ühte, silmad midagi muud.
Ainsa erandi oli ta teinud mehele, lubades tal hinnata ennast sellisena nagu ta oli. Avanes tõeliselt ja loobus igasugusest võltskaitsest.
Mees pidas seda iseenesestmõistetavaks, ta oli ju tema naine.
Mari jaoks oli see mitte vähem kui kangelastegu.
Mari sulges sageli õhtupimeduses mehe kõrval lamades silmad ja tegi need lahti siis, kui oli ennast tühjaks rääkinud. Ta oli kindel, et mees õpib teda niimoodi tundma ja saab aru, kuidas nende käitumine teineteist mõjutab.
Siis läheb kõik hästi.
Sellest, et tegelikult see meest ei huvitanudki, sai ta liiga hilja aru.
Mees ei suutnud sellist avatust hinnata, temal olid oma kangelasteod.
Piinarikas kangelaslik väljarabelemine probleemidest, millesse ta ennast alatasa mängleva kergusega mässis.
Siis andekspalumised.
Pohmellid pärast pikki kasiinos veedetud tunde.
Kõik oli ju paigas niigi.
Sellele oli Õnnepalees alla kirjutatud.
Ainult et üks tahtis edasi, seisvast veest välja.
Teine arvas, et enne abiellumist oli ehk üldse parem.
Asjad olid niimoodi peaaegu tasakaalus.
Tundus, et koos- ja lahusolek teevad ühtemoodi haiget.
Mari teadis, et kui ta kogu südamest paluks, siis mees tuleks kaasa nagu konvoeeritav, aga see oleks tähendanud ühtlasi tema loobumist oma olemusest.
Mari poleks saanudki teda siis ehk enam armastada.
Tegelikult ootas ta ikka veel seda ühte ja ainust telefonikõnet, et mehelt küsida, sama lihtsalt ja selgelt, nagu oli alguses olnud nende suhe:
„Kallis, kas sa armastad mind veel?“
Mari oleks kõhklemata olnud valmis jälle kõike otsast peale alustama, kui mees oleks selleks veel võimaluse andnud, nii oluline oli talle siiski veel see ülesehitamata jäänud elu.
Aga telefon ei helisenud.
Mari käes oli viimane kaart, aga enne pidi mees oma välja käima.
Ailil oli õigus.
Mees elas Maris nagu kinnikasvamata haav, mis ei lasknud vabalt hingata. Nagu koristamata riidekapp, mis oli kinni lükatud, et segadus välja ei paistaks.
Mari arvas, et olgu see siis pealegi põgenemine − enese eest ei põgene nagunii, aga kõik muu on ainult õppetund.
7.
Londonisse tagasi
Uute õppetundide saamiseks sõitis Mari taas Inglismaale, kus internetist leitud vana professorihärra ja tema Alzheimerit põdev naine koduabilist vajasid.
Londoni õhk oli soe ja niiske.
Oli suve algus ja kõik õitses. Eemal tuules kõikuva metsõunapuu oksad puistasid viimaseid ebemeid ja sirelid alustasid lõhnamist.
Naeratavad inimesed sõelusid terminalis ringi ja mõned kallistasid, kui olid üksteist leidnud.
Mõned ei.
Polnud veel põhjust.
Või enam.
Ja mõned jätsid kallistamata sellepärast, et mõtlesid liiga pikalt, kes seda esimesena peaks tegema.
Mari pidi veel ootama, telefonis oli sõnum, et härra tööandja jääb veidi hiljaks.
Liiklusummik.
Mari teadis umbes, milline orhideesid kasvatav botaanikaprofessor välja näeb. Ta oli internetist pilti vaadanud ja heitis nüüd loiu otsiva pilgu üle kiirustava rahvamassi.
Tööpakkumine, mille ta kuu aega tagasi leidis, pakkus minimaalselt töötunde ja vastavalt sellele ka üsna mannetut palka, kuid Marile see sobis, see jättis talle aega iseenda, oma mõtete ja maalide jaoks. Aga kui professor oma telefonikõnes mainis, et naise kõrval tuleb Maril hoolt kanda ka tema talveaia ja seda ehtivate orhideede eest, tahtis Mari süda rõõmust seisma jääda. Kuidas ometi saavad asjad nii kiiresti sellise pöörde võtta, mõtles naine, kes veel äsja oli depressiooni langemas oma ebaõnnestunud unistusi leinates.
Professor oli lubanud kanda silti Mari nimega, et rahvasummas teineteisest mitte mööda minna.
Kell näitas tööpäeva lõppu tähistavaid liiklusummikuid − Mari mäletas Londoni liiklusest kordi, kus paari miili läbimiseks kulus samapalju tunde.
Tundus, et aega veel on.
Mari istus ja tellis caffé latte.
Viimasel ajal oli see Eesti suvekohvikutes nagu kohustuslik, muigas naine endamisi.
Iga neljakümnendates naine tellis latte.
Ta ei olnud siin Stanstedi kohvikus esimest korda.
Mari lausa imestas, kui selgelt esimene, viie aasta tagune minek veel meeles oli.
Lennujaam oli sama ja kohv maitses samamoodi, sellepärast vist.
Või sellepärast, et esimene.
Järgmisi kordi ta teadis ja oskas loendada, aga ei mäletanud, mida tundis.
Esimest ta mäletas ja tundis veel praegugi.
Inimesedki polnud muutunud.
Mari jõi kohvi ja mõtles sellest, et Ailile ta ei osanudki seletada, miks ta niimoodi minema läks.
Mees ei tulnud teda seekord isegi Tallinna bussile saatma. Ka tema ei saanud aru. Tema jäi ju nüüd Eestisse, miks Mari ei oleks võinud sama teha?
8.
Valikud, vastuolud ja sõelaga veekandmine
Mari oli sündinud sügaval vene ajal ja siis polnud kombeks reisida. Olid küll mõned, kes käisid Sotšis puhkamas ja teised, kes müüsid nädalavahetustel Leningradi turul omakasvatatud kapsaid ja kartuleid, aga üle lahe Soome sattumine oli tavalise inimese jaoks suur ime ja Mariga ei juhtunud seda lapsepõlves kunagi.
Sugulased olid 14aastase Mari ühel korral Jaltasse kaasa võtnud, aga see oli kõik ikkagi laia kodumaa raamides − oli ju üks suur Nõukogude Liit. Ta oli alles laps, nautis maikuumust, päevitas ja igatses natuke kodu ja kooli järele.
Oli põhikooli lõpueksamite aeg. Mari oli nendest viielise õpilasena vabastatud, aga temalt kui 8. klassi lõpetajalt oodati juba pikisilmi otsust selle kohta, mida ta edasi kavatseb teha ja Mari tahtis ruttu kooli tagasi, et teatavaks teha oma otsus sügisel meditsiinikooli astuda. Järelikult mingi vajadus inimeste eest hoolitseda tal ikkagi oli juba siis, üle kolmekümne aasta tagasi, naeratas Mari seda meenutades.
Kõige rohkem huvitas teda inimeste reaktsioon. Ta ise oli juhuslikult pähe tulnud mõttest väga elevil ja imestunud, hirmulgi. Võimalus teiste üllatunud silmades samu tundeid näha oleks olnud sama nagu mõttekaaslasi leida ja vaadata teiste toel, mis edasi saab. Ta lootis, et keegi mõtleb tema eest välja, kuidas asjad edasi minema hakkavad.
Paari meditsiinikooli tüdrukut tundis Mari ka ning oli tähele pannud, et need said kiiremini täiskasvanuks ja neile lubati ka kodus rohkem kui tavalisele koolilapsele. Koolis oli neil ühiselamu ja nad said iga kuu 30 rubla stipendiumi, mis oli täiesti suur raha, pool madalapalgalise ametniku kuupalka − Marile kui vaesemat sorti perest lapsele pakkus ka see asjaolu väga palju huvi.
Ta uskus, et ta polnud ainuke, keda erialast rohkem huvitas varasem täiskasvanuks saamine.
Asi lõppes sellega, et klassijuhataja veenis teda kui head õpilast ikka keskkooli edasi jääma, keskeriõppeasutusse üleminek tähendas tollel ajal mingeid puudujääke hinnetes või käitumises või siis äärmisel juhul tõesti erilist pühendumist ja huvi eriala vastu, aga Mari puhul polnud ei seda ega teist. Pärast pikki vestlusi õpetajate ja iseendaga otsustas Mari olla tubli koolilaps edasi. Tal oli püsiv vajadus tunnustuse järele ja ta polnud väga kindel, kas ta saab võimalust oma mitmekülgseid