mis tollel ajal maksid kulla hinda ja millest paljud olid kuulnud ainult laulusalmist.
Maalis fotodelt, veel neid elusalt nägemata.
Maril oli seniajani südamest kahju, et tema ranged kõrgharidusega vanemad pidasid mõtet kunstikooli või hiljem kunstiakadeemiasse astumisest kergemeelseks ja mõttetuks.
Nemad olid konservatiivsed muuseumitöötajad, teadusele pühendunud madalapalgalised riigiteenistujad, kes oma esimese ja ainukese lapse said alles neljakümnendate eluaastate hakul ja kellele nad panid suuri ootusi, aga kellele nad ometi ei soovinud samasugust halli võimalusteta elu nagu nad ise elasid. Ise poleks nad teisiti osanud, elu loominguline pool oli neile võõras. Seda, mida ja kuidas Mari maalis, oskasid nad hinnata ainult kriteeriumi põhjal, kas keegi kunagi varem KA midagi sellist on teinud ja kui enamjaolt oli vastus EI, oli Mari nende silmis absoluutselt andetuks tunnistatud.
Suured, mõttetud õied, milleks?
Neid ei maali ju keegi.
Oli nende õigus ja vale õigus.
Meditsiin oleks olnud vähemalt praktiline. Kunsti õppima minnes oleks Mari ennast absoluutse kindlusega vaeste hulka kirja pannud ja seda vanemad ei tahtnud.
Maril oli emast-isast natuke kahju. Ta kuulas sõna ja loobus „mõttetust“ kunstiharidusest, aga ajas vastutasuks vanemaid hullumise äärele oma varajase abielu, peatse lahutuse ja sellele loogilise jätkuna uute suhete läbi sobivama kaaslase otsingutega.
Vanemad ei jõudnudki ära oodata, kuni Mari praeguse mehega kohtus − ja siin ta siis nüüd oli, oma uue õnneliku abieluga…
Mari valis ülikooli astudes filoloogiateaduskonna.
Luges, kirjutas, tõlkis.
Vanematele meeldis.
Tütrest saab vist õpetaja, mõtlesid nad lahkudes.
9.
Otsus
Värve ja oma lilli Mari ei jätnud, see oli midagi, mida inimesed olid temaga koos märganud ja mida nad armastasid. Nad tahtsid neid ikka ja jälle näha, iga päev juhtus keegi küsima, mida Mari siis täna maalis.
Mari tundis juba vastutust vastata.
Pealegi oli see midagi, mida sai teha igal pool.
Igas riigis, kuhu Mari sattus.
Keelte õppimine on tegelikult ainult vahend, et suurt maailma sügavuti mõista ja seal midagi korda saata, sai Mari ühel hetkel aru.
Inimesed vajasid kunsti ja värvide nägemiseks pole vaja teada, millist keelt kunstnik oma eraelus räägib.
Materjalid mahtusid seljakotti ja koos piiride avanemisega algas Mari rändurielu.
Orhideesid kasvatati igas maailma nurgas ja nende keel oli erinevalt inimeste omast selge ja lihtne. Arusaadav igaühele, kes ainult kuulatada kannatas.
Hoolitsetud lillepeenardega aedlinnas sündinud ja kasvanud, oli tema unistuseks see päris oma värviküllane aed − ja kui juhtus nii, et elu viis teda sellest üha kaugemale, siis hakkas ta otsima õisi värvikarbis ja tegi kõik, et neid teistelegi näidata.
Värvides oli tõde.
Algul oli rõõm, siis tuli ka raha.
Mõlemad koos olid elementaarsed tingimused õnnelikuks eluks.
Mari avastas, et sai oma lemmiktegevusega teenida ja see õigustas nii mõnegi valiku.
Algul tundis ta ennast võlglasena, et mehel üksi tööd tehes nii raske oli, samal ajal kui tema muudkui oma rõõmuks maalis. Ta unistas lohutuseks sellest, kuidas ühel päeval on kõik maailma inimesed tema orhideesid märganud ja tahavad neid osta.
Siis poleks mehel vaja enam Soome ehitama minna ja nad saaksid koos elada, rääkida ja armastada.
Inimesed oleksid õnnelikud, ostes tundeid ja ilu ja Mari saaks maailmale anda endast rohkem, kui ta ise vajab.
Praegu oli vastupidi.
Marile tundus, et ta on kõigile midagi võlgu.
Aega, teeneid, raha, tundeid.
Inglismaal töötamine oleks andnud tasumiseks mitu head lisapunkti, ja mitte ainult materiaalset.
Need, kes tundsid ta töödes väärtust, ostsid neid meeleldi. Tundekülmad toad muutusid soojaks ja kurjad tujutud inimesed nendes said uue näo. Mari oskas maalida ka selliseid lilli, mis suutsid muuta meeleolu ja maailmavaadet.
Iga päeva ja sündmuse ja kohtumise jaoks erinevaid.
Ja kui millestki oli puudus ja inimene nii väga tahtis olla see, kes ta veel ei olnud, sai Mari teda natuke aidata.
Oma meest ta aidata ei osanud. Mees lihtsalt ei uskunud, et see, mida Mari teeb, on üldse võimalik.
Orhideede sees ja taga olid teised maailmad.
Need ei olnud lihtsalt õied, neil olid näod, mis avanesid vaadates nagu head maalid.
Mari armastas selgeid värve ja kumeraid jooni.
Hirm teeb rumalaks, armastus pimedaks.
Mehele see kõik ei meeldinud.
Ta oli arg mõtleja.
Nagu Mari vanemadki, oli ta alati kõige uue ees hirmul.
Kõik uus ja esmakordne oli kui mitte ohtlik, siis vähemalt naeruväärne.
Mingi mõttetu sebimine ja alati oht läbi kukkuda, arvas ta Mari kunstist.
Mehe laotud müürid jäid sajanditeks paika.
Ühest küljest nõudis Mari tegevus raha, mille kohta ei olnud iialgi teada, kas ja millal see tagasi tuleb. Teisest küljest nõudis see ka aega, mille Mari oleks võinud mehele pühendada, kui nad parajasti koos koduses Eestis juhtusid olema.
Mehe dikteeritud ajal.
Aga maalima pidi Mari iga päev.
Algul oli raske eristada, kas see oli hobi, vajadus või kõige elementaarsem teraapia, et iseendaga tasakaalus püsida, hiljem pidi Mari arvestama inimestega, kes kella vaadates tööde valmimist ootasid.
Sisimas kartis mees, et edasipüüdlikust arenemisvõimelisest naisest saab keegi muu kui tavaline koduhoidja ja see oleks omavahelist võimuvõitlust jälle mehele ebasoodsas suunas mõjutanud.
Vaene tema. Alati nii hirmul.
Nii tundis Mari ja tal võis ka õigus olla.
Mari ei saanud päevagi olla mehele mõtlemata.
Nii eriliselt oli see armastus alanud ja nii kummaliselt lõppenud.
Kuni ühel päeval meenus talle mehe nimi alles õhtu eel.
Uskumatu, mõtles Mari.
Kas aeg töötas nii kiiresti?
Kapiuks oli suletud enne kapi kordategemist.
Oli aeg uks jälle avada ja suhe lõpule viia.
Isegi kui selle käigus prahti põrandale peaks pudenema.
Poolikud ja lõpetamata asjad väsitavad sarnaselt maksmata võlgadega.
Mida rohkem Mari taipas, et mees hoolib temast ainult niivõrd, kuivõrd see on seotud isikliku heaolu ja vajadusega kedagi omada, seda enam muutus nainegi enesekeskseks.
Nüüd ta muudkui maalis ega lasknud ennast enam mõjutada. Mees oli nagunii kogu aeg ära ja Mari oli õppinud oma aega hindama.
Kui väga Mari ka uskus, et abielu mõte jagada oma elu tähendab, et osa temast kuulub mehele ja vastupidi, siis see osa temast, mis maalis, kuulus ainult talle endale.
Kui parajasti ei olnud kedagi silmapiiril, kes oleks tahtnud orhideed oma seinale või kui ideed olid otsas, või värvid, võis vahepeal ju muud teha. Keeletunde anda, midagi tõlkida. Kui lõpuks olid kõik säästud jälle värvidele ja lõuenditele kulutatud, võis vahepeal ka Inglismaale minna.
Teised naised, kes vajasid uut algust, läksid ju ka.
Mindi