päeva, see oli ring, mis nõudis sees püsimist.
Suhtering.
Abielu.
Kirg, lähedus, kohustus.
Mari ei mäletanudki enam, mis kadus esimesena või millal kõik kolm otsa said.
Kas said otsa või ei tundnud ta neid enam ära.
Ja mille alla liigitada armastus?
Armastus võis olla see, mis ühendas kõiki muid mõisteid ja armastus võis olla ka ainult ähmaselt vilkuv kild nende abielus, mis pani neid ka lahus olles ikka ja jälle teineteise peale mõtlema.
Seitsmest paberile kantud aastast oli mees tema kõrval olnud ainult kaks − kui mitte veel vähem.
„Töö, mu kallis, töö!“
Abielu on kindlaim koht, kus oskus armastada muutub kergesti oskuseks sissetulekuid suurendada.
Ta teadis, et ta saab tulla alati, kui ta naise järele igatseb.
Aga mitte vastupidi, naeratas Mari omaette.
Kurvalt.
Naine tundis ennast nagu leib riiulil.
Kinni makstud, vajalik.
Hoiule pandud, uks kinni lükatud.
Mida vähem õhku, seda parem.
Oli see siis üldse kooselu?
2.
Minekute aeg
Soome majad vajasid ehitamist ja algul oli Mari ise see, kes oma vanu tutvusi kasutades töö ja tegija kokku viis, saamata arugi, et materiaalset stabiilsust otsides kaotab ta hingelise ja lahusolekust võib saada harjumus.
Mari unistas tõelisest kodust, mida korter, kus nad elasid, ei olnud.
Ei saanudki olla, kui seal kunagi kedagi kohal ei olnud.
Mari lootis, et raha teenides suudavad nad ka päris kodu luua ja siis, kui kõik on valmis ja olemas, algab ka elu.
See oli üks vähestest naise ideedest, mille mees peaaegu heaks kiitis.
Nad kumbki ei taibanud, et kui on armastus ja inimene, kellega seda jagada, tuleb seda ka teha, kohe ja selsamal ajahetkel. Ei saa mõelda, et elu algab siis, kui on raha seda elada ja muu aeg tuleb lihtsalt üle elada.
Elu ei pea üle elama, elu on antud nautimiseks.
Kui pole raha naudinguid osta, saab need endas leida ja teisega jagada.
Võib püüda, midagi maksmata, päikesetõuse ja – loojanguid.
Mari mõtles tagantjärele, et ehk mees siiski taipas seda, aga ei tahtnud välja näidata.
Tema oleks ometi pidanud ju teadma?!
Mees, naise pea.
Või mõtles Mari nii ainult selleks, et ennast vähem süüdi tunda?
Ega mehel muid võimalusi nii väga ei olnudki. Viiekümnele läheneval töötuks jäänud mehel oli raske ennast jälle kehtestada.
Pealegi avanesid 2000ndate alguses uued teed, kui kõik kusagile läksid. Mehed Soome, naised Inglismaale.
Soome läksid kõigepealt väljavalitud, ingerisoomlased.
Siis niisama head sebijad, kellel oli õnnestunud mõne soomlasega tutvuda ja hiljem tema kaudu töökoht leida.
Järgnesid kuldsete kätega töömehed.
Naised igatsesid meeste järele ja läksid ka.
Ökonomistidest ja õpetajatest said seal koristajad.
Soomes hakkasid tööd saama ka need, keda Eestis enam kusagile ei võetud. Peaaegu iga külajoodik kasutas võimalust vähemalt korra elus kelkida, et läheb kohe Soome tööle või on sealt äsja tulnud.
Tänavatele ilmusid soomlaste vanad autod.
Mari mäletas, et kui paarkümmend aastat tagasi pidi keegi peres olema töökas ja ühiskondlikult aktiivne või omama häid tutvusi, et hankida autoostuluba ja selle tulemusena sadade, kui mitte tuhandete hulgast väljavalituna rooli istuda, siis nüüd tarvitses noortel kogemusteta rullnokkadel kuu aega Soomes musta tööd teha ja auto oligi istumise all.
Eestlastel oli kombeks pidada isiklikku soomlast, kellel külas käia ja keda külla kutsuda, sedakaudu tulid Datsunid ja Fiatid.
Nüüd oli bemarite aeg.
Liiklus hakkas nõudma rohkem elusid kui kunagi varem.
Eesti oli Euroopasse jõudnud, ja vastupidi.
Inimesed olid energiat täis.
Kõik liikus.
Tundus, et Eestisse olid jäänud ainult kinnisvaramaaklerid, et välismaalt suure rahaga naasnutele ülikalleid maju ja kortereid müüa.
Piirid olid kadunud ja mitte ainult riikide vahel.
Liiga kiiresti harjus mees pikkade lahusolekutega, aga ehk oli see rahulolu näiline, eks temagi tahtnud lasta enda eest hoolitseda, kuid rahulikum oli Soomes raha teenida.
Raha kandmine naise arvele oli võimalus ennast omamoodi vabaks osta. Kodustest kohustustest ja igapäevastest probleemidest.
Mari oleks leppinud palju vähemaga, kui ta oleks saanud igal hommikul mehe kõrval ärgata, aga ta mängis mõttega, et kui kõik on korras, majalaen makstud, asjad ostetud, siis.
Küll jõuab.
Ta teadis paljusid peresid, kes nii mõtlesid ja uskusid ise, et see on ülim tõde.
Mari ei uskunud.
Viimasel ajal eriti mitte.
Ta nägi oma silmaga ja tundis lausa füüsiliselt, kuidas elu voolas mööda. Päikesetõusud ja – loojangud vaheldusid neid koos nägemata.
Hetked, mida ta oleks tahtnud mehega jagada, ei kordunud enam kunagi.
Igast lahusolekust saab harjumus ja pikad vahemaad muudavad inimesi.
Sügaval südamepõhjas Mari teadis seda ja nii mõnigi kord haaras teda paanika, kui ta nägi esimesi võõrandumise märke. Ta proovis sellest mehega rääkida, aga mees naeris ta üle, ja Mari võttis seda kui lohutust.
Vahel, kui Mari eriti hüsteeriliseks muutus, pani mees jope selga ja läks sõpradega välja ning teda ei olnud mitu päeva näha.
Siis Mari nuttis.
Üksindusest ja süütundest.
Tundis, et on ruineerinud need vähesed koosolemiseks mõeldud hetked, mis tööst väsinud mees oli nõus temale pühendama.
„Armasta mind, sest ma olen sulle hea.“
Psühhoterapeudist sõbratar kirjutas artikleid, milles hoiatas naisi sellise mõtteviisi eest.
Mõistus ütles küll, et asi pole sugugi temas, vaid et kõik halvad juhused nende elus on kokku langenud ja sama halbade otsustega kinnitatud, aga südame hääl oli Marile tähtsam, see proovis asju leevendada, et oleks võimalik armastades edasi elada.
Lähisõltuvuse ilmingud?
Või omakasupüüdmatud tunded?
Pigem omakasupüüdlikud.
Endaga üksi elades ja päevast päeva meest oodates hakkas Mari ennast kõrvalt nägema, nagu oleks ta oma elus ainult külaline. Ta nägi ühte üksi jäänud murelikku naist tühjades tubades ringi kõndimas, aga see polnud tema. Kusagil oli tehtud viga ja oli aeg hakata seda parandama.
Kuna kallistada, asju arutada ja ühiseid plaane teha polnud nagunii enam kellegagi ja viimastel harvadel kohtumistel ta enam ei osanud ega tahtnudki, tegi ta lõpuks iseseisva otsuse.
Ta ei tahtnud enam olla kellegi vari.
Soome ehitustöölise väikesepalgaline vari.
Aga töö Soomes oligi otsa saanud, eesti ehitajaid saadeti sadade kaupa koju. Need, kes said jääda, töötasid enamasti mustalt või olid endale soomlannast