel läbi saavad. Nad järgnevad mulle küljeuksest välja taraga aeda, nagu oleksin karjajuht.
Viskan mõne palli eri suundades laiali ja kõik neli koera pistavad jooksu, võideldes ärevalt uhke auhinna eest.
„Arvasingi, et oled siin.“
Mu selja taga seisab dr Issa. Kahekümne viie aastasena on ta siinsetest töötajatest noorim loomaarst. Tunnen teda juba kaks aastat, nii kaua, kui siin töötanud olen. Kui me tuttavaks saime, oli ta veel intern.
Mu venna naeratus teeb mu südame soojaks, aga dr Issa häbelik ja intelligentne naeratus mõjub, nagu masseeriks keegi tervet mu südamelihast. Pikk, tumedate juuste ja pruunide silmadega. Peaaegu kõik tüdrukud on temasse armunud, aga ta ei paista seda tähelegi panevat.
Maisikrõps jookseb dr Issa juurde ja too sügab koera üle kere. „Mul on hiljem operatsioon. Tahad mind aidata?“
„Muidugi.“ Dr Issa laseb mul alati operatsioonide juures abistada. Mulle meeldib kogu protsessi jälgida. See on väga paeluv.
Ta naeratab. „Kell üks teeme ettevalmistusi.“
„Okei.“
„Kuidas esimesed päevad McLeani keskkoolis läinud on?“
„Hästi.“
Dr Issa viskab palli ja koer pistab jooksu. „Mu vend hakkas ka seal käima. Võib-olla võiksid talle teinekord tere öelda?“
Uute õpilaste tervitamine ei ole just mu lemmiktegevus, aga jutt käib dr Issast. „Kas ta on kümnendas?“
„Ei, üheteistkümnendas. Ta käis enne pealinnas koolis.“
„Nimi?“
„Daniel Issa. Ma ütlesin talle sinu nime ka.“ Ta teeb pausi. „Ma loodan, et see on okei?“
See tegevus sobiks palju rohkem Daisyle kui mulle, aga ikkagi, see on ju dr Issa, seega annan järele. „Muidugi. See sobib.“
Hiljem, lõuna ajal kui kõik on minu teadmist mööda majast minema läinud või kohviruumis, lähen Wrangleri juurde, et võtta varastatud, aga kasutamata uinutid, ning lattu suunduda. Panen uinutid vaikselt tagasi riiulile teiste ravimipudelite juurde.
Uks avaneb ja sisse astub dr Issa. „Oi, tere, ma ei teadnud, et sa siin oled.“ Ta vaatab uinutiriiulit. „Mida sa teed?“
Panin just varastatud uinutid tagasi. Miks sa küsid?Võtan kätte Atsepromasiini purgi, mille just käest panin, keeran end näoga tema poole ja ütlen oma standardvale. „Mul on koolis üks uurimistöö.“
Dr Issa võtab mu käest pudeli ja paneb riiulile tagasi. „Ole ettevaatlik. Seda ei tohiks ilma kinnasteta katsuda.“
Proovin ignoreerida seda, kui lähedal ta mulle järsku on, ja keskenduda vestlusele. „Sobib hobustele. Fenotiasiini derivaat. Tekitab sügava letargia, millele järgneb võimetus liigutada. Võib mõjuda südamele. Kui manustada veenisiseselt, mõjub viieteistkümne minuti jooksul.“
Dr Issa kulmud tõusevad. „Ma ei tea, miks mind su intellekt ikka veel üllatab.“
Ei pea olema geenius, et internetist infot leida, ja ei pea olema geenius mõistmaks, et nüüd ei saa ma Atsepromasiini kasutada. Pärast seda vestlust on see aine minuga ametlikult seotud.
„On sul sel juhul mingeid küsimusi?“ viipab ta ravimite poole.
Tahaksin talt küsida, mida ta Etorfiini kohta teab, aga ma ei taha, et keegi ka selle kaudu minuni jõuda võiks. „Tundub, et ei ole.“
Tulen siia hiljem tagasi ja vaatan, kas seda on kusagil riiulitel. Samas, kuna see on elevandirahusti, kahtlustan, et seda pole.
Tuleb ilmselt mustalt turult osta.
Muidugi pole mul aimugi, kuidas mustale turule pääseda. Reggie teab kindlasti. Või oskab vähemalt välja otsida. Probleem on ainult selles, et nii pean ma Reggiet oma ellu kaasama rohkem, kui meist kumbki selleks valmis on. Reggie armastab mind nagu õde, aga vahel ma arvan, et kui oma tõelise pale paljastan, tõmban sellega piiri, mida kumbki meist pole valmis ületama.
Ja veel… ma pole üldsegi kindel, kas ma oma järgmist ohvrit tappa tahan. Mul on hea meel, et ma Nirki ei tapnud. Mul on hea meel, et ta kannatas. Tapmine on nii lõplik. Vanglas veedetud aastad on pikaajalisem õiglus.
Ma ei ole kindel, kas tahan järgmist ohvrit tappa, küll aga olen enam kui kindel, et tahan järgmist ohvrit. Võim, mille halva heaks pööramine mulle annab, hirm Nirgi silmades, pühalik kergendus naise omades… Olen vist oma elu mõtte leidnud.
Kuues peatükk
Järgneb pühapäev ning ema kutsutakse erakorralise olukorra tõttu tööle. Kindlasti on sinna segatud mõni sarimõrtsukas.
„Ma helistan, kui õhtusöögiks tagasi ei jõua,“ ütleb ta ja kiirustab välja.
Silmitsen suurt nahast kotti, mida ta kunagi ei lukusta. Olen selle korduvalt läbi vaadanud. Olen lugenud raporteid, uurinud pilte, kopeerinud huvitavamate juhtumite märkmeid. Emal pole aimugi, et ma seda teen. Ma ei saa sinna parata. Daisyle meeldivad tõsielusarjad ja mulle meeldib ema portfellis sobrada. Selline ma olen.
„Kas sa paned seda mädarõikasinepit ka peale?“ küsib Justin, tirides mind mu mõtetest välja.
„Muidugi.“ Teen Justinile kalkuni ja rooskapsa võileiba edasi. Millisele kaheksa-aastasele meeldib kalkun või rooskapsas, eks ole?
Meil mõlemal on täna aikido-trenn – vanemad panid kõik kolm last trenni, aga ainult meie kaks käime seal ikka veel.
Mulle meeldib aikido, sest olgugi et olen peenike, olen õppinud ründaja liikumiskiirust suunama ja enda omaga ühendama.
Suudan vabalt sajakilose mehe maha võtta ja olen seda (tunnis) ka mitmeid kordi teinud. Nirk oli mu jaoks esimene proov päris maailmas. Kuigi ta oli lüheldane ja tüse, kaalus ta minu arvates umbes kaheksakümmend kilo – väljakutse sellegipoolest.
Daisy tõmbab välisukse pärani. „Zach – need on Lane ja Justin.“
Sisse astub poiss, kes, ma eeldan, käib meiega ühes koolis.
„Zach on uus,“ teatab Daisy. „Ta käib üheteistkümnendas.“
Zach noogutab. „Tere.“
Daisy veab teda endaga kaasa. „Me läheme minu tuppa.“
Zach on veidi ebakindla näoga, aga Daisy tirib teda trepist üles.
„See on keelatud,“ tuletab Justin Daisyle meelde.
„Mida iganes,“ karjub too vastu.
„Kas sa ütled emmele ja issile?“ küsib Justin minult.
Raputan pead.
„Kas mina võin?“
„Suurima rõõmuga, vennake.“
Mu õde on litsakas. Kõik teavad, et ta on juba mitu korda seksinud. Kuulujuttude järgi pidavat tema pihkupeksmise oskus olema tavaline, aga suuseksi tegevat ta suurepäraselt.
Eelmisel aastal sattusin peale, kui ta kellegagi seksis. Ta ei jätnud poisi otsas ratsutades mitte üht takti vahele, kui mind ukseavas nägi.
Küll ta rasedaks jääb. Oodake vaid. Või saab suguhaiguse. Mõnikord mõtlen, et mis sai sellest pisikesest õest, keda ma süles koju kandsin, kui ta uue rattaga ennast katki kukkus. Muidugi sain ma teada, et selles oli süüdi kolme tänava kaugusel elav Terrence, ning ma läksin hiljem tagasi ja hoolitsesin selle eest, aga ma kaldun praegu kõrvale. Ütleme nii, et Terrence pole minu õde enam rohkem kiusanud.
Zach tuleb uuesti trepist alla otse kööki, üllatades sellega nii mu venda kui ka mind.
„Nägin võileibu. Kas ma võin endale ka ühe teha?“
Justin ja mina vaatame üksteisele otsa.
Lükkan materjali tema poole