pidanud kaua ootama. Esimesed arvutid läksid kohe Eesti Pangale. Arvutite tarnimiseks oli aega kaks nädalat. 1991. aasta lõpus oli tavaks küsida klientidelt ettemaksu, MicroLinkil endal polnud kopkatki. Selle arvelt ostis Rainer piletid ja sõitis Taiwani. Kogu transport käis läbi Moskva Šeremetjevo lennuvälja, mille kaudu aga Taiwanis hädatarvilikku valuutat riigist välja viia ei tohtinud. Õieti tohtis, aga see ei olnud bürokraatia mõttes lihtne. Ka raha ülekanne oli võimalik ainult Venemaa piires.
Kuidagi sai Rainer need dollarid siiski Taiwani üle kantud, keegi tegi seda vist Soomest. Siis käis Rainer Taiwani kohalikus pangas raha järel. Kilejope taskud dollaripakke täis ja peas tiksumas mõte, et peaks käsi taskus hoidma, muidu kukub raha välja, jalutas Rainer Taiwani arvutijuppide tootja juurde.
Enne seda tekkis tal aga Taiwani piiril keeruline olukord. Piirivalvur küsis: “Kust riigist sa oled?” Rainer vastas, et Eestist. Seepeale võttis piirivalvur lahti päevinäinud paksu raamatu, lappas seda ja nentis: “Sellist riiki ei ole olemas.” Rainer oli totras olukorras: ta pidi hakkama piirivalveametnikule seletama, et selline riik on siiski olemas. Aga polnud ju millegagi tõestada. Siis tegid ametnik ja Rainer läbi Ida-Euroopa ajaloo ja poliitika kursuse – arutasid teemat põhjalikult, mille peale kulus pool päeva – ning lõpuks sai Rainer riiki sisse.
Diilid käisid niimoodi. Astunud arvutikomponente tootvasse firmasse sisse, pakkus Rainer sularahas 30 000 dollarit. Kuna Eestisse kaupa saata ei saanud, palus Rainer selle postitada Soome. Eks teda natuke imeliku näoga vaadati, aga nõnda need asjad esialgu käisid. Huvitaval kombel jõudis kaup sel moel ka kohale, kuigi eks algul oli ikka kõige kindlam endaga nii palju kraami kui vähegi võimalik kaasa tuua.
Kauba äratoomiseks Soomest palgati “kaskadöörid” – autojuhid, kes sõitsid Leningradi kaudu Soome –, kuid peagi oli võimalik tuua kaup ära ka laevaga. Põhiline transpordivahend oli Raineri Sierra, mis oli sel ajal esinduslik auto. Nii et see kõik oli nagu filmis. Kokkuvõttes jõudis kaup kohale ja kõik jupid sobisid arvuti komplekteerimiseks.
TPIs oli selline mees nagu Andres Lepp – Lõvi, nagu teda kutsutakse. Tema oli MicroLinkil abiks oma teadmistega, kuidas arvuteid võiks kokku panna. Esimesed arvutid valmisidki tema käe all, hiljem õpetas ta välja ka teisi.
Arvutid olid tollal väga kallid. Võrgutarkvara maksis umbes 3000 dollarit, mille eest võis osta paar Žiguli autot. Risk oli suur, aga ka kasum oli piisav: sel ajal polnud sajaprotsendiline kate mingi erand. Sissetulekud katsid kuhjaga ka Raineri Taiwanis ja mujal käimise kulud.
Esimesed arved ja arveldamine
Alates 1992. aastast aitas MicroLinki nii juriidilistes küsimustes kui ka muus asjaajamises Heiki Tulk, tänu kellele on säilinud MicroLinki arved number 1 ja 3 aastast 1991. Arvega number 1 müüdi Kungla Dialoogile “arvutivõrgu installeerimise” teenust hinnaga 6000 rubla.
Arvega number 3 müüdi ühele autobaasile 16 tonni diiselkütust. Arvele on lisatud õiend: “Palun diiselkütuse eest saadav rahasumma kanda AS MicroLinki stardikapitaliks.” Sel ajal oli äri selline… loominguline. Kuidagi pidi ju arveldama ja nii maksis üks vene sõjaväemajor, kes tahtis MicroLinkilt arvuteid osta, diiselkütusega. See oli ainuke asi, milles ta maksta sai. Kusjuures tasus ta vagunites, väiksemat ühikut tal ei olnud. Vagun mahutas 16 tonni ja selle väärtus oli tol ajal 200–300 dollarit.
Kord maksis Tartu Ülikool arvuti eest koguni siberi nulu seemnetega – need olid tükk aega Sakala maja teisel korrusel. Aga üldiselt arveldati alguses ikka rublades, mis vahetati dollarite vastu. MicroLinkil olid selleks omad inimesed: üks oli Viru ärikas, teine valuutapoepidaja. Esimene MicroLinki raamatupidaja oli Raineri ema, teistel töötajatel puudus sel ajal igasugune arusaam raamatupidamisest.
Sageli oli rublasid selline hulk, et neid ei saanud muudmoodi transportida kui suurte kottidega. Kord müüs MicroLink Venemaale, Tomskisse võrgukaarte. Kohalik ostja tahtis maksta sulas ja andis spordikotitäie rublasid. Et tuua see sularahakott Vene riigist Eestisse, tuli lennata Moskvasse, Moskvast Tomskisse ja Tomskist sama teed pidi tagasi. Seda saadeti tegema üks matemaatik, kes oli täiesti aus poiss. Ta oli väikest kasvu, hästi tagasihoidlik ja “matemaatiku nägu”. Nii ta siis Tomskist Tallinna poole teele asuski – käes tavaline rublasid täis Vene spordikott, mille serv oli veidi lahti.
Vene tolliametnik küsis: “A što u vas tam v sumke?”
“Dengi,” vastas poiss.
Tollitöötaja hakkas selle peale naerma ja ütles: “Valjai.”
Nii see poiss rahaga Tallinnasse tuligi.
Kui Rainer seda lugu kuulis, hoidis ta muidugi peast kinni. Vähe sellest, et ohus oli raha – hea oli, et matemaatik ikka ellu jäi.
Tandem – Rainer ja Hanno
Elen Annuk, Toomas Tammik ja Kaido Karbi:
Hanno oli hea ja rahulik igapäevane juht, kes vaatas, et töö käiks ja olukord oleks kontrolli all. Rainer aga rändas mööda maailma ringi ning kui ta saabus, pakatas ta alati võõrsilt kogutud ideedest. See oli reegel, et kui Rainer laekus, tuli ka mingi uus idee või muutus. Selline stabiilsuse ja muutuste vahelduv rütm, mille Hanno ja Rainer lõid, oli väga mõnus. Kunagi ei hakanud igav, aga samas oli muudatustel vahepeal aega ka settida ja paika loksuda.
Raamatupidamisprogrammi Unikko kasutuselevõtt
Meenutab Elen Annuk
Sain Hannoga tuttavaks 1993. aastal tänu sellele, et Hannol oli vaja raamatupidamisalast nõu. Ta pöördus raamatupidamisteenuseid osutanud firma poole, kus ma sel ajal ülikooli kõrvalt töötasin.
1994. aasta suveks olid Hanno ja Rainer jõudnud otsusele, et MicroLinkis tuleb raamatupidamises teha ulatuslik muudatus ning kasutusele võtta raamatupidamisprogramm, mis vastaks järjest kasvava firma vajadustele. Nad olid valinud välja Unikko-nimelise tarkvara. Nüüd oli vaja kedagi, kes selle juurutaks. Tähtaeg oli peatselt käes.
Ühel juunikuu päeval kutsuski Hanno mind Sakala kontori lähedal asuvasse kohvikusse ja rääkis loo ära. Olin just paari päeva eest saanud ülikooli diplomi ja olin pakkumisest rabatud, ent otsustasin väljakutse vastu võtta. Aega oli poolteist nädalat, Unikko pidi olema reaalselt töös 1. juulil 1994.
Rabasin mõlemal töökohal, sest eelmises kohas polnud võimalik päevapealt tööd lõpetada. Vaatamata mitmele paralleelsele hullumeelse tähtajaga projektile õnnestus raamatupidamisprogramm 1. juulil edukalt kasutusele võtta. Minust sai 23aastasena MicroLinki pearaamatupidaja ja hiljem finantsjuht, kel tuli läbi närida noore firma kaootilisest paberimajandusest, luua toimiv ja läbipaistev raamatupidamissüsteem ning kehtestada reeglid, kuidas asjad käima peavad.
Unikko tõi firmasse uue ajastu. Sealtmaalt hakkasid näiteks kaupadele tekkima seerianumbrid, mis võimaldas kontrollida garantiitingimusi. Samuti hakati klientidele väljastama arveid ja saatelehti koos kaubaga. Varem polnud võimalik tuvastada, kas remonti toodud arvuti üldse läheb garantii alla või ei.
Esimesed kliendid
Suhted klientidega olid tihedad ja sõbralikud. Kümmekond algusaastate klienti olid nagu oma pere. Nad võtsid osa kõiksugu tähistamistest ning olid MicroLinkis nii sagedased külalised, et mitmel neist oli kontoris isegi isiklik kohvikruus.
Üks esimesi suurkliente oli BNS, mida toona juhtis Allan Martinson. BNS tegi tol ajal mingit äri, mille eest saadi Saksa markasid, ja Allan tuli alati suure kuhja DEMidega.
Enamasti olid klientideks eraettevõtjad, kuid oli ka riigihankeid. Riigiasutused ostsid valdavalt aasta lõpus – kõige suurem müük oli 30. ja 31. detsembril, sest kõigil oli vaja raha vana aasta sees ära kulutada. Ja nii istus igal aastal keegi kuni rakettideni