pilk tühi ja kauge. Tema ja Karli kõrval olid koha sisse võtnud kaks jässakat sinistes lateksülikondades ning samast materjalist ja sama värvi mantlites meest, kelle lühikeseks pöetud juuksed olid samuti sinist värvi.
Laua otsas istus aga äsja suu avanud mees. Temagi välimus oli kummaline – bordoopunase ülikonna all oli tumepunane isatapja kraega särk, mille kuldsed mansetid paljastusid, kui mees asetas küünarnukid tooli käetugedele ja pani kummagi käe sõrmed lõua juures kokku. Lipsu asemel oli mehe särgikaeluse küljes valge pael. Veidralt mõjus ka mehe nägu: see oli ümmargune, väga tõmmu või lihtsalt päevitunud. Tema pea oli kiilas, kuid lõuaotsas kasvas lühike must kitsehabe.
“Doktor Harak. Meeldiv kohtuda. Mina olen Chandra Soma. Preester. Ja õpetlane. Nagu teiegi,” tutvustas end habemik häälel, mis kõlas justkui sõbralikult, ent mõjus siiski ähvardusena.
“Preester? Kes te olete ja mida te tahate?” küsis Karl lõplikult virgudes ja silmanurgast Mariat jälgides. “Seal olid preestrid,” kõlasid Karli peas Maria Gothial lausutud sõnad. “Mis preestrid? Mida nad tahtsid?” oli Karl küsinud, kuid Maria oli tõmbunud endasse ja vaikinud. Võib-olla saame siis nüüd teada, mõtles Karl mõrult.
“Lühidalt, härra doktor, me tulime tüdruku järele,” vastas Soma, “kuid lubage, ma seletan teile olukorda. Te olete osutanud meile hindamatu teene ja sellega vähemasti selgitused ära teeninud.”
“Misasja?!” prahvatas Karl ja tahtis toolilt püsti karata, kuid paremalt poolt tulnud lihaseline käsi surus ta raudse jõuga tagasi istuma. Kui Karl uuesti rabeleda püüdis, näitas teda kinni hoidev siniste juustega palgasõdur laudlina varjus püstolit.
“Jah, härra doktor, võtke olukorda tõsiselt, kuid rahulikult,” nentis Soma, “Ma kohe räägin teile ja usun, et muutute siis koostööaltimaks. Te saate muidugi aru, et ma teen seda kõike teie pärast. Mul pole iseenesest vaja mitte midagi seletada. Võiksin lihtsalt võtta tüdruku ja siit minema jalutada. Võiksin ka lasta teile kuuli pähe kihutada, võtta tüdruku ja siit minema jalutada.”
“Te olete hullumeelne!” sosistas Karl, kramplikult lauaplaadist kinni haarates.
“Ära kuula teda, Maria,” pöördus ta tüdruku poole, “ta on segi. Kindlasti on kohe hotellitöötajad siin, näevad seda kõike ja olukord laheneb.”
“Hoh! Doktor Harak! Te olete nii naiivne. Näete, väikseke ise ka ei usu teid. Ütleme nii, et selle hotelli pärast ei pea te muretsema. Öelge parem, kas te olete kuulnud midagi Tuntud Tuleviku Templist?”
“Misasjast?”
Karlil oli raskusi keskendumisega, sest ta sai aru, et kui talle oli pärastlõunal tundunud, et on sattunud mingisse õudusunenäkku, siis nüüd on sellele veel mitu vinti peale keeratud.
“Ma ei arvanudki, et olete. Me oleme alles üsna uus usund ja meil on veel vähe järgijaid. Mitte, et me tegeleks üliaktiivselt misjonitööga. See pole väga oluline. Liiati on meie arusaamade allikad inimkonnale alles üsna võõrad.”
“Öelge palun, millest te räägite?”
“Te olete teadusemees, aga ma tean, et te pole kitsalt mõtlev inimene. Kui aus olla, olen ma ennast viimastel päevadel katsunud teie tegemistega kurssi viia. Ma usun, te andestate mulle asjaolu, et ma ei olnud teie isiku ja töödega varem tuttav.”
Soma muigutas paar korda oma teravmeelsuse peale suud. Palgasõdurite näos ei liikunud ükski lihas. Ka Maria käitus, nagu preestrit, palgasõdureid ega Karligi poleks olemas – ta oli hõbelusikaga mängimise lõpetanud hetkel, kui Karl oli üritanud püsti karata, ja istus nüüd, pilk langetatud, käed süles, tõmbunud täielikult oma maailma. Karl arvas end nägevat ta põskedel pisaraid.
“Lugesin teie paari aasta tagust ettekannet RHKK-l …”
“Kolme,” katkestas Karl teda.
“Kuidas palun?” sattus Soma korraks segadusse.
“Kolme aasta tagust ettekannet,” selgitas Karl iga sõna rõhutades.
“Ahaa. Nojah. Lugesin teie kolme aasta tagust ettekannet RHKK-l. Julge. Mulle see meeldis. See, et te eksisite, et Marcel Hoffmann ei avastanud tellisarhitektuuri, ei tähenda ometi midagi. Osa Schliemanni oletusi Trooja ja Mükeene kohta osutusid ju ka valeks. Aga mulle meeldib see, et teis on tahet, on huvi …”
“Ma tänan, härra Soma,” nentis Karl, “Aga kuhu te tahate välja jõuda?”
“Välja jõuda? Ma ei taha kuskile välja jõuda, sest me olemegi teema juures. Teemaks olete teie.”
“Mina?”
“Jah, teie. Nagu öeldud, teis on tahet ja huvi. Ma loodan, et ka tahet ja huvi tunnistada, et maailm ei ole alati selline, nagu me oleme harjunud nägema. Meie, see tähendab Tuntud Tuleviku Templi käsutuses on sellised vahendid. Või vähemasti nende killud. Aga meil puudub tervik.”
“Mitte midagi ei saa aru,” tunnistas Karl pead vangutades.
“Tulge minuga kaasa,” lausus Soma ja tõusis toolilt, noogutades Karli kõrval istuvale palgasõdurile, kes seepeale veidi eemale tõmbus, lubades Karlil tõusta.
Soma jalutas piki tühja restorani nende lauast eemale, Karl käekõrval. Nad peatusid saali teises otsas, avatud akna all. Väljast paistis öine tuledesäras linn, akna taga tegid oma plaksuvaid ja kõrisevaid hääli Kuala Lumpur Kahe putukalaadsed, kaugusest kostis maa- ja õhuautode ka öösel katkematu müra, kuskil paukusid ilutulestikuraketid. Karl ohkas.
“Doktor Harak. Ma ütlesin juba, te olete osutanud Tuntud Tuleviku Templile suure teene. Ja vastutasuks näitan ma teile midagi, mis loodetavasti aitab teil mõista seda, miks me oleme sunnitud Maria kaasa võtma.”
“Kas teie tungisite instituuti?” ei saanud Karl küsimata jätta.
“Härra doktor! Kas ma jätan endast tõesti nii sõjaka mulje?”
“Teie mitte, teie kambajõmmid küll,” osutas Karl käega lauda jäänud sinistele tegelastele.
“Hah! Sinised Saatjad! Need on minu turvamehed. Tänapäeva kosmoses ei saa ilma enam üldse asju ajada. Muide, minu kaastunne professor Copou surma puhul!”
“Sa igavene kaabakas!” röögatas Karl ja tõstis rusikad, et meest lüüa, kui neid ümbritsevatest varjudest astus esile veel kaks sinises lateksis kuju, püstolid Karlile suunatud.
“Doktor Harak! Te ainult kinnitasite praegu minu viimase märkuse paikapidavust: tänapäeva kosmoses ei saa enam ilma muskli- ja tulejõuta üldse asju ajada. Ja süüdistus, nagu oleks minu või meie templi käsi kuidagi seotud teie lugupeetud professori surmaga, on lihtsalt põhjendamatu. Me oleme rahumeelsed inimesed.”
“Rahumeelsed!” osatas käed langetanud Karl. “Te marsite siia sisse palgasõdurite armee eesotsas, teete kes-teab-mida hotelli personaliga …”
“Me ostsime nad ära, kõige labasemal kombel.”
“… ja tahate röövida tüdruku, kes on usaldatud minu hoole alla, et teda kaitsta ja pakkuda talle parimat abi, mida moodne teadus võimaldab!”
Soma puhkes selle lühikese kõne peale naerma.
“Kuulake ennast, doktor Harak, teil pole õrna aimugi, millega te silmitsi seisate, ja peate mulle siin sellise kõne! Aga nagu öeldud, te olete hea mees ja ma valgustan teid veidi. Ainult me peame ruttu tegema. Ütlesin juba, et meie käsutuses on vahendeid, mis võimaldavad meil näha kilde tulevikust. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga just sellepärast meil ongi tüdrukut vaja. Lubage ma selgitan.”
“No selgitage,” pressis Karl läbi hammaste.
Seepeale haaras Soma Karli käed oma kätesse ja vaatas talle pingsalt otsa. Karl tahtis end lahti rebida, kuid preestri tumepruunide silmade tungiv pilk ja tugev haare hoidsid teda paigal. Karl tundis, kuidas ta käed lähevad üha palavamaks ja palavamaks, kuidas kuumus voogab peopesadest üha ülespoole, jõuab küünarnukkidesse, küünarnukkidest õlgadesse, voogab sealt üle keha laiali, siseneb kaela ning