edasi ronima, mis tõusis üsna järsult otse kitsekarjuse hüti tagant üles. Peter oli varmalt nõus ja järgnes talle oma paljastel jalgadel, vasak käsi ümber kompsu ja parem kõigutamas oma karjusekeppi, kui Heidi ja kitsed hüplesid ja karglesid rõõmsalt tema ümber. Pärast rohkem kui kolmveerandtunnist ronimist jõudsid nad Alpide tippu. Onu hütt seisis kalju peal, üsna tuultele valla, aga ka iga päikesekiir võis seda soojendada, ning all olevasse orgu avanes suurepärane vaade. Hüti taga seisid kolm vana kuuske pikkade paksude kärpimata okstega. Nende taga tõusis kaugem mäesein, mille madalam osa oli veel täis rohtu ja taimi, ülemine osa koosnes aga kivisemast nõlvast, mida katsid vaid puhmad ja mis viis aeglaselt üles järskude, paljaste kaljutippude poole.
Seljaga hüti poole, vaatega alla orgu, oli Onu oma istme paigale seadnud. Seal ta istuski, piip suus ja käed põlvedel, vaikselt ringi vaadates, kui lapsed, kitsed ja nõbu Dete äkki vaatevälja ronisid. Heidi oli kõige ees. Ta läks otse vana mehe juurde, sirutas käe välja ja ütles: “Tere õhtust, vanaisa.”
“Nii-nii, mida see siis tähendab?” küsis too pahuralt, olles järsult lapse kätt raputanud, ning vahtis teda pikalt ja uurivalt oma puhmaskulmude varjust. Heidi vaatas pilku kõrvale pööramata vastu, sest ta vanaisa oli oma pika habeme ja paksude hallide kulmudega, mis kasvasid ta nina kohal kokku ja nägid välja nagu põõsas, nii omapärane isik, et Heidi ei suutnud vaadata midagi muud. Vahepeal oli Dete üles jõudnud, Peter tema kannul, ja viimane seisis nüüd vaikselt, et vaadata, mis juhtuma hakkab.
“Soovin sulle ilusat päeva, Onu,” sõnas Dete tema poole astudes, “ja ma tõin sulle Tobiase ja Adelheidi lapse. Vaevalt sa teda ära tunned, sest sa pole näinud teda sellest ajast saadik, kui ta oli alles aastane.”
“Ja miks sa ta minu juurde tõid?” küsis vana mees kuivalt. „Sina seal,” hüüdis ta Peterit, „mine oma kitsede juurde, see poleks põrmugi liiga vara, ja võta minu omad ka kaasa.”
Peter kuuletus otsekohe ja kadus kiiresti, sest vana mees oli vaadanud teda viisil, mis ei tekitanud temas soovi seal kauem olla.
“Laps on siin, et jääda koos sinuga,” vastas Dete. “Arvan, et täitsin oma kohuse nende nelja aasta jooksul ja nüüd on sinul aeg täita enda oma.”
“Ah siis selles on asi?” sõnas vana mees, vaadates teda välkuvate silmadega. “Ja kui laps hakkab tusatsema ja sinu järele vinguma, nagu need mõtlematud väikesed olendid teevad, mis ma peaksin siis temaga peale hakkama?”
“See on sinu asi,” vastas Dete. “Mina pidin temaga kaebamata hakkama saama, kui ta lapsena minu juurde jäeti, ja mul oli ometi küllalt tegemist oma ema ja iseendaga. Nüüd pean minema ja oma sissetuleku pärast muretsema ja sina oled lapse järgmine lähim sugulane. Kui sa ei suuda tema eest hoolitseda, tee temaga, mis tahad. Sina vastutad halva eest, mis temaga juhtub, kuigi sinu südametunnistus on, nagu ma arvan, juba niigi küllalt raske.”
Nüüd polnud Dete enda südametunnistus enam kuigi kerge selle pärast, mida ta tegi, ja seepärast oli ta ärritunud ja pahane ja ütles rohkem, kui oli kavatsenud. Kui Dete oli viimased sõnad kuuldavale toonud, tõusis Onu püsti. Ta vaatas naist viisil, mis pani toda sammu või kaks taganema, siis sirutas mees käe välja ja ütles talle käskival häälel: “Kao siit otsekohe ja mine tagasi sinna, kust tulid, nii ruttu kui saad, ja ära siin hetke pärast oma nägu enam näita.”
Dete ei oodanud teist käsku. “Head aega siis sulle ja sulle samuti, Heidi,” hüüdis ta, pööras ruttu ära ja hakkas joostes mäest alla laskuma, mida ta tegi peatumata, kuni leidis end õnnelikult jälle Dörflis, sest mingi sisemine sund ajas teda edasi, nagu auruvedur töötaks tema sees. Jälle ujutati ta küsimustega üle, sest kõik teadsid Detet sama hästi nagu Heiditki, ja kõik imestasid, mis lapsest oli saanud. Igast uksest ja aknast kostsid küsimused: “Kus on laps?” “Kuhu sa lapse jätsid, Dete?” ja Dete vastas üha vastumeelsemalt: “Seal üleval Alpionu juures!” “Alpionu juurde, kas ma juba ei öelnud sulle?”
Siis hakkasid naised talle erinevaid asju vastama, kõigepealt hüüdis üks: „Kuidas said sa niisugust asja teha!” Siis teine: “Mõelda vaid, jätta niisugune abitu olend sinna üles,” ja ikka ning jälle kostsid sõnad: „Vaene väike! Vaene väike!”, mis jälitasid teda, kui ta mööda läks. Suutmata seda viimaks kauem taluda, hakkas Dete jooksma nii kiiresti, kui suutis, kuni oli hääleulatusest väljas. Ta polnud kaugeltki õnnelik, kui mõtles, mida ta teinud oli, sest lapse surev ema oli ta just tema hoolde usaldanud. Ta rahustas end siiski mõttega, et ta suudab rohkem lapse heaks teha, kui on teeninud palju raha, ning talle oli kergenduseks mõelda, et ta on varsti eemal kõigist neist inimestest, kes asja üle nii palju lärmi löövad, ja ta tundis rõõmu, et ta oli nüüd küllalt vaba, et niisugust head kohta vastu võtta.
II peatükk – Vanaisaga kodus
Niipea, kui Dete oli kadunud, läks vana mees tagasi oma pingi juurde ja jäi sinna istuma, vahtides maha, ainsatki häält kuuldavale toomata, kui paksud suitsupilved tema piibust kõrgemale tõusid. Heidi lõbustas end vahepeal uue ümbrusega; ta vaatas ringi, kuni leidis maja vastu ehitatud lauda, kus hoiti kitsi; ta piilus sisse ja nägi, et see oli tühi. Ta jätkas otsinguid ja jõudis viimaks kuuskedeni onni taga. Tugev tuul sahistas neid ja nende ülemised oksad mürisesid ja pekslesid. Heidi seisis vaikselt ja kuulas. Kui hääl nõrgenes, hakkas ta jälle kõndima, hüti kaugeima nurgani ja edasi, kohani, kus istus ta vanaisa. Nähes, et too oli täpselt samas asendis nagu siis, kui ta tema juurest lahkus, jäi Heidi vana mehe ette seisma, pani käed selja taha ja vahtis teda. Ta vanaisa vaatas üles, ja kuna tüdruk seisis liikumatult tema ees, küsis ta: „Mida sa tahad?”
“Ma tahan näha, mis on sinu maja sees,” ütles Heidi.
“Tule siis!” Vanaisa tõusis ja läks tema ees maja poole.
“Too oma riided endaga sisse,” käskis mees, kui laps talle järele tuli.
“Ma ei taha neid enam,” kostis kohe vastus.
Vana mees pöördus ja vaatas uurivalt last, kelle tumedad silmad särasid rõõmsas ootuses, et mis võib olla maja sees. “Ta on kindlasti üsna tark,” pomises ta endamisi. „Ja miks sa siis neid enam ei taha?” küsis ta valjusti.
“Sest ma tahan ringi käia nagu kitsed nende kõhnadel kergetel jalgadel.”
“Noh, sa võid seda teha, kui tahad,” sõnas ta vanaisa, „kuid too asjad sisse, me peame need kappi panema.”
Heidi tegi, nagu talle öeldi. Vana mees avas ukse ja Heidi astus tema järel sisse; ta leidis end ruumikast toast, mis kattis terve hüti tasase põranda. Laud ja tool olid ainsateks mööbliesemeteks, ühes nurgas seisis vanaisa voodi, teises oli pliit suure katlaga selle kohal, ning kaugemas otsas oli suur uks seina sees – see oli kapp. Vanaisa avas selle, sees olid ta riided, mõned rippusid, mõned lebasid riiulil; teisel riiulil olid mõned taldrikud, tassid ja klaasid ning kõrgemal ümar leib, suitsutatud liha, juust; kõik mida Alpionu vajas, oli seal kapis. Niipea, kui see avati, jooksis Heidi ruttu ette ja torkas oma riidepambu nii kaugele vanaisa riiete taha kui sai, et neid poleks eriti kerge leida. Siis vaatas ta hoolikalt toas ringi ja küsis: „Kus ma magan, vanaisa?”
„Kus sa tahad,” vastas too.
Heidi oli rõõmus ja hakkas otsekohe uurima kõiki nurki ja seinaääri, et leida, kus oleks kõige meeldivam magada. Nurgas oma vanaisa voodi juures nägi ta lühikest redelit seina vastas; ta ronis üles ja leidis end lakast. Seal oli suur kuhi värsket magusalõhnalist heina ning ümarast aknast seina sees võis ta näha otse alla orgu.
„Ma magan siin, vanaisa,” hüüdis ta alla. „Siin on armas, siin üleval. Tule ja vaata, kui armas siin on!”
„Oh, ma tean seda väga hästi,” vastas vanaisa.
„Ma teen nüüd voodi valmis,” hüüdis tüdruk alla, ise hoolega töötades, “kuid ma tahan, et sa tooksid mulle lina; ei saa olla voodit linata, millele pikali heita.”
“Hästi,” ütles vanaisa, läks kapi juurde ja pärast paariminutilist tuhnimist tõmbas sellest välja pika kareda riidetüki, mis oli kõik, mis tal lina aset täitis. Ta