kostis Robie.
17. peatükk
Vähe sellest, et Robiel oli põgenemisplaan juhuks, kui mõni tema missioon peaks äparduma. Tal oli ka turvamaja. Nüüd aga, kui tal veel keegi sabas jõlkus, valis ta kolmanda plaani.
Kahjuks oli tolle kolmanda plaaniga algusest peale raskusi.
Robie pilk libises üle põiktänava otsa. Ta oli ööprillid ette pannud. Ainult vilksatus, kuid ta jälgis hoolega, teades, et tegemist on millegi väga olulisega: see oli püssi teleskoopsihikult peegeldunud valguslaik.
Ta võttis prillid eest, libises tagasi varjudesse, vaatas alla tüdruku poole.
“Mis su nimi on?”
“Milleks seda vaja?”
“Lihtsalt selleks, et sind kuidagi hüüda. See ei tarvitse olla sinu tegelik nimi,” lisas ta.
Tüdruk kõhkles. “Julie.”
“Hästi, Julie. Minule võid öelda Will.”
“Kas see on sinu õige nimi?”
“Kas Julie on sinu õige nimi?”
Tüdruk jäi vait ja vaatas temast mööda pimedusse. Nad olid läbinud kümme kvartalit, jõudnud nii kaugele, et sireenide undamine oli vaibunud. Tüdruk polnud sõnaselgelt öelnud, et ta tuleb kaasa. Nad olid vaikimisi lahkunud plahvatuse kohalt, lihtsalt minekule pöördunud ja koos minema astunud.
Robie kujutas ette, mis seal bussi juures toimub. Esimesed päästjad püüavad tuvastada, mis põhjustas plahvatuse. Vigane kütusepaak? Või terrorirünnak? Siis aga keskendus ta tollele vilksatusele.
“Seal on keegi,” ütles ta Juliele vaikselt.
“Kus?” küsis tüdruk.
Robie osutas üle õla, aga tema pilk seiras tüdrukut. “Kas sul on mingi jälgimisseade küljes? Mina oskan osavasti pageda, aga praegu jõuti meile liiga kiiresti jälile.”
“Võib-olla on nad sinust osavamad.”
“Lootkem vastupidist. Jälgimisseade? Sinu taskutelefon? Ma ei pannud seda sul taskus tähele. Kas sul on see olemas? Ja kas su GPS-kiip on aktiveeritud?”
“Mul ei ole taskutelefoni,” vastas tüdruk.
“Kas siis kõikidel lastel polegi taskutelefoni?”
“Minu arust mitte,” vastas Julie jäigalt. “Ja mina ei ole laps.”
“Kui vana sa oled?”
“Kui vana sina oled?”
“Nelikümmend.”
“Tõepoolest vana.”
“Usu mind, ma tunnengi end nii. Kui vana?”
Tüdruk kõhkles jälle. “Kas ma võin valetada?” küsis ta. “Nagu ka nime?”
“Lase käia. Aga kui sa ütled üle kahekümne, siis ma vist ei usu sind.”
“Neliteist.”
“Olgu pealegi.”
Robie vaatas sinnapoole, kust nad olid tulnud. Miski tema sisemuses ütles talle väga selgesti, et tuldud teed mööda tagasi minna ei saa.
“Mida sa nägid, et arvasid seal kedagi olevat?” küsis tüdruk.
“Peegeldust, samamoodi nagu sinagi bussiaknal.”
“See võis olla kes tahes.”
“Peegeldus püssi teleskoopsihikul. See on üsna ainulaadne märk.”
“Oh.”
Robie silmitses majaseinu neist kummalgi pool. Siis vaatas ta üles.
“Kas sa kardad kõrgust?”
“Ei,” vastas tüdruk kiiresti, võib-olla liigagi kärmelt. Robie kiirustas põiktänavale jäetud ehitusprahi konteineri juurde ja soris kähku selles. Lõpuks leidis ta mitu köiejuppi ja sõlmis need kokku. Konteineris oli ka tükk vineeri. Ta seadis selle konteineriservadele, tekitades nõnda aluse, millele sai tõusta.
“Tõmba seljakott kõvasti enda ümber kinni.”
“Miks?”
“Lihtsalt tee seda.”
Tüdruk tiris rihmad pingule ja vaatas Robiele ootavalt otsa.
“Mida me teeme?”
“Ronime.”
Robie tõstis ta üles, asetas vineerile ja vinnas endki üles.“Misnüüd?”
“Ütlesin juba, et ronime.”
Tüdruk vaatas mööda hoone tellisfassaadi ülespoole.
“Kas sa tõesti tuled sellega toime?”
“Varsti näeme.” Ta viipas tüdrukule. “Tule lähemale. Pead tõusma mu õlgadele.” Ta osutas ülespoole. “Püüame selleni jõuda.”
Seal oli üles tõstetud ja lukustatud tulekahju pääseredel, mille ots jäi tänavast tükk maad kõrgemale.
“Ma vist ei ulata selleni.”
“Proovime. Hoia jalad sirged.”
Robie tõstis tüdruku üles, seadis oma õlgadele, haaras siis tal pahkluudest ja surus jõuliselt ülespoole. Isegi siis jäi tüdruku sirutatud sõrmedel redeliotsast mitukümmend sentimeetrit puudu. Robie tõstis ta alla tagasi.
Ta võttis prahikonteinerist leitud köie ja viskas selle üle kõige madalama redelipulga. Ta haaras ühest otsast, tegi sinna silmuse ja tõmbas teise otsa sellest läbi. Ta haaras köiest, ronis kiiresti redelile, päästis köie lahti ja laskis ühe otsa alla tüdrukule.
“Minust pole köieronijana asja. Ma ei saanud kehkatunnis hakkama,” lausus Julie kõheldes.
“Sul ei tarvitsegi ronida. Seo köis ümber seljakoti rihmade. Vaata, et sõlm oleks tugev.”
Tüdruk tegi seda.
“Nüüd pane käed rinnale risti ja suru kõvasti vastu keha. Siis ei libise seljakott maha.”
Julie tegi nagu öeldud ja Robie hakkas teda üles tirima.
Kui tüdruk oli tema juurde jõudnud, mõistis Robie, et nad on hädas. Jooksusammud ei kuuluta kunagi midagi head.
“Roni nüüd,” ütles ta varjamatu ärevusega. “Nii kõrgele, kui jaksad.”
Julie rühkis mööda tulepääsuredelit ülespoole, Robie aga laskus tagasi ja keskendus lähenevale mehele.
18. peatükk
Mees pööras põiktänavasse, peatus, jälgis seda läbi sihiku ja liikus edasi. Kümme meetrit hiljem peatus ta taas, vaatas vasakule, paremale ja otse enda ette. Ta astus edasi, liigutades püssi kindlalt kaalutletud kaares. Ta tegi seda veel kaks korda. Mees oli kogenud, kuid mitte piisavalt, sest ta polnud veel ülespoole vaadanud.
Kui ta seda lõpuks tegi, siis just õigel hetkel, et näha Robie kingataldu endale vastu sööstmas.
Robie kaheteistkümnenda suurusnumbri kingad raksatasid mehele näkku ja paiskasid selle näo küljes oleva keha jõuliselt asfaldile. Robie maandus mehele otsa, veeretas enda kõrvale ja tõusis võitlusasendisse. Ta tõukas püssi eemale ja vaatas maha. Ta ei teadnud, kas mees on surnud või mitte. Igatahes teadvusetu. Robie otsis ta mõne hetkega läbi.
ID-kaarti ei olnud.
Telefoni ei olnud.
Üllatusi polnud.
Polnud ka ametitõendit. Ega kullakarva ametimärki.
Ta leidis mehe taskust sinakalt vilkuva elektronseadme. Ta surus selle talla all puruks ja viskas prahikonteinerisse. Siis kompis ta mehe pahkluu juurest ja tõmbas sealt ainult ühekordseks kasutamiseks mõeldud 38-kaliibrilise Smith & Wessoni. Ta libistas selle jopitaskusse, pöördus ja hüppas vineerile. Ta haaras köiest kinni, vedas enda