tundi hiljem tõstis Robie pea padjalt. Ta käis duši all, rõivastus ja suundus trepi poole. Külaliste magamistoast kostis vaikset norskamist. Ta mõtles koputada, kuid otsustas siiski lasta tüdrukul magada.
Ta laskus vaikselt trepist ja suundus kööki. Signalisatsioon jäi sisse lülitatuks. Ta võtab selle alles majast väljumiseks maha. Peale majas olevate valveseadmete oli neid ka ümberringi õues. Üks neist oli Julie põgenemisele reageerinud. Tal oli lihtne otse läbi metsa tüdrukule ette minna.
Osa temast rõõmustas, et tüdruk oli otsustanud tagasi tulla. Osa aga polnud lisandunud vastutusega rahul.
Rõõm tüdruku tagasituleku üle oli siiski suurem.
Kas seda põhjustas süütunne, et lasksin lapsukesel otse oma silme ees surra? Kas ma otsin lunastust, päästes Julie kes teab mille ja kelle eest, kes teda ohustab?
Pisut hiljem kuulis ta ust avanevat ja koridoris paterdavaid jalgu. Hiljem kostis kloseti loputuskasti pahin ja veesolin valamus. See kestis mõnda aega. Ilmselt püüdis tüdruk ennast kraanikausis puhtamaks harida.
Kui Julie kakskümmend minutit hiljem alla tuli, oli hommikueine peaaegu valmis.
“Kas kohvi või teed?” küsis Robie.
“Kohvi, mustalt,” vastas tüdruk.
“See on seal, vala ise. Kruusid leiad külmiku juurest kapist ülemiselt riiulilt.”
Ta vaatas maisikooke ja avas siis munakarbi. “Kas soovid härjasilma, vedelat muna, munaputru või kõvaks keedetud muna?”
“Kes praegusel ajal enam kõvaks keedetud mune sööb?”
“Mina.”
“Munaputru.”
Robie kloppis mune kausis ja vaatas külmikul seisvat väikest telerit. “Jälgi seda,” ütles ta.
Julie lükkas niisked juuksed näolt kõrvale ja vaatas kohvi rüübates üles. Ta oli riided vahetanud. Väljas oli alles hämar. Köögitule all näis ta olevat veel noorem ja kiduram kui öösel.
Vähemalt ei hoidnud ta enam pipragaasi ballooni peos. Mõlemad pihud olid kohvikruusi ümber. Nägu oli puhtaks pestud, kuid Robie nägi punaseid ja paistes silmi. Tüdruk oli nutnud.
“Kas sul on sigaretti?” küsis ta silmi mehe pilgu eest peites.
“Sa oled liiga noor,” vastas Robie.
“Liiga noor milleks? Suremiseks?”
“Saan su irooniast aru, kuid sigarette mul pole.”
“Oled kunagi suitsetanud?”
“Jah. Miks sa seda pärid?”
“Paistad olevat just seda tüüpi mees.”
“Mis tüüpi?”
“Seda tüüpi, kes tahab, et tema käsku täidetaks.”
Teleri heli oli vaikseks keeratud, kuid stseen ekraanil rääkis enda eest. Ikka veel suitsev buss, millest oli alles ainult metallkest. Kõik põlevad objektid – istmed, rehvid ja muu – olid kadunud.
Robie ja Julie vaatasid seda pingsalt.
Robie teadis, et New Yorki sõitmiseks oli bussi kütusepaak täis võetud. See oli lõõmanud nagu põrgutuli. Ei, see oligi põrgutuli. Ja üle kolmekümne söestunud laiba. Või nende osa.
Nende krematoorium.
Kohtuarstil on nendega tublisti tegemist.
“Ehk keeraksid häält juurde,” ütles Julie.
Robie haaras puldi ja lisas helitugevust.
TV-saatejuht, morni olekuga mees, vaatas kaamerasse ja rääkis: “Buss oli äsja New Yorgi poole teele asunud. Plahvatus toimus umbes kell pool kaks möödunud ööl. Ellujäänuid pole. FBI ei välista terroriakti, ehkki praegu pole selge, miks valiti rünnaku sihtmärgiks just see buss.”
“Kuidas see sinu arust juhtus?” küsis Julie.
Robie vaatas tema poole. “Söögem kõigepealt.”
Järgmised viisteist minutit näriti, neelati ja rüübati.
“Maitsvad munad,” kiitis Julie. Ta lükkas taldriku eemale, valas kruusi uuesti täis ja vajus vastu toolileeni. Ta vaatas mehe peaaegu tühjale taldrikule ja siis talle otsa.
“Kas võiksime nüüd sellest rääkida?”
Robie seadis noa ja kahvli taldrikul risti ja tõmbus lauast eemale.
“Plahvatuse võis tekitada mees, kes sind jälitas.”
“Kas sa oleksid tema juures pommi näinud?”
“Tõenäoliselt. Enamasti hakkavad pommivööd selgesti silma. Ühendatud dünamiidipulgad, juhtmed, patarei, lülitid ja sütik. Sidusin ta kinni, nii et tema ei saanud küll lülitile vajutada.”
“Seega ei olnud see tema.”
“Kes seda teab. Bussi õhkimiseks ei ole kuigi palju kraami tarvis. See võis tema juures peidus olla. Pisut C-4 või Semtexit ja paagitäis kütust hoolitsevad ülejäänu eest. Plahvatusohtlikud kütuseaurud ning paras ports kütust, mis õhutab leeki. Pomm võidi õhkida kaugjuhtimise teel. Tegelikult pidigi see nõnda olema, sest see mees oli kinni seotud. Umbes pool Lähis-Ida põuepommaritest ei vajuta ise päästikule. Nad lihtsalt saadetakse pommiga teele ning juhendajad korraldavad eemalt kõik.”
“Minu arust on siis juhendajatel kerge töö.”
Robie mõtted kaldusid oma juhendajale, kes ise ohutul kaugusel viibides käskis tulistada.
“Olen sinuga päri.”
“Ja kui plahvatust ei põhjustanud see mees?”
“Siis hävitas miski muu selle bussi.”
“Näiteks?”
“Kütusepaaki tabanud süütekuul on üks võimalus. See läidab kütuseaurud – ja põmm! Ülejäänu teeb kütusepõleng.”
“Kas sa kuulsid lasku? Mina mitte.”
“Ei, kuid ehk tulistati plahvatusele nii lähedal, et me ei tarvitsenud seda märgata.”
“Ja miks oli vaja buss õhkida?”
“Kuidas see mees sulle selles bussis jälile jõudis?”
“Ta tuli kiirustades ja viimasena,” arutas tüdruk talle otsa vaadates.
Kaalutlev toon meeldis Robiele. Ta ise tegi sageli nõnda. “Võimalik, et ta sai ülesande viimasel hetkel ning asus sind taga ajama. Tõenäolisemalt kaotati sind silmist, kuid leiti taas.” Ta jäi vait. “Kumb võimalus?”
“Pole aimugi.”
“Kindlasti on sul mingi idee. Koguni oletus.”
“Aga see püssiga mees põiktänavas?”
“Tema jälitas mind.”
“Jah, seda ma tean. Sul oli jälgimisseade küljes. Aga miks ta sind jälitas?”
“Ma ei saa sellest rääkida. Ütlesin juba.”
“Siis vastan minagi samamoodi,” torkas Julie vastu. “Mis edasi?”
“Võin sõidutada su bensiinijaama. Kutsud sealt takso. Sõida teise bussiga New Yorki. Või siis rongiga.”
“Rongipiletid on nimelised.”
“Sinu omal oleks lihtsalt Julie.”
“Ja sinu omal lihtsalt Will,” vastas tüdruk. “Ent sellest ju ei piisa, ega?”
“Ei.”
Nad istusid ja vahtisid teineteisele otsa.
“Kus su vanemad on?” küsis Robie.
“Kes sulle ütles, et mul on vanemad?”
“Igaühel