peast lõi, oli ta läinud.
Mõne hetkega oli Akiva üleval taevalaotuses, ta peaaegu ei tundnudki jääkristallide nõelamist hõredas õhus. Ta lasi võluväel minna ning nüüd olid tema tiivad kui tulekeeled musta taeva taustal. Ta liikus kiiresti, järjekordse inimeste linna poole, et leida järgmine saatana kibemaagiline uks ja pärast seda järgmine, kuni need kõik kannavad musta käejälge.
Maailma teises otsas tegid Hazael ja Liraz sedasama. Kui kõik uksed on märgitud, on lõpp lähedal.
Ning see saabub koos tulekahjuga.
10
Sinna-tänna tüdruk
Üldiselt suutis Karou oma kaks elu omavahel tasakaalus hoida. Ühelt poolt oli ta 17-aastane Praha kunstiõpilane, teiselt poolt aga ülesandetäitja ebainimliku olendi juures, kes oli talle perekonna eest. Enamjaolt leidis ta, et nädalas jagus piisavalt päevi mõlema elu jaoks. Kui just mitte igal nädalal, siis vähemalt suuremal osal neist.
Aga see praegune ei tundunud olevat üks nendest nädalatest.
Teisipäeval oli ta ikka veel koolis, kui Kishmish aknaveerele laskus ja nokaga vastu klaasi koputas. Tema teade oli veel lühem kui eelmise päeva oma, seal seisis kõigest: „Tule.” Seda Karou tegigi, kuigi kui ta oleks teadnud, kuhu Brimstone ta saadab, poleks ta seda võib-olla teinud.
Saigoni loomaturg oli Karou jaoks üks kõige vastikumatest kohtadest terves maailmas. Puuri pistetud kassipoegi ja Saksa lambakoeri, nahkhiiri, päikesekarusid ja langureid ei müüdud nagu lemmikloomi, vaid nagu toitu. Lihuniku vanamoorist ema korjas hambad matusliku moega urni ja Karou oli see, kes pidi need sealt iga mõne kuu tagant ära tooma ja kinnitama tehingu tubli lonksu hapu riisiviinaga, mis tal kõhu keerama ajas.
Kolmapäev: Põhja-Kanada. Kaks Athabasca kütti, üks vastik noos hundihambaid.
Neljapäev: San Francisco, noor blond herpetoloog, terve hulk lõgismao hambaid, mis olid tema õnnetutest uurimisalustest järele jäänud.
„Kuule tead, sa võiksid ise ka poodi kohale tulla,” ütles Karou talle, ta oli vihane, sest pidi järgmiseks päevaks autoportree valmis saama ning oleks heameelega neid tunde hoopis selle lõpetamiseks kasutanud.
Oli mitmeid põhjuseid, miks müüjad ise poodi ei tulnud. Mõned olid sellest võimalusest vale käitumise pärast ilma jäänud; teisi polnud veel hoolikalt läbi kaalutud; paljud lihtsalt kartsid end maokaelarihmade hoolde usaldada, antud juhul poleks asi selles küll pidanud olema, kuna too teadlane siin veetis vabatahtlikult terveid päevi koos madudega.
Herpetoloog judistas õlgu. „Ma ühe korra käisin. Arvasin, et see madu-naine tapab mu ära.”
Karou hoidis naeratust tagasi. „Aa.” Nüüd ta mõistis. Issa ei kannatanud roomajatapjaid ja oli tuntud selle poolest, et võis oma maod ka pooleldi kägistama panna, kui tuju tuli. „Nojah, hea küll.” Ta luges kahekümnesed korralikku kuhja. „Aga kas sa ka tead, et kui sa ise tuled, maksab Brimstone sulle soovides, mis on sellest siin palju rohkem väärt.” Karou meelehärmiks ei usaldanud Brimstone teda enda eest soove välja jagama.
„Vahest järgmisel korral.”
„Ise tead.” Karou kehitas õlgu ja lehvitas lahkudes kergelt, et minna tagasi värava juurde ja sellest läbi ning märgates seda tehes, et uksele oli põletatud must käejälg. Ta mõtles seda Brimstone’ile mainida, kuid too oli parasjagu müüjaga ja Karoul oli vaja koolitööd teha, nii et ta lasi hoopis jalga.
Karou oli pool ööd üleval ja töötas oma autoportree kallal, nii et reedel oli ta oimetu ja lootis, et Brimstone ei kutsu teda uuesti. Ta ei saatnud Karou järele tavaliselt rohkem kui kaks korda nädalas, aga nüüd oli seda ette tulnud juba neli korda. Hommikul joonistasid nad vana Viktorit, kel ei olnud seljas mitte midagi peale sulgboa – vaatepilt, mille kätte Zuzana pidi peaaegu otsad andma – ning Karou hoidis aknal silma peal. Kogu pärastlõuna maalistuudios pelgas ta ikka veel, et Kishmish ilmub välja, kuid too ei tulnud ja pärast kooli ootas Karou Zuzanat uduvihma eest räästa alla varjununa.
„Noh,” lausus sõber, „see siin on üks Karou. Vaadake kõik teda hoolikalt. Seda tabamatut elukat kohatakse üha harvemini.”
Karou pani tähele, kui hooletult ta seda lausus. „Mürk?” pani ta lootusrikkalt ette. Pärast sellist nädalat, nagu tal olnud oli, tahtis ta minna kohvikusse, vajuda sohvale, klatšida ja naerda ja sirgeldada ja juua teed ja tunda ennast lõpuks ometi normaalsena.
Zuzana kergitas kulmu: „Mis, ülesandeid ei olegi või?”
„Ei, õnneks mitte. Tule nüüd, mul on külm.”
„Ma ei tea, Karou. Võib-olla on täna minul salajased ülesanded täita.”
Karou näris põske ja mõtles, mida öelda. Ta ei sallinud sugugi, kuidas Brimstone’il tema ees saladusi oli ning veel vähem meeldis talle see, et pidi Zuzanaga ise sama moodi käituma. Milline sõprus põhineb põiklemisel ja valedel? Väiksemana polnud ta peaaegu üldse kellegagi sõbrustada saanud, valetamise vajadus segas alati. Siis oli isegi veel hullem olnud, sest ta oli poes elanud – ilmselgelt ei saanud sinna sõpru mängima kutsuda! Igal hommikul astus ta väravast Manhattanile, et kooli minna, siis tulid karate ja aikido tunnid ja õhtul läks ta väravast jällegi tagasi.
Sel korral oli väravaks ühe mahajäetud maja laudadega kinni löödud uks East Village’is ja kui Karou käis viiendas klassis, oli üks tema sõber, Brenda nimeks, näinud teda sealt sisenemas ning oli siis järeldanud, et Karou on kodutu. Jutud läksid liikvele, asjasse olid segatud vanemad ja õpetajad ning Karou, kes ei olnud nii kiiresti oma mängu-vanaema Estherit kätte saanud, oli turvakodusse viidud. Ta põgenes sealt kohe esimesel ööl ja teda ei leitud kunagi. Pärast seda tuli uus kool Hongkongis ja ta pidi olema eriti hoolikas, et keegi ei näeks teda väravat kasutamas. See tõi kaasa veel valesid ja salatsemist ning tõelisi sõpru ei saanud tekkidagi.
Ta oli nüüd piisavalt vana, et sotsiaalametid nuuskima ei tuleks, kuid sõpradega käis endiselt paras köietants. Zuzana oli parim sõber, kes tal iial oli olnud ning ta ei tahtnud teda kaotada.
Karou ohkas. „Mul on kahju, et see nädal selline on olnud. Täielik hullumaja. See töö…”
„Töö? Mis ajast sa tööl käid?”
„Käin. Mis sa arvad, millest ma siis elan, õhust ja armastusest?”
Ta oli lootnud, et Zuzana hakkab selle peale naerma, kuid sõber kortsutas vaid kulmu. „Kust mina peaksin teadma, millest sa elad, Karou? Ma oleme juba nii kaua sõbrad olnud ja sa ei ole kordagi maininud ei tööd ega perekonda ega midagi…”
Karou jättis tähelepanuta selle „perekonda ega midagi” osa ja vastas: „Noh, ega see ei olegi tegelikult päris töö. Ma lihtsalt täidan ülesandeid ühe tüübi jaoks. Toon asju ära, kohtun inimestega.”
„Mis mõttes, nagu narkodiiler?”
„Ole nüüd, Zuze, no tõesti! Ta on… kollektsionäär, nii vist võiks öelda.”
„Ahsoo? Mida ta kollektsioneerib?”
„Igasugu asju. Mis vahet seal on?”
„Minu jaoks on. Mind huvitab. See tundub imelik, Karou. Sa ei ole ju millessegi imelikku segatud, ega ju?”
Oh ei, mõtles Karou. Üldsegi mitte. Ta hingas sügavalt sisse ja sõnas: „Ma tõesti ei saa sellest rääkida. See ei ole minu saladus, vaid tema oma.”
„Hästi. Mida iganes.” Zuzana keeras oma platvormidel ringi ja astus vihma kätte.
„Oota!” hüüdis Karou talle järele. Ta tahtis sellest kõigest rääkida. Ta tahtis Zuzanale kõik ära rääkida, kurta oma topaka nädala üle – elevandikihvad, painajalik loomaturg, kuidas Brimstone maksis talle ainult nendes napakates soovinöpsides ja see jube tagumine teise ukse taga. Ta võis selle üles joonistada ja ka see oli juba midagi, kuid sellest ei piisanud. Ta tahtis rääkida.
Muidugi ei tulnud see kõne allagi. „Kas me ei võiks