elitaarses salongis. MicroLinki ajel hakati arvuteid müüma traditsioonilises jaekaubandusvõrgus ja ka elektroonikakauplustes, piltlikult öeldes külmkappide ja televiisorite kõrval.
Esimesed jaekaubanduskanalid arvutimüügil olid telefonipoodide kett Hallo (hiljem Elion Esindused), PlussMiinus Elektroonika, Big Elektroonika jt. Esimesed katsetused tõid ka palju uusi avastusi, näiteks selle, et arvuteid on võimalik edukalt müüa juulikuus, mil osteti puhkuserahade eest.
MicroLink + Astrodata
Umbes samal ajal, kui paljude firmade juhid lugesid masendunult kokku Vene kriisis kaotatud kroone, küpses Eesti üle aegade suurim arvutifirmade ühinemine. MicroLink + Astrodata. MicroLink, Põhja-Eesti turuliider, ja Astrodata, valitseja Lõuna-Eestis. Oli plaan lõigata kasu kahe firma arvutitootmismahtude ühendamisest.
1998. aasta suvel otsustasidki MicroLinki ja Astrodata omanikud alustada läbirääkimisi firmade ühinemiseks. Vaidlus liitumistingimuste üle oli väga äge. Mõlemad palkasid endale nõustajaks investeerimispangad: MicroLink valis Suprema ja Astrodata HF Kapitali. Koostati põhjalikud hindamismudelid, mille alusel pakkusid investeerimispangad välja aktsiate vahetuskursi suhtarvud.
Käis väga vihane vaidlus, kohati ka terminite üle, mida täpselt ei teadnud pankuridki, ning läbirääkimised päädisid patiseisuga. Lahendus saabus järgmisel hommikul, mil firmade asutajad otsustasid ilma keeruliste valemiteta lihtsalt omavahel aktsiate suhtarvu kokku leppida: MicroLinki omanikud said 60 % ja Astrodata omanikud 40 % ühinenud firma aktsiatest.
Ühinemises jäi domineerima MicroLink, kuid firmade liitmisel nii tavalisi erineva ärikultuuri konflikte polnud. Astrodata juhtkond kolis Tallinna ja integreeriti MicroLinki juhtkonnaga – Jaak Antonist sai MicroLinki juhatuse liige, kes hiljem oli vastutav Micro-Linki IT-äride eest. Arvo Pihlist sai MicroLink Astrodata juht ning Mait Rahi asus hiljem MicroLink Arvutite etteotsa. Tõsi, Astrodata arvutitootmine Tõraveres pandi kinni.
Diana Peterkop demonstreerimas esimest eestikeelset klaviatuuri.
Täpitähed klaviatuuril
Meenutavad Elen Annuk, Toomas Tammik ja Kaido Karbi
MicroLink oli eestikeelse klaviatuuri maaletooja. Tänu talle said arvutid 1990. aastate keskpaigas täpitähtedega “klaverid”. Tundub uskumatu, et enne seda tuli täpitähtede tegemiseks kasutada keerukaid klahvikombinatsioone – kolme-nelja tähe samaaegset vajutamist.
Aprillis 1993 saabusid Aasiast Eestisse esimesed eestikeelsed klaviatuurid ning sellest peale on ö, ä, õ ja ü meile nii iseenesestmõistetavas kohas klahvistiku paremas servas. Eestikeelne klaviatuur oli pikka aega MicroLinki arvutite oluliseks müügiargumendiks.
Kai Sarevet leti taga nõutud kaupa pakkumas.
MicroLinki arvutid läksid nagu soojad saiad
Uut partiid arvuteid oodates tulid kliendid teinekord ise tootmist ergutama või lausa appi. Alguses arvuteid ei testitud, aga ühel hetkel hakati seda tegema – see oli oluline, tagamaks MicroLinki masinate kõrge kvaliteet ja hea maine. Igale testitud arvutile pandi peale spetsiaalne märge, et see on läbinud 48 tunni testi.
Kliendid, kes kiiresti arvuteid vajasid, olid aga MicroLinki masinate kvaliteedis niigi veendunud ega pidanud testi vajalikuks. Nad olid nõus igasugu garantiidest loobuma, et saada arvuti kätte otse tootmisliinilt – kaks testimispäeva tundus neile metsikult pikk aeg! Kuna sellise sooviga kliente oli palju, töötati välja lausa spetsiaalne avalduse vorm, kus klient kirjutas alla, et loobub garantiist, saamaks testimata arvuti kohe kätte.
Kord MicroLinki algusaegadel oli skandaal, mis jõudis ka meediasse. Klient süüdistas MicroLinki mittekvaliteetse arvuti tootmises, sest masin ei töötanud. Hiljem tuli välja, et see oli võltsing – keegi oli suvalisele arvutile MicroLinki logo peale pannud. Kuni selle ajani oli tunnuseks, mis märkis ära, et tegu on MicroLinki arvutiga, vaid vastav kleeps. Pärast sedavõeti kasutusele ka muud eritunnused ja turvameetmed.
MicroLinki arvutid on alati meeldinud ka äriklientidele. Läbi aegade on võidetud rohkelt riigihankeid, aktiivselt on löödud kaasa Eesti haridussektori Tiigrihüppes. Nii äri- kui eraklientide paremaks teenindamiseks hakkas MicroLink veel möödunud sajandil esimesena Eestis oma arvutitele pakkuma on-site garantiid, mis tähendas garantiijuhtumite lahendamist kliendi asukohas.
2003. aastal otsustas MicroLink arvutitootmise maha müüa, sest ettevõttele, kes pidas börsilemineku plaani, oli see liiga väikse marginaaliga äri. Arvutitootmine müüdi Aivar Paalbergile, kes jätkas esialgu lepingu alusel MicroLinki kaubamärgi kasutamist arvutitel. Hiljem hakkasid arvutid kandma ML kaubamärki ning neid toodetakse ja kasutatakse siiamaani. Kokku on MicroLinki ja ML kaubamärgi all toodetud ja müüdud rohkem kui 250 000 arvutit.
Planeedi tänava ladu
1993.
aastal kutsus Hanno MicroLinki tööle Toomas Tammiku, kelle taust oli – traditsiooniliselt teada tutvuste kaudu – igati aus ja korralik. Sellele vaatamata pidas Hanno vajalikuks uustulnukale sõnad peale lugeda. Toomas pidi asuma väga vastutusrikkale kohale, temast pidi saama MicroLinki esimene laojuhataja, ning tal on tänaseni kõrvus Hanno sõnad: “Pea meeles, Toomas – kui sa peaksid MicroLinkist midagi varastama või sinu süül peaks midagi kaduma, siis ma garanteerin, et sa ei saa enam kunagi tööd üheski Eesti IT-firmas.”
Vaatamata olukorra tõsidusele otsustas Toomas väljakutse vastu võtta ja asus 18. mail 1993 MicroLinki tööle. Ta töötab tänaseni Alsos, firmas, mis sai alguse MicroLinki hulgikaubanduse ärist.
Algusaastatel oli laotöö MicroLinkis puhas käsitöö. Ei olnud tõstukeid ega muid mehaanilisi abivahendeid. Kui saabus suurem partii kaupa, näiteks 100–200 monitori (mis olid vanasti suured ja rasked), pandi tootmine seisma ning kogu töötajaskond rivistati koridori. Nii moodustus kaubaauto ja lao vahele umbes 30 meetrit pikk ja 15 lülist koosnev inimkett, mis kauba lattu toimetas.
Tõenäoliselt ei olnud tootjad mõelnud sellele, et nende kaupa tuleb käes ja süles tassida ega pööranud erilist tähelepanu trükivärvile, mida monitoride kastidel kasutati. Sõltuvalt kaubast olid pärast ladustamisprotsessi ketis osalejate käed ja kõhud kas sinised või punased.
On olnud ka aegu, kui arvutit pikisilmi oodanud kliendid tulid kauba saabumise päeval lao ukse taha ootama, et oma varandus võimalikult ruttu kätte saada. Arvuti kättesaamisega oli neil nii kiire, et nad ei pidanud paljuks aidata kaupa lattu viia. Nõnda tassiti kastid Toomase juhendamisel lattu. Toomas pani pooleks tunniks lao kinni, et kaup ära markeerida, ning avas siis taas uksed, et kannatamatutele klientidele see kiiresti välja jagada.
Teinekord juhtus ka nii, et kaup saabus Sakala tänavale ja tuli toimetada edasi Planeedi tänavale. Sel ajal ei olnud MicroLinkil veel oma kaubikuid ning Toomas pidi tassima asju käe otsas ja ühistranspordiga.
Ühel päeval saabus Sakalasse ports arvuti mälusid, mis tuli Planeedi tänavale transportida. Kast oli pirakas, aga mitte üle mõistuse raske. Toomas haaras selle kaenlasse ja asus teele. Selle kandamiga jalutades ei olnud tal siiski kõige mugavam tunne, sest saadetise väärtus oli 1–1,5 miljonit krooni. Kuklas tiksusid ka Hanno legendaarsed sõnad esimeselt töövestluselt.
Pärnu mnt 142a ladu. Samas hoones toodeti aastail 1996–1997 ka arvuteid.
Suitsetamisest loobumise eest preemia
Mart Sepp:
1990. aastatel paistis ML Arvutid silma veel ühe huvitava detailiga. Nimelt oli suitsumeeste protsent ettevõttes tavatult väike. Põhjuseks juhtkonna poliitika: jätad suitsetamise maha, saad 300 krooni preemiat. Ja rahvas jättiski sigaretid kus seda ja teist. Vähemalt nii see paistis. Olin tööle tulles kirglik suitsumees,