vakantset lihttöölise kohta, kuhu kohalikud kandideerisid ainult parema puudumisel. Selle raha sai mujal kergemalt. Nagu Eestiski.
Eestil oli samuti raske oma vananeva elanikkonnaga hakkama saada, aga senini oli see kuidagi õnnestunud.
Ilma mingi erilise hooldussüsteemita, kurb küll. Ilma välise abita ka. Ja ilma küünte lakkimise ja soenguseadmiseta.
Perekonnad tegid ära põhilise, siis järgnesid muud võimalused, mis jäidki sageli ainult võimalusteks, sest nõudsid raha.
Vaesus oli üks probleem, aga asjatuid hingepiinu läbi elades loobusid paljud kohusetundest vanurile eraldatud kohast hooldusasutuses, ja samal ajal ka töölkäimisest.
Mari endagi naabrinaisel on ema, kes suutis mitu korda päevas küsida: „Kes sina siis oled?“
„Sinu tütar.“
„Ah soo, vaata, kui pikk ilus tütar mul on. Kas mul polegi poegi? “
„Ei, ema.“
„Oleksin küll eluaeg poega rohkem tahtnud,“ ohkas proua ja lonkis tütrega kaasa, kui see tal käest kinni võttis ja söögilaua taha viis. Lihtsast küsimusest “Ema, kas sa süüa tahad?“ ei saanud ta enam aru.
Sellest vaatas ta kaugusse suunatud pilguga lihtsalt läbi. Keegi ei teadnud, kus ta oma mõtetega viibis. Vaid naeratusest paistis, et kõik seal on kaunis ja turvaline.
Aga üksi jätta ei saanud teda enam hetkekski.
Soomes mehe juures käies otsis Mari seal sageli tööd, et olla koos ja anda teineteisele veel üks võimalus.
Nüüd oli see läinud, mis teha.
Koju tagasi ei tahtnud veel kumbki.
Kõik oli ees lahti. Põnev. Kõik liikus ja nemad läksid vooluga kaasa.
Kunagi varem polnud sellist aega olnud.
Tööturul oli veel üleminekuaeg, mille jooksul nõuti uute Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikelt tööluba ja selle hankimise käigus Soomes tundis Mari end nagu mingi pallike, mida asja üle otsustavad potentsiaalsed tööandjad ja ametnikud vastamisi loopima hakkasid, kuni Mari tüdines ja loobus.
Nähtavasti selles oligi asja mõte, arvas Mari hiljem, ja tal võis ka õigus olla.
Ümarlaua järelkajad.
Sest mis oleks mõeldud Soome riigist, kui Mari-sugused kunstikalduvustega filoloogid oleksid Eestist karjade kaupa tulnud hoolitsema soome vanurite eest?
See mõtlemine läks soomlastel varsti üle ja ka eestlasi hakati arvatavasti parema puudumisel väärtustama, aga Mari seda siis ei teadnud ja tal ei olnud aega oodata, samuti nagu tal ei olnud aega oodata, millal Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõuab. Tema pidi sinnamaani ka kuidagi hakkama saama.
Mari leppis mehega kokku, et nad elavad veel natuke aega lahus, ja sõitis tagasi Eestisse, koju.
Koostas erialase CV, kandideeris Eesti personaliotsingufirma kaudu hooldaja kohale Suurbritannias, käis intervjuul ja leidis varsti oma postkastist kirja tööpakkumise kinnituse ja kutsega kohale sõita.
Mari leidis kiiresti ostjad paarile imeilusale orhideemaalile ja broneeris saadud raha eest lennukipileti.
Pärast vanemate mahalaidetud ideed meditsiinikooli astuda ei olnud Mari tervishoiusüsteemi vastu rohkem huvi üles näidanud.
Filoloogiateaduskonnast saadud hea inglise keele oskus oli see tegelik põhjus, miks teda nii mõnelegi kogemustega töölesoovijale eelistati.
Ebaõiglane?
Ei olnud enam tahtmist Eesti palgast sente koguda iseennast maha salates, kui rikkamad riigid kuulutasid tööjõu vaba liikumist ja olid kõik uksed tulijatele avanud.
Rõõm eneseteostusest ja maailmanägemisest peale selle.
Oli uue sajandi esimene pool.
Kõik müügiks.
Kodumaised kauplejad vajasid raha ja seda toodi välismaalt kottide kaupa. Need, kes läksid, kahtlesid üha enam tagasituleku mõttekuses, kuid oma raha eelistasid nad kulutada Eestis.
Kinnisvarasse panustamise aeg.
Mari uskus siiralt, et Inglismaale tööle minnes kindlustab ta enda ja oma abielu materiaalse tagala igasuguste ootamatuste vastu. Inglismaal väljateenitud poole aasta palga eest oleks ta saanud teise poole aastast vabalt ja tasumata arvete pärast muretsemata kunstiga tegeleda, oma erivärvilisi orhideesid maalida.
Meeski oleks saanud rohkem kodus käia.
Nii lihtne oleks elu võinudki olla.
Kahjuks on inimese loomuses asju keeruliseks ajada, ise sellele igasuguseid muid nimesid andes.
Lihtsust on võimelised looma ainult geeniused.
12.
Kolm ühes paadis, lennukist rääkimata
Mari vaatas Stanstedis ringijalutavat rahvast ja kõik tuli jälle silmade ette. Kuidas ta Tallinnast väljuvas lennukis teisi omasuguseid kohtas, kuidas nad kõik koos siinsamas kohvikus istusid ja järgmist lennukit ootasid, mis nad Londonist seitsmesaja kilomeetri kaugusele Põhja-Inglismaale sõidutas.
Ta oli tüdrukuid juba Tallinna lennujaamas tähele pannud, siis kui nemad kaks ei olnud teineteist veel hoomanudki.
Ei olnud nad niisama kõrvuti istunud, tundis Mari. Nendegi alateadvused lihtsalt tundsid teineteist ära ja hoidsid ebakindlas olukorras omavahel kokku.
„Kas see koht on vaba?“ mäletas Mari ennast igaks juhuks inglise keeles küsimas ja neiud kohendasid vastutulelikult noogutades oma ajalehti ja joogitopse koomale.
Eestlased.
Millegipärast Mari arvas algusest peale, et nad on kõik samasse kohta sõitmas. See oli tema enese peegelpilt, mille ta tüdrukutes nende paarikümneaastasest vanusevahest hoolimata ära tundis. See ebakindel, aga samas püüdlik töömesilase pilk, milles oli natuke ebakindlat naiivset uhkust. Olid kõik nad ju osutunud väljavalituteks sellest koomiliselt edasipürgivast seltskonnast, kes Tallinnas vahendusfirma kontoris intervjuul oli käinud.
Nüüd istusid nad lennukis kolmekesi kõrvuti ja Mari tundis, et peab endast ka märku andma, hiljem oleks juba imelik olnud. Kuulata terve tee teiste eestikeelset juttu ja lasta ennast inglise keeles edasi kõnetada?
Erilist omavahelist jututeemat Mari veel ei näinud, kuid naeratas ja küsis: „Kas ka vanadekodusse?“
„Jaa, oi kui tore kokkusattumus, kas teie ka?“
„Tuli jah selline mõte,“ naeratas Mari.
Neiud olid rõõmsad, et nendega rääkima hakati, ei teinud väljagi, et Mari neile vanuselt emaks sobis ja sädistasid sõbralikult. Pigem andis Mari kui vanema naise juuresolek neile julgust, eks nemadki olid tundmatuse ees kõhevil.
Kui Mari tugevaks küljeks oli hea keeleoskus, siis tüdrukud olid sõelale jäänud tänu valitud erialale. Ühest neist pidi saama ämmaemand ja teisest sotsiaaltöötaja. Kellelgi neist, Mari kaasa arvatud, polnud aimugi, kuidas nende teadmistest Inglismaa vanadekodus kasu hakkab olema, aga nüüd oli kolm tilka verd juba antud.
Loota sai ainult iseendale. Ja vastuvõtjate heatahtlikkusele.
See oli 30 000 elanikuga linnake mereäärses jõekäärus, kuhu neid Londonist edasi lennutati. Tuul puhus alatasa ja kliima polnud suurem asi, keskmiselt 10-13 kraadi sooja ja pilvine taevas igal aastaajal. Linn oli kasvanud välja vanast kalurikülast, mis tuletas oma kunagist hiilgeaega meelde jõeäärsete kohvikute ja peente restoranide puupõrandatesse imbunud kalalõhnaga, mis oli määratud seal vist igavesti kestma.
Tulijaid tervitas talv.
Tusane, tuuline Põhjamaa talv.
Jõuluaja erakordsus ei teinud asja sugugi paremaks, pigem tõi koduigatsuse pisarad niigi vihmamärgadele põskedele.
Põhja-Inglismaa osutus võõraste vastu ebasõbralikuks igas mõttes ka edaspidi.
Oli