tähendanud, et ta oleks vastu klaasi pekslev liblikas, kes meeleheitlikult minema proovib pääseda. Ta ei teadnud isegi, mida öelda.
Brimstone lükkas rahakoti üle laua tema poole.
Ülesanne. Ta oli peaaegu unustanud, miks ta seal üldse oli. Vihaselt krabas ta rahakoti ja lõi selle lahti. Dirhemid. Järelikult Maroko. Ta kortsutas kulmu. „Izîl?” küsis ta ja Brimstone noogutas.
„Aga aeg ei ole veel käes.” Karoul oli selle hauaröövliga kokku lepitud kohtumine Marrakeshis iga kuu viimasel pühapäeval ning praegu oli reede, lisaks veel nädal varem.
„Aeg on käes,” ütles Brimstone. Ta osutas kõrgele mõõduanumale riiulil oma selja taga. Karou teadis anumat väga hästi, tavaliselt oli see täis inimhambaid. Nüüd oli see peaaegu tühi.
„Aa.” Tema pilk rändas mööda riiuleid ja ta nägi oma üllatuseks, et paljud anumad olid samamoodi tühjenemas. Ta ei mäletanudki, millal varem hambavaru nii väike oli olnud. „Oo. Sul läheb neid hambaid küll söögi alla ja söögi peale. Mis toimub?”
See küsimus oli mõttetu. Justkui ta võiks mõista, mida see tähendab, kui hambaid läheb rohkem, kui ta ei teadnud, mille jaoks neid üldse kasutati.
„Mine vaata, mida Izîlil on,” ütles Brimstone. „Ma ei saadaks sind heameelega mujale inimhammaste järele, kui seda on võimalik vältida.”
„Jah, olen nõus.” Karou tõmbas kergelt sõrmedega üle kuulihaavaarmi oma kõhul, meenutades Peterburi ja üht ülesannet, kus kõik läks kohutavalt viltu. Kuigi inimhambaid oli maailmas nii suurel hulgal, tuli välja, et nende hankimine võib olla üsnagi… huvitav.
Ta ei unusta iial seda vaatepilti nendest tüdrukutest, kes olid pakiruumis ikka veel elus, suud verised, ootamas oma saatust.
Vahest pääsesid nad minema. Kui Karou nende peale praegu mõtles, lisas ta alati väljamõeldud lõpu, nagu Issa oli teda õpetanud tegema õudusunenägudega, nii et ta võiks uuesti magama jääda. Ta suutis seda mälestust taluda ainult siis, kui uskus, et oli neile tüdrukutele andnud veidi aega kaubitsejate käest pääseda ning nii võiski see olla. Ta oli püüdnud.
Kui veider tunne see oli olnud, kuuliga pihta saada. Kui rahulikuks ta oli jäänud, kui kiirelt paljastanud oma peidetud noa ja seda kasutanud.
Ja kasutanud. Ja kasutanud.
Ta oli aastaid võitluseks treeninud, kuid enne seda ei olnud ta kunagi pidanud oma elu eest seisma. Hetkega oli ta avastanud, et teab väga hästi, mida teha.
„Proovi Jemaa el-Fnad,” ütles Brimstone. „Kishmish nägi Izîlit seal, aga see oli juba mitu tundi tagasi, kui ma sind esimest korda kutsusin. Kui sul veab, võib ta ikka veel seal olla.” Seda öeldes kummardus ta uuesti ahvihambakandiku kohale ja Karou võis nähtavasti ära minna. Vana Brimstone oli tagasi ja Karoul oli hea meel. See uus tegelane, kes ütles „palun” ja rääkis Karoust, justkui see oleks liblikas, ajas segadusse.
„Ma leian ta,” ütles Karou. „Ja ma tulen peagi tagasi, taskud inimhambaid täis. Heh. Olen kindel, et seda lauset ei ole küll täna terves maailmas mitte keegi teine öelnud.”
Soovikaupmees ei vastanud ja Karou viivitas veidi vestibüülis. „Brimstone,” ütles ta ja vaatas tagasi, „ma tahan, et sa teaksid, et ma ei jätaks sind… mitte kunagi.”
Kui Brimstone oma roomajasilmad tõstis, olid need väsimusest hägusad. „Sa ei või seda teada, mida sa teed,” ütles ta ja tema käsi tõusis uuesti sooviluu juurde. „Ma ei võtaks sind sõnast.”
Issa sulges ukse ja isegi siis, kui Karou oli juba Marokosse astunud, ei suutnud ta Brimstone’i peale mõtlemist lõpetada ning tal oli ebameeldiv tunne, et midagi on väga valesti.
12
Täiesti midagi muud
Akiva nägi teda välja tulemas. Ta lähenes uksele, oli sellest vaid mõne sammu kaugusel, kui see kargas lahti ja sealt paiskus kirbe pahvakas maagiat, mis talle judinad peale ajas. Läbi värava ilmus tüdruk, kelle juuksed olid nii võimatut lasuurset tooni. Ta ei näinud Akivat, tundus olevat mõttesse vajunud ja kiirustas temast mööda.
Akiva ei öelnud midagi ja jäi talle järele vaatama, tüdruk tõttas eemale ja kadus peagi ühes oma siniste juustega nurga taha. Akiva väristas end, pöördus tagasi värava poole ja asetas sellele oma käe. Põlemise sisin, tema käsi mattus korraks suitsupilve ja oligi kõik, viimane uks oli märgitud. Maailma teistes nurkades olid Hazael ja Liraz samuti lõpetamas ja valmis laskma tiibadel end tagasi Samarkandi viia.
Akiva oli end taevalaotuse poole tõukamas ja alustamas oma teekonna viimast osa, et kohtuda nendega seal enne koju naasmist, kuid möödus üks südamelöök ja siis teinegi ning Akiva seisis endiselt, jalad maas ja vaatas sinnapoole, kuhu tüdruk oli kadunud.
Ilma, et ta oleks päriselt otsustanud seda teha, avastas ta, et järgneb tüdrukule.
Ta silmas eespool tänavalambi valguses tema juukseid helkimas ja arutles endamisi, kuidas küll oli selline tüdruk kimääridega ühte punti sattunud. Nii palju kui tema Brimstone’i kauplejaid näinud oli, olid need rida surnud silmadega tõpraid, kes lehkasid tapamaja järgi. Aga tema? Tema oli särav kaunitar, nõtke ja elav, kuigi kahtlemata ei olnud ilu see, mis Akivas uudishimu äratas. Kogu tema oma rahvas oli ilus, sellisel määral, et ilu ei tähendanud enam nende jaoks suurt midagi. Aga mis siis sundis Akivat tüdrukule järgnema, kui ta oleks pidanud otsekohe taevasse tõusma, kuna tema lähetus oli peaaegu lõpetatud? Ta ei osanud öelda. Tundus peaaegu, justkui oleks teda edasi meelitanud miski sosin.
Marrakeshi vanalinn kujutas endast suurt labürinti, ligikaudu kolm tuhat pimedat alleed olid üksteisega läbi põimunud nagu sahtlitäis madusid, kuid tüdruk tundus oma teed unepealt teadvat. Ta seisatas korra, et ühte müügil olevat rõivast käega katsuda ning Akiva aeglustas käiku ja läks üle tee, et tüdrukut paremini näha.
Tüdruku kenal kahvatul näol oli kaitsetu igatsuse ilme, ta tundus kuidagi kaotsis olevat, kuid kohe, kui müüja teda kõnetas, ilmus sinna helge naeratus. Ta vastas raskusteta, ajas mehe naerma ja nad tögasid teineteist lõbusalt, tüdruku araabia keel oli mahlakas ja kõlav, meenutas natuke kassi nurrumist.
Akiva vaatas teda üksisilmi nagu haugas. Mõne päeva eest polnud inimesed tema jaoks rohkemat kui vaid legend ning nüüd oli ta siin, nende maailmas. Ta oleks justkui astunud raamatu lehekülgedele – ning see raamat on tulvil värve ja lõhnu, räpasust ja kaost – ja see siniste juustega tüdruk liikus seal nagu haldjas muinasloos, valgus langes tema peale teisiti kui ülejäänutele ja õhk näis kogunevat tema ümber nagu hoiaks hinge kinni. Justkui kõik see siin oleks lugu, mis räägibki temast.
Kes ta oli?
Akiva ei teadnud, aga mingi kuues meel kõhises talle, et kes iganes see tüdruk ka ei oleks, igatahes pole ta üks neist tänavatel hulkuvatest süngetest Brimstone’i krattidest. Akiva oli kindel, et see tüdruk on täiesti midagi muud.
Kõhklematul pilgul luusis ta tüdruku kannul ja too tegi endale teed läbi Marrakeshi.
13
Hauaröövel
Karou kõndis käed taskus ja üritas lahti saada sellest ebamugavustundest, mis teda Brimstone’ile mõeldes valdas. Kogu see jutt oma vabaduse võtmisest – mida see veel pidi tähendama? Karoule hakkas tunduma, et teda ähvardab üksildus, justkui mingit orvuks jäänud looma, kelle heategijad on üles kasvatanud, kuid kes peagi jälle metsikusse loodusesse lastakse.
Ta ei tahtnud, et ta loodusesse lastaks. Ta tahtis, et teda lähedal hoitaks ja kalliks peetaks. Ta tahtis, et tal oleks oma koht ja et ta kuuluks perekonda ning et seda ei muudaks miski.
„Maagilised paranemised siin, preili-leedi, kurva kõhu vastu,” hüüdis talle keegi ning ta ei suutnud jätta naeratamata, kui ta vastuseks pead raputas. Kuidas oleks kurva südame vastu? mõtles ta. Kas selle vastu on ravi? Tõenäoliselt. Siin leidus kraaksatuste ja pähemäärimise vahel ka tõelist võlukunsti. Ta teadis üht kirjutajat, kes oli riietatud