pihta. Lülitan armatuurile kinnitatud kaamera tööle ja panen salvestama.
Üks töökaaslane ronib ootavasse taksosse, teine paneb suitsu ette ja läheb kõnniteed mööda minema, ilmselt kusagil lähedal asuvasse elamurajooni.
Heather mässab võtmega ja jõuab lõpuks juhiistmele. Ta sõelub läbi parkla ja sõidab tänavat mööda minema. Panen mootori tööle ja sõidan vaikselt välja. Ma teadsin, et mul on õigus. Ma teadsin.
Ta hulbib paremas sõidureas ja sõidab kakskümmend kilomeetrit allpool lubatud kiirust, pidurdab oranži tulega ja sõidab punase tule alt läbi. Vaatan ringi, teen kindlaks, et kuskil pole kaameraid ega politseid, ja sõidan samuti punase tule alt läbi.
Ta jõuab kiirteele, koperdab ikka paremas sõidureas, sõelub, vänderdab radade vahel, talle antakse mitu korda signaali. Varsti pöörab ta kiirteelt maha, sõidab läbi ühe madala kraavi, pargib avatud poe ette, avab juhiukse ja oksendab. Rõve.
Ta oksendab pikalt ja ma vaatan mujale. Õnneks pole mul okserefleksi. Ta pühib suud, sõidab edasi ja paar kilomeetrit hiljem keerab ühe teise baari parkimisplatsile, kus üks tüüp teda ootab. Totaka, joobnud naeratusega koperdab ta lähemale ja ronib autosse.
Nad sõidavad alkoholipoe juurde, Heather käib sees ja tuleb paari minuti pärast tagasi kahe pudeleid täis raske kilekotiga. Ma ei suuda uskuda, et poeomanik tõesti neile veel müüs. Ta peaks juba ainuüksi selle eest vangi minema.
Mõlemad sukelduvad kilekotti, avavad pudelid ja joovad edasi. Mul hakkab pelgalt seda vaadateski halb. Ta ajas Lindsay alla umbes nädal aega tagasi, aga on selle suhtes nii ükskõikne. Mida, kas tal ei ole südametunnistust? Ta oleks pidanud suurest hirmust oma tegude ees otsemaid Anonüümsetesse Alkohoolikutesse minema.
Tänavat mööda edasi on paari tänavavahe kaugusel üks park. Heather sõidab sinna, kogu aeg kollasega tähistatud pööramisrajal olles, keerab otse parki sisse, kuigi sildil on kirjas, et park on suletud, sõidab läbi põõsaste viiru ning jääb pidama jalgpalliplatsil. Mõned tunnid varem oleks siin veel inimesi olnud. Heather oleks neist lihtsalt üle sõitnud. Ainuüksi mõte sellest on täiesti tülgastav.
Vaatan, kuidas nad vaikselt mõlemad ära kustuvad.
Vajutan stoppnuppu ja võtan lindi kaamerast välja. Tahaksin sinna minna ja talle peksa anda… või veel midagi hullemat, aga a) ta ei tunneks seda ja b) see lint teeb talle kahju pikemaks ajaks. Heather Anderson on ametlikult vahele võetud ja kuigi ma pole päriselt rahul, päriselt küllastunud, saavad Lindsay ja tema perekond selle traagilise juhtumi eest teenitud õigluse.
Ma pole küllastunud… Ja ma pole kindel, millal mul järgmine võimalus tulla võiks. Mõeldes seda mõtet, ronin džiibist välja ja hiilin auto juurde. Avan juhiukse ja vaatan Heatheri hädist, meelemärkuseta kuju. Lindsay lendas läbi tuuleklaasi. Arvan, et see on vähim, mille ta on ära teeninud. Aga… ma ei või seda teha. Ma läheks üle piiri. Ma tulin, et mõista õiglust – mitte kätte maksta.
Järgmisel hommikul saadan lindi, millele on kirjutatud Kindel, et ta on süütu? postiga politseisse. Kui nad teda selle peale trellide taha ei pane, otsin ta kindlasti üles ja panen ta maksma. Ma lähen üle piiri.
„Kas sa kuulsid, et Lindsay tapja pandi vangi?“ kuulen esmaspäeval koolis. „Keegi jälitas teda ja saatis video politseisse.“
„Võib-olla Maskeeritud Päästja,“ teeb üks poiss nalja.
Ma tõesti ei salli seda nime.
Kümnes peatükk
Järgmisel õhtusöögil vaatab Victor Daisyle otsa. „Mis sul viga on? Sa oled terve nädala juba kodus mossitanud.“ Ta vaatab meid. „Kas pole nii?“
Kõik noogutavad, seega ka mina. Ausalt, ma pole tähele pannud, ja tegelikult mind väga ei huvita.
Õde hingab nina kaudu sisse ja laseb välja sellise ma-olen-nii-väsinud-ohke. Ma ei saa aru, kuidas meil Justiniga temaga samad geenid on. Ta on kõik see, mida meie kunagi olnud pole.
„Teate seda Zachi?“ hakkab ta peale.
Ema heidab Victorile miks-sa-pidid-küsima-pilgu.
Mees eirab teda ja pöördub Daisy poole. „Jah, olen sind kuulnud temast rääkimas.“
Daisy nokib oma kanavokki. „Ta ütles, et tahab minuga lihtsalt sõber olla. Ja… ma olen endast väljas, sest mulle tundub, et ma armastasin teda. “
Ma pole eriline silmapööritaja, aga kui oleksin, oleks viimane lause kindlasti seda väärt olnud.
„Sõprus on tore,“ ütleb ema diplomaatiliselt.
Daisy ignoreerib seda ja vaatab Victorile otsa. „Mulle tundub, et ta on kuidagi emotsionaalselt katki. Ta varjab midagi. Tähendab, ta on meie koolis uus, aga ma tean, et ta pere on siit pärit. Ma küsisin talt, kus ta enne koolis käis, aga ta vältis vastamist. Ja siis ma kuulsin, et ta oli hullumajas.“
„Daisy,“ manitseb ema, „kuulujutte ei maksa uskuda.“
„No aga miks ma siis talle ei meeldi?“ nähvab Daisy.
Kust ma alustama peaks?
„Võib-olla meeldib talle keegi teine,“ pakub mu vend süütult välja.
Daisy alahuul väriseb ja ma tean, et kohe saab sellest üks suur draamafestival.
„Kas ma võin ära minna?“ küsin ja tõukan tooli lauast ja lõpetamata kanavokist eemale. Victor teeb selle roa alati mõnusa vürtsika.
Ema noogutab, vaadates vibreerivat iPhone’i. „Pean vastu võtma,“ ütleb ta ja kaob oma kabinetti.
Viin taldriku kööki ja kikitan kõrvu, et ta summutatud pominast aru saada. Võin ükskõik mille peale kihla vedada, et jutt on seotud maharaiutud pea ja eelmiste mõrvade arvatava seosega.
Kui ma vaid oskaksin ta kabinetti pealt kuulata. See mõte viib mind üles tuppa läpaka ette. Parim viis toa pealt kuulamiseks? Trükin Google’isse ja hakkan sadu linke läbi vaatama.
Õhh. Siin oleks Reggie abi kasulik. Ta on nagu Google, aga täpsem. Ta oskab prügi läbi vaadata ja täpselt õiged asjad üles leida. Juba pärast kümmet linki olen tüdinud ja haaran telefoni järele.
Ta vastab pärast neljandat kutsungit. „Jou.“
„Ma arvasin, et sa ei võtagi vastu.“
„Jah, ma olen silmini Athloni ja Duroni protsessorite võrdlemises ja selgus, et… “
Siinkohal ma enam ei kuula. Reggie räägib oma keeles. Ootan kannatlikult nagu alati, aga ma ei kuula ja vaatan linke edasi.
„Mis siis toimub?“ küsib ta lõpuks.
„Mis on parim viis tuba pealt kuulata? Ma uurin praegu internetis, aga tahaks lihtsalt vastuseni jõuda. Sa tead küll Google’i kasutamist.“
„Mis tuba sa pealt kuulata tahad?“
„Enda oma,“ valetan ja tean, et Reggiel pole sellega probleemi.
Ta naerab. „Miks sa tahad enda tuba pealt kuulata?“
Mõtlen kähku midagi välja. „Sest ma arvan, et Daisy nuhib seal ringi, ja tahan seda tõestada.“
„Issand kui hea meel mul on, et ma ainuke laps olen.“
Vahel olen sama soovinud, eriti kui mu õde asjasse puutub.
„Osta lihtsalt lapsehoidja-kaamera. Lihtne. Kiire. Seda saab igalt poolt. Heliga ja ilma helita. Võid selle raamaturiiulile peita, äratuskella või kaisulooma sisse panna. Jah, lapsehoidja-kaamera.“
Lapsehoidja-kaamera. Hmm. „Aitäh, Reg.“
„Pole tänu väärt.“
Loodan tõesti, et see on nii lihtne ja kiire, kui ta väidab.
Üheteistkümnes peatükk
Kohe järgmisel päeval ostan