et on alati arvanud, et sa tead mida sa teed, ja et nüüd on lõpuks ka tulemused näha. Tema enese sõnad. Ja nüüd teda pole.
Minu juures jõudis juba käia ka politsei. Hirmus viisakad mehed olid, aga salalikud ka. Küsisid sinu kohta. Mina siis ütlesin, et mina tean, et Mihai hoidis sind väga ja sina pidasid temast ka väga … Küsimustele ei tahtnud need mehed ise kohe üldse vastata. Politsei ja arst ei ole mind veel professori juurde lubanud, aga kirjas, mis ma haiglast sain, öeldi, et põletushaavad. Et Mihai suri põletushaavadesse. Oh, ma kohe ei tea, mida öelda! Ometi uudistes räägiti nüüd juba ka mingist rünnakust, mingist segadusest. Ei tea kohe, mida sellest kõigest arvata!
Sina, kallis Karl, ole aga tubli ja kui juba meie armas Mihai teadis, mida sa teed, siis usun minagi, et sa tead, mida sa teed.
Brasemannil pidid ka rasked põletushaavad olema, aga see ei pidanud eluohtlik olema. Nii et ehk saab temaga varsti rääkida. Vahest oskab ta midagi vaese Mihai kohta öelda. Sina hoia ennast!”
Sina hoia ennast. Karl kordas mõttes neid suure soojuse ja kaastundega kirja pandud sõnu ning tundis ennast naeruväärsena. Mis suur seiklus, küsis ta endalt. Mis täiel rinnal elatav elu? Karl mõistis, et ta oli viimased tunnid elanud mingis ulmas, mis pärines lapsepõlve seiklusraamatutest ja 3D-rämpsust, mida ta, silmad punnis nii tollal kui ka viimastel aastatel söögi alla ja peale vahtinud oli.
Karl tundis teravalt, et pole mitte ainult enda elu raisanud, vaid selle kaudu seadnud ohtu ka teiste elud. Copou suri minu pärast, mina segasin ta sellesse jamasse, ütles Karl iseendale ning tundis, kuidas pisarad tungivad silma ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ta toetas pea lauaservale, kattis näo kätega ja tajus, et ei jaksa, et ta tõesti ei jaksa. Ei jaksa kanda talle pandud vastutust, ei jaksa aru saada maailmast, mis näis üha kiirematel tuuridel pöörlevat, ega jaksa olla silmitsi iseenda – lihtsalt kaotajaga, kes on kistud millessegi, millest tal aimugi pole. Asi, mis veel mõne tunni eest oli tundunud põneva seiklusena, tagasipöördumisena tõelisse ellu pärast mitut aastat virelemist ja näruste juhutööde tegemist, oli muutunud selleks, mis see ilmselt algusest peale oligi – õudusunenäoks. Võimalik, et kellegi teise omaks, kuid ikkagi selliseks, kus ka Karlil oli oluline ja erakordselt ebameeldiv roll: kaotaja roll, selle tegelase roll, kes ei saa hakkama ja kelle näite najal saavad teised tunda oma tugevust.
Karl lasi pisaratel mõne hetke voolata ja enesehaletsushool end uhtuda, pühkis siis silmad varrukasse, nuuskas nina ja sulges postkasti. Kolanud internetis natuke aega ringi, leidis ta ühe Hii-Roo Neljateistkümnele registreeritud tasuta meiliserveri kodulehe, lõi seal Alexios Komnenose nimele meiliaadressi – lootuses, et Leale meenub Bütsantsi ajaloo eksam, milleks nad kunagi koos õppisid – ning dikteeris lühikese ja kohmaka kreekakeelse teate, ülikooliajal õpitut suure vaeva ja rohkete vigadega meelde tuletades. Karl ütles nimesid nimetamata, et professor on surnud, et tema Mariaga jõudis KL Kahele ja et tal pole õrna aimugi, kuidas edasi. Või kuhu edasi.
Karl lootis, et tema nappidest ja loodetavasti võõrastele piisavalt arusaamatutest ridadest ei selgu, kui meeleheitel ta on, kuid samas ei tahtnud ta olukorda ilustada: ta oli kodust valgusaastate kaugusel, käekõrval rase laps ja ise sisuliselt tagaotsitav. Karl lootis, et Lea saab kirja paari päevaga kätte ja saadab kohe ka vastuse, kus annab mingitki praktilist nõu. Samas, millist nõu ta oskab anda?
Ta ohkas, võttis klapid peast, tõusis ja jalutas hotelli tagasi. Noormees vastuvõtulauas küsis kohe, ega ta interneti osas ümber pole mõelnud, kuid Karl ei viitsinud naljatleda ja kõndis vaikides liftide poole. Toas ootas teda Maria, kes oli lohistanud ühe tumesinise tugitooli akna alla ja silmitses sealt taevas kihavat õhuautode voogu.
“Neid on siin nii palju. Rohkem kui Maal. Ja Sofial pole ühtegi,” lausus ta, hääl kauge ja igatsev, kui Karl tema kõrvale seisma jäädes samuti pilgu taeva poole tõstis.
“Jah,” kostis Karl, soovides, et ta ei kõlaks liiga jõuetult, kuid oskamata samas midagi ette võtta. “Kas sa tahad midagi süüa?”
Maria noogutas ja tõusis toolilt. “Kas mul kõlbab nii tulla?” küsis ta oma riideid vaadates ja niiviisi Karlile viimase varasemat lubadust meelde tuletades.
“Kõlbab,” kostis Karl, kiskus seljast parka, milles ta oli Gothialt mahatulekust saadik higistanud, ja lisas: “Me oleme selle hotelli külalised. Meil kõlbab siin olla, nagu me ise tahame. Kas või paljalt.”
Maria punastas selle peale, kuid ei öelnud midagi. Nad sõitsid vaikides liftiga alla ja leidsid koha hotelli restoranis, mille avatud akende taga võttis maad öö. Restoran oli üsna tühi, vaid mõnes kaugemas lauas istusid üksikud õhtustajad ja paksude vaipadega saal mõjus peaaegu kummituslikult vaiksena. Seda eriti pärast Gothial veedetud nädalat, kus Karlil ja Marial oli küll olnud oma kajut, kuid suure reisisüstiku pidev ventilatsioonikohin ja mootorivibratsioon oli saatnud neid nädal aega, päeval ja ööl.
Ka valges frentšis vana malailasest kelner võttis tellimuse pea sõnatult ja eemaldus mööda paksu vaipa hääletult. Karl tundis, kuidas uni tuleb peale. Vaid nälg, rahutus ja teadmatus tuleviku ees hoidsid teda üleval, kuni saabus toit: Mariale kookosesupp mereandidega ja Karlile loomaliha rendang. Viimane asus kohe toidu kallale, kühveldades kastme peale mäekõrguse kuhila riisi. Maria jäi aga suppi kahtlustavalt silmitsema.
“Mis on? Kas sulle ei maitse?” küsis Karl hetke pärast, ise isukalt süües.
“Ma ei tea, mul pole nüüd nagu isu,” vastas Maria.
Kas ta pole enne kookosesuppi näinud või on asi raseduses, küsis Karl endalt.
“Usu mind, see on väga hea. Kohalik rahvustoit või nii,” üritas Karl tüdrukut sööma sundida, kartes samas teha kogemata mingeid märkuseid viimase raseduse kohta – Maria hüsteeriline reaktsioon Gothial oli ta piisavalt ära ehmatanud.
Viimaks neiu ohkas, võttis ettevaatliku suutäie, siis veel ühe ja veel ühe ja mõni hetk hiljem helpis ta suppi juba isukalt. Karl vaatas silmanurgast ja muigas kergelt, kuid ei öelnud midagi.
“Magustoitu?” küsis kelner, kui mõlemad olid taldrikud tühjaks söönud ja istusid toolidel röötsakil. Karl tegi käega tõrjuva liigutuse, mõeldes, kas oleks liiga ebaviisakas Maria nähes püksirihma ühe augu võrra lõdvemaks lasta, kuid Maria palus menüü tagasi tuua.
“Kui daam lubab, võin ma soovitada,” teatas kelner Mariale menüüd ulatades kergelt kummardudes. Maria naeratas, ei öelnud midagi, kuid jäi kelnerile otsa vaatama. KL Kaks mõjub vähemalt ühele meist hästi, mõtles Karl, ütles aga: “Muidugi, las ta soovitab midagi kohalikku. Usu mind, siin on kõik hea.”
Kelner noogutas seepeale tunnustavalt ja vuristas vaiksel, kuid selgel häälel Mariale ette terve rea võimalikke roogasid, millest ühe nimi kõlas eksootilisemalt kui teise oma. Aeg-ajalt katkestas Maria teda ja küsis midagi mõne toidu kohta, kuid Karl ei suutnud seda niigi vaikselt peetavat vestlust enam jälgida. Ta märkas hoopis rahuldusega, et tüdruk tunneb end viimaks ometi turvaliselt, ei pea kartma teda ega tundmatuid mehi, kes olid Maria või tema sündimata lapse pärast valmis laskma õhku terve teadusinstituudi ja mõrvama kõik jalgu jäänud inimesed.
Tulevik võis ju paista tume, kuid vähemalt see üks õhtu oli rahulik, turvaline, täis soojust, hubasust ja muidugi head toitu, mõtiskles Karl üha unisemaks muutudes. Las siis ollagi nii. Maria ja kelneri vaikne vestlus suigutas teda unele ning Karl lasi pealetungival rammestusel mõnuga võimust võtta. Ta haigutas, sulges silmad ja vajus üha sügavamale ja sügavamale punase sametkattega tooli. Korraks, ainult korraks, kinnitas ta seejuures iseendale.
Ta ei saanudki aru, kas oli maganud mõne hetke või mõne tunni, kui Maria hääl ta äratas: “Ärka üles, ärka üles!”
Viimaks tungis Maria hääl Karli suikunud teadvuseni. Ta sai kohe aru, et midagi on valesti.
“Mis?” küsis Karl unesegaselt, “Kas arve?”
“Peaaegu,” vastas talle võõras mehehääl. See oli pehme ja meenutas justkui professor Copou häält, kuid viimane oli rääkinud madalama ja sügavama tämbriga. Ja niikuinii ei saaks see Copou olla, meenus Karlile. Ehmunult ajas ta end istukile,