Väike Heidi. Johanna Spyri

imepärast etendust ja näha oma vanaisa üleskääritud käistega liigutamas suurt katelt paljaste kätega. Asi, mis talle siiski kõige rohkem meeldis, oli kolme vana kuuse rappumine ja möirgamine tuulistel päevadel. Ükskõik, mis ta tegi, jooksis ta ikka siis neid kuulama, sest miski ei paistnud talle nii kummalise ja imelisena kui puulatvade sügavad saladuslikud hääled. Ta võis seista nende all ja üles vaadata, suutmata end eemale rebida, vaadates ja kuulatades, kui nad kummardasid ja kõikusid ja möirgasid, kui võimas tuul neist läbi sööstis. Enam polnud sooja suvepäikest, mis oli säranud terve suve, seepärast läks Heidi kapi juurde ja võttis välja oma kingad ja sukad ja kleidi, sest iga päevaga muutus üha külmemaks, ja kui Heidi seisis kuuse all, puhus tuul temast läbi nagu ta oleks õhuke väike leht, kuid siiski ta tundis, et ei suuda jääda majja, kui kuulis väljas oksi kõikumas.

      Siis läks väga külmaks ja Peter tuli vara hommikul oma sõrmedele puhudes, et neid soojana hoida. Kuid varsti lakkas ta tulemast, sest ühel ööl sadas kõvasti lund ja järgmisel hommikul oli terve mägi sellega kaetud, ainsatki rohelist lehte polnud enam kusagil näha.

      Sel päeval Peterit ei tulnud ja Heidi seisis väikese akna all imestusega välja vaadates, sest jälle hakkas lund sadama ja langes suuri helbeid, kuni lumi ulatus aknani välja, ja ikka veel sadas ning lumi muutus veel paksemaks, kuni ei saanud enam akent avada, ja tüdruk ning ta vanaisa olid hütti vangi jäänud. Heidi arvates oli see väga lõbus ja ta jooksis ühe akna juurest teise juurde, et näha, mis järgmiseks juhtub ja kas lumi katab terve hüti, nii et nad peaksid lambi süütama, kuigi on päev. Kuid asjad ei läinud siiski nii halvaks ja järgmisel päeval, kui lumesadu lõppes, läks vanaisa välja ja kühveldas maja ümbert lume minema ja heitis selle nii suurtesse kuhjadesse, et need paistsid maja ümber seisvate mägedena. Ja nüüd sai aknaid ja uksi avada ning see oli tore, sest kui Heidi ja ta vanaisa ühel õhtul oma kolmejalgsetel järidel tule ees istusid, kostis ukse tagant kopsimist ning uks avanes. See oli Peter, kes oli teinud seda müra lund saabastelt maha raputades; ta oli ikka veel üleni valge, sest ta oli teinud endale teed läbi kõrgete lumevallide ja suurte hangede, nii et lumi ikka veel ta riiete külge klammerdus. Ta oli siiski otsustanud vastu pidada ja hüti juurde ronida, sest ta polnud nüüd Heidit tervelt nädal otsa näinud.