korjata?” oli pärinud Zuzana ning Karou oli vastanud: „Ah, ma ei tea. Trammist vahest? Üks vana naine aevastas tõepoolest ükspäev mulle otse näkku.”
„No nii nüüd küll malaariat ei saa.”
„Ma tean. Kuigi see oli ikkagi väga vastik. Mõtlen, et äkki peaks rolleri hankima, et ei peaks enam trammiga sõitma.”
Ning sedamoodi jutuajamine lõppeski. Karouga sõber olemise juurde käis ka see, et tuli loobuda soovist teda läbinisti tunda. Nüüd Zuzana lihtsalt ohkas ja ütles: „Olgu. Mulle jääb siis kaks struudlit. Kui ma paksuks lähen, on see sinu süü,” ning Karou lahkus Mürgiköögist ja peaaegu-varese vari sööstis tema ees uksest välja.
5
Mujal
Kishmish tõusis õhku ja oli tiivalöögiga läinud. Karou vaatas pealt ja soovis, et võiks talle järgneda. Kui suur peaks olema see soov, mõtiskles ta, mis temal lennata laseks?
Ilmselt nii võimas, et tema sellele küll iial ligi ei pääse.
Brimstone ei olnud soovinöpsidega kitsi. Ta lasi Karoul oma kaelakeed tema täksitud ja helmestest triiki teetassidest uuendada nii sageli, kui too soovis, ning maksis talle sooritatud ülesannete eest pronksjaid klõbinaid. Need olid soovinöpsidest järgmised ning nendega sai rohkem teha – näiteks Svetla tõugukulmud ja Karou tätoveeringu eemaldamine ja sinised juuksed tulid sealt – kuid sellist soovi, millega tõeliselt võluda, polnud Karou kunagi enda käsutusse saanud. Seda ei pidanudki kunagi juhtuma, kui ta midagi sellist just välja ei teeni, ning ta teadis väga hästi, kuidas inimesed soove ära teenisid. Peamiselt tuli selleks jahtida, haudu röövida või keegi ära tappa.
Nojah, ning üks teine viis oli ka, üks teatud viis end ise sandistada, kuhu olid segatud traaditangid ja sügav pühendumus.
Miski polnud nii, nagu juturaamatutes. Mitte ükski nõid ei luuranud ristteel, vareseks moondatud ja valmis tasuma teekäijale, kes on valmis jagama oma leivatükki. Džinnid ei ilmunud lampidest ja kõnelevad kalad ei anunud oma elu eest. Kogu maailmas oli vaid üks paik, kust inimesed võisid soove saada ja see oli Brimstone’i poeke. Ning tasuda sai vaid ühte moodi. Ta ei tahtnud kulda ega mõistatusi ega lahkust ega ühtegi teist muinasjuttudest pärit mõttetust ning ei, hingi ei jahtinud ta samuti mitte. Temal oli vaja midagi palju kummalisemalt.
Tema tahtis hambaid.
Karou ületas Karli silla ja sõitis trammiga juudi kvartalisse, keskaegsesse getosse, mille asemele oli tihedasti kerkinud juugendstiilis kortermaju, kõik kaunid kui koogid. Karou pidi jõudma sissepääsu juurde ühe maja küljel. Lihtne metalluks nägi välja täiesti tavaline ning iseenesest tavaline see oligi. Kui see väljast lahti teha, tuli selle tagant nähtavale hallitanud pesuruum. Aga Karou ei avanud ust. Ta koputas ja ootas, sest kui see uks seestpoolt lahti teha, võis see viia hoopis mõnda teise kohta.
Uks läks lahti ja lävel seisis Issa, kes nägi välja täpselt samasugune kui Karou joonistusvihikutes, nagu maojumalanna mõnest iidsest templist. Tema maosaba oli pisikeses vestibüülis rõngasse keeratud. „Tervitused, kullake.”
„Tervitused,” vastas Karou hellalt ja suudles Issat põsele. „Kas Kishmish jõudis tagasi?”
„Jõudis küll,” ütles Issa, „ning ta oli mu õlal kui jääpurikas. Tule sisse. Sinu linnas on kohutavalt külm.” Tema oli uksevalvur ning ta juhatas Karou sisse ja pani ukse tema järel kinni, nii et nad jäid kahekesi ruumi, mis ei olnud suurem kui kapp. Vestibüüli välimine uks pidi enne täielikult sulguma, kui sisemist ust sai avada, need olid kui turvauksed linnumajades, mis lindudel pageda ei lase. Ainult et praegusel juhul ei olnud tegemist lindudega.
„Kuidas sul päev möödus, armas laps?” Issa keha küljes oli ligi pool tosinat madu – neid vonkles ta käte ümber, roomas juustes ning üks oli end kerinud tema saleda piha ümber nagu kõhutantsija kett. Kõik, kes soovisid sisse pääseda, pidid nõustuma ühte neist kaela ümber kandma, enne kui sisemine uks avati – kõik peale Karou, see tähendab. Tema oli ainus inimene, kes võis ilma maokraeta siseneda. Teda usaldati. Lõpuks oli ta ju siin üles kasvanud.
„Oli alles päev,” ohkas Karou. „Sa ei usu elu sees, mida Kaz tegi. Ta ilmus modellina mu joonistustundi.”
Issa ei olnud Kazi loomulikult kohanud, kui ta teadis poissi samamoodi, nagu Kaz teda, nimelt Karou joonistusvihikutest. Erinevus seisnes selles, et kui Kaz arvas, et Issa ja tema ideaalsed rinnad olid Karou kujutlusvõime loodud erootiline väljamõeldis, teadis Issa, et Kaz on tõeline.
Tema, Twiga ja Yasri olid Karou joonistustest sama moodi sisse võetud kui Karou inimsõbrad, kuid hoopis teisel põhjusel. Neile meeldis näha tavalisi asju, näiteks vihmavarjude all kössitavaid turiste, rõdudel viibivaid kanu, lapsi pargis mängimas. Ning Issale meeldisid eriti aktid. Tema jaoks tähendas inimkuju – lihtne nagu see oli, teiste liikidega kokku põimimata – mööda lastud võimalust. Ta uuris Karoud alati tähelepanelikult ja tegi selliseid avaldusi, nagu „ma arvan, et hirvesarved sobiksid sulle, armas laps” või „Sinust saaks imelise mao” – just täpselt samamoodi, nagu inimesed soovitavad uut soengut või huulepulgatooni.
Nüüd kõverdusid Issa huuled raevus. „Kas ta tuli sinu kooli? See vastik rott! Kas sa joonistasid teda? Näita mulle.” Vihane või mitte, igatahes ei tahtnud ta ilma jääda võimalusest näha Kazi alasti.
Karou tõmbas ploki välja ja lõi selle lahti.
„Sa oled kõige parema osa ära sodinud,” ütles Issa süüdistavalt.
„Usu mind, seal ei ole midagi nii head.”
Issa itsitas pihku ning poeuks läks ragisedes lahti, et neid sisse lasta, ja Karou astus üle läve. Nagu alati, hakkas tal üleminekul korraks pea pööritama.
Ta ei viibinud enam Prahas.
Kuigi ta oli Brimstone’i poes elanud, ei saanud ta endiselt aru, kus see oli, ta teadis vaid, et on võimalik siseneda ustest kõikjal maailmas ja jõuda siia. Lapsena oli tal kombeks Brimstone’ilt pärida, kus see „siin” täpselt on, kuid selle peale vastati talle järsult: „Mujal.”
Brimstone’ile küsimused ei meeldinud.
Kus iganes see ka ei asunud, igatahes kujutas pood endast akendeta riiulisegadikku, mis nägi välja nagu mingi hambahaldja prügimägi – muidugi juhul, kui see hambahaldjas sahkerdab kõikide loomaliikide hammastega. Rästikukihvad, koerlaste silmahambad, soonilised elevandi purihambad, suured oranžid lõikehambad eksootilistelt džunglinärilistelt olid kõik kastidesse ja apteegikirstudesse kogutud, rippusid vanikutena konksude otsas ja olid topitud sadadesse purkidesse, mida võis raputada nagu rütmipille.
Lagi oli võlvitud nagu mõnes maa-aluses kabelis ja varjulisemates kohtades vudisid väikesed olevused, nende tillukesed küünised kivi kratsimas. Sarnaselt Kishmishiga koosnesid ka need tegelased erinevatest osadest: skorpion-hiired, geko-krabid, põrnikas-rotid. Torude niiskuses leidus härgkonna peaga tigusid ja pea kohal viskusid ööliblikatiivulised koolibrid vastu laternaid ja panid need vaskkettide krigisedes kõikuma.
Nurgas oli Twiga töö kohale kummardunud, kohmakas pikk kael hobuserauakujuliseks kaardunud. Ta puhastas hambaid, rõngastas neid kullaga ning ajas siis soolest niidi otsa. Kööginurgast kostis klirinat, see oli Yasri koht.
Ning eemal vasakul, tohutu suure tammepuust laua taga, istus Brimstone ise. Kishmish istus oma harilikul kohal isanda paremal sarvel ning laual olid laiali hambakandikud ja väikesed kalliskivilaekad. Brimstone oli parasjagu üht kaelakeed lükkimas ega vaadanud üles. „Karou,” ütles ta. „Ma arvan, et ma kirjutasin, et vajalik on viivitamatu tegutsemine.”
„Ja seepärast ma tulingi viivitamatult.”
„Sellest on möödas,” – ta vaatas oma taskukella – „nelikümmend minutit.”
„Ma olin linna teises otsas. Kui sa tahad, et ma kiiremini liiguksin, anna mulle tiivad ja me tuleme Kishmishiga võidu. Või anna mulle lihtsalt gavriil ja ma soovin endale ise tiivad.”
Gavriil oli järgmine soovide reas, sellest