Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild

ta kunagi enam tulla ei riskiks, aga siis olid kõik ehmatusest tummad ja kellegi käest ei olnud küsida ka.

      Tuttavad ei olnud veel Inglismaale sattunud ja uued töökaaslased väikesest räpasevõitu vanadekodust vaatasid eestlasi niigi ammulisui. Mõned neist arvasid isegi, et eesti naised on tulnud kusagilt, kus pole korralikku toitu, televisioonist rääkimata.

      Terves Euroopas toimusid kummalised sündmused. Senini samas poliitilises süsteemis justkui rahulikult kooselanud rahvad olid äkki omavahel vaenujalal ja vanadel riikidel oli Ida-Euroopa sündmustest raske aru saada. Kõik, mis endise Nõukogude Liidu ja selle mõjualadega seotud, oli lihtsa inglise inimese jaoks kogu aeg üks segane lugu olnud. Harva leidus mõni, kes Eestit kaardil näidata oskas, üllataval kombel seostati seda sageli Balkani poolsaarega. Marigi kuulis sellist üllatavat määratlust esimest korda elus, kuid üsna tihti, nagu oleks Põhja-Inglismaal selle kohta mingit infot avaldatud või kursusi korraldatud.

      Muidugi, välismaalasi käis siin Põhjas harva. Mõnekümne miili kaugusel Newcastle`is küll, seal oli ülikool ja imetlusväärne arhitektuur, palju inimesi ja sündmusi. Linn oli täis pikitud kunstigaleriisid ja meelelahutusasutusi. Kultuurikeskusesse Gatesheadi oodati Põhja-Inglismaa aasta suursündmust − pimedat Argentiina lauljat José Felicianot.

      Siia, kiirelt vananeva elanikkonnaga mahajäetuna tunduvasse väikelinna, kus oli muu hulgas ka üle kümne vanade- ja hooldekodu, ei olnud turistidel enamasti mingit asja. Depressiivsed väikelinnad ei olnudki ainult Eesti omapära.

      Kui kogu elanikkond on koondunud töö, elamuste, hüvede ja partneri otsinguil igas riigis peamiselt pealinna ümber, ei jäägi teistel asustatud punktidel üle muud kui depressioonis vireleda või välja surra.

      Geograafilise asendi tõttu Põhjamere ja jõe vahelises kolmnurgas puhusid lakkamatult tugevad tuuled ja sellest tingituna ei suudetud siinseid tänavaid kunagi päris korras hoida, alatasa õhus keerlev olmeprügi ajas lausa naeru peale. Seda tundus iga päevaga aina juurde tulevat, seda vedeles asfaldil, muruplatsidel ja lendles pea kõrgusel tuules. Oleks olnud tobe lasta nekroloogi kirjutada, kuidas eesti naine hukkus töökohustusi täites väikese Põhja-Inglismaa linna tuulisel tänaval.

      Hamburgerikarbi löögi tagajärjel näiteks.

      13.

      Vaba langemine

      Mari CVs oli aukartust äratav rida kaheksakümnendatel ülikooli kõrvalt tehtud tööst vanurite koduhoolduses, aga sellest ta sai isegi aru, et puude tuppatassimise ja kaupluste tagaustest vanainimestele defitsiitsete toiduainete varumise kogemusega polnud siin midagi peale hakata. Pealegi oli puuküttega maja siin ajalooline haruldus, peaaegu luksuseks tunnistatud.

      Kaminapuid müüdi mõnes aiaväravas küll. Kolm naela kastikese täis.

      Defitsiiti Inglismaal teatavasti ka ei olnud. Olid mitmekesist odavat kaupa täis supermarketid ja allahindlused.

      Järelikult oodati uutelt hooldustöötajatelt midagi muud kui vanurite varustamist.

      Suhtlemisoskust, meditsiinialaseid teadmisi haiguse olemusest ja valmisolekut aidata?

      Enne lennukile minekut oli Mari kiiruga läbi lugenud mõned Alzheimeri tõbe ja dementsust käsitlevad raamatud, mis alguses tekitasid Maris õudust, aga kuna oma vanemate ja teiste tuttavate vanainimeste peal oli ta näinud ainult füüsilise, mitte vaimse vananemise märke, siis lohutas ta ennast, et kõigest saab üle positiivse mõtlemisega.

      Kui hull see haigus siis ikka olla saab.

      Kõik, mis ta esialgu teadis, oli see, et inimestel kaob mälu.

      Ja siis?

      Pisiasi, arvas Mari esimese hooga.

      Saab ju neile arvatavasti meelde tuletada, mida on vaja teha, millal sööma ja millal WCsse minna, kui nad ei mäleta. Ja kui keegi tahab tõesti toapõrandal tuld süüdata, nagu ta oma lapsepõlves naabrinaisest oli kuulnud räägitavat, võib tikud ju ära peita.

      Lihtne.

      Kindlasti on mingid rohud ka, mis aitavad?

      Mari luges Alzheimeri sümptomitest ja õppis neid pähe.

      Kordas mitu korda endamisi, et sellest haigusest tulenevaid käitumisprobleeme ei saa ravida.

      Nendega peab õppima hakkama saama.

      Võimetus tunda ära, mida silmad näevad?

      Seda juhtub tervetelgi, arvas Mari.

      Miks muidu räägitakse erinevatest vaatenurkadest, eri arvamustest?

      Kas ebatüüpiline on ebanormaalne?

      Vaimse tervise anomaaliad olid alati olnud mitmeti mõistetavad.

      Väärkujutelmad?

      Tuttav tunne.

      Hoida käes midagi, mida seal tegelikult pole?

      Mõni teeb seda terve elu.

      On see siis haigus?

      Rääkida kellegagi, keda olemaski pole, kuid kelle liikumist aimad?

      Hirmutavad hallutsinatsioonid.

      Kaotada asju ja süüdistada selles teisi?

      Seda teeme me kõik.

      Isegi elusid on maha mängitud, asjadest ja rahast rääkimata.

      Hoopis midagi muud on kaotada iseennast, aga haiged seda enam ei mäleta või pole kunagi teadnudki.

      Oskamatus suhelda ja vestlusest osa võtta lõpeb elust kõrvalejäämisega?

      Kus on siis piir kummalisuse ja vaimuhaiguse vahel, kus lõpeb „naljakas vanainimene“ ja algab Alzheimeri haigus?

      Kas Mari oleks pidanud selle enne tööleminekut selgeks õppima?

      Mingil hetkel sai Mari aru, et tulevased Alzheimeri haiged võime olla sama hästi me ise, kellelt elu hakkab õpitud oskusi ja mälestusi tagasi küsima.

      Kõik me oleme üks, mõtles Mari.

      Mõned surevad lihtsalt füüsilistesse haigustesse enne, kui mõistus kaob. Paradoksaalne, aga meditsiini kiire areng pikendab eluiga just nii palju, et ajurakke hävitav Alzheimeri haigus saab järjest tavalisemaks.

      Kui ajurakud hävivad, muutub isiksus.

      Millises suunas, oleneb sellest, kuhu koletis oma kombitsad esimesena ajus kinnitab ja suutäie ampsab.