ta oleks pidanud küsima.
2
Justkui paljastaks midagi
Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti harjutas Karou esimeses tunnis elava modelli järgi joonistamist. Kui ta stuudiosse astus, oli tema sõber Zuzana juba seal ning nende jaoks kaks molbertit otse modellipoodiumi ees ära võtnud. Karou libistas mapi õlalt maha ja mantli seljast, päästis salli kaela ümbert ja teatas: „Mind jälitatakse.”
Zuzana kergitas kulmu. Ta tegi seda suisa meisterlikult ning Karou kadestas teda selle pärast. Tema oma kulmud liikusid ainult korraga koos ning seetõttu ei olnud tema kahtlustav või põlgust väljendav ilme kunagi kuigi veenev.
Zuzana oskas mõlemat ilmet ideaalselt ette manada, kuid praegu oli tegemist veidi pehmema kulmukergitusega, mis väljendas vaid muretut küsimust. „Kas tõesti üritas see totakas sind jälle ehmatada.”
„Tal on praegu mingi vampiiride periood. Ta hammustas mind kaelast.”
„Näitlejad,” torises Zuzana. „Ma ju räägin sulle kogu aeg, sellele luuserile kuluks ära väike elektrišokk. Sa peaksid talle alles näitama, kuidas teistele inimestele kaela hüpata.”
„Mul ei ole vastavat relva.” Karou jättis lisamata, et tal ei olnud relva vajagi, ta suutis end väga hästi ka ilma elektri abita kaitsta. Teda oli kasvatatud veidi teistmoodi kui teisi.
„No siis hangi endale üks. Ma ei tee nalja. Halva käitumise eest tuleb karistada. Ja see oleks väga lõbus! Kas sulle ei tundu? Ma olen alati tahtnud kedagi elektrišokitada. Žrrrt!” Zuzana tegi nagu tõmbleks krampides.
Karou raputas pead. „Ei, sina väike vägivaldur. Ma ei usu, et see lõbus oleks. Sa oled kohutav.”
„Ma ei ole kohutav. Kaz on kohutav. Palun ütle, et ma ei pea seda sulle meenutama.” Ta heitis Karoule terava pilgu. „Palun ütle, et sa isegi ei mõtle selle peale, et võiksid talle andeks anda.”
„Ei,” sõnas Karou. „Aga katsu seda temale selgeks teha.” Kazile lihtsalt ei mahtunud pähe, et mõni tüdruk võiks vabatahtlikult tema võludest loobuda. Ning koos veedetud kuude jooksul ei olnud ka Karou teinud ei midagi muud, kui kindlustanud Kazi enesekindlust, muudkui vaadanud teda särasilmi ja andnud talle… kõik? Karou arvates oli see, et poiss teda nüüd taga ajas, üksnes uhkusest ajendatud, poisil oli vaja endale tõestada, et saab kätte kelle iganes. Et kõik sõltub ainult temast endast.
Vahest oli Zuzanal õigus. Vahest kuluks talle tõesti elektrišokk ära.
„Joonistusvihik,” käsutas Zuzana ja sirutas käe välja nagu skalpelli ootav kirurg.
Karou parim sõber oli võimukas tegelane ning see oli karjuvas vastuolus ta kasvuga. Ühes platvormsaabastega ei olnud ta pikem kui meeter ja viiskümmend sentimeetrit, Karou aga oli 165 sentimeetrit pikk, kuigi ta paistis pikem, samamoodi nagu baleriinid oma pika kaela ja sihvakate käte-jalgadega. Ta ei olnud baleriin, kuid nägi sarnane välja, seda küll vaid kehaehituse ja mitte oleku poolest. Pole just palju baleriine eresiniste juuste ega terve plejaadi tätoveeringutega kõikjal üle keha, kuid Karoul olid need mõlemad olemas.
Nähtavad olid aga ainult need tätoveeringud, mis paljastusid käevõrudena ta randmetel, kui ta oma joonistusvihiku välja kaevas ja sõbrale ulatas, kummalgi käel üks sõna: tõene ja lugu.
Zuzana võttis vihiku vastu ja samas rüselesid kohale veel kaks õpilast, Pavel ja Dina, et üle tema õla vaadata. Karou joonistusvihikud olid tuntud üle kooli ning neid anti käest kätte ja imetleti iga päev. See siin, tervelt üheksakümne teine tema elus, oli kummipaeltega kokku köidetud, ning nii kui Zuzana need valla päästis, hüppas klade lahti, iga lehekülg nii paksult kipsi ja värviga kaetud, et köide vaevu vastu pidas. Vihik avanes kui lehvik ja lehekülgedel lõõmasid suurepäraselt ja üksikasjalikult paberile panduna ülimalt kummalised Karou tegelased.
Näiteks oli seal Issa, pihast allpool madu ja ülalpool naine – Kama Sutra graveeringutelt pärit paljaste ümarate rindade, kobra kaela ja kihvade ning ingli näoga.
Kaelkirjakukaelaga Twiga, küür seljas ning kõõritavas silmas juveliiri luup.
Papagoi noka ja inimsilmadega Yasri, pahmakas ruugeid lokke pearäti alt välja tikkumas. Ta kandis vaagnatäit puuvilju ja veinikannu.
Ning muidugi Brimstone – tema oli joonistusvihikute staar. Siin kõõlus tema vägevate keerdus jäärasarvede küljes Kishmish. Nendes pöörastes lugudes, mida Karou oma joonistusvihikutes jutustas, tegeles Brimstone soovidega. Mõnikord kutsus Karou teda soovikaupmeheks, vahel aga ütles lihtsalt Joriseja.
Ta oli väikesest saadik neid olendeid joonistanud ning tema sõbrad rääkisid neist nii nagu oleksidki nad tõelised. „Millega Brimstone sel nädalavahetusel tegeles?” küsis Zuzana.
„Nagu ikka,” ütles Karou. „Ostis mõrvaritelt hambaid. Ta sai eile ühelt kohutavalt Somaalia salakütilt Niiluse krokodilli hambaid, kuid see idioot üritas tema tagant varastada ning pidi peaaegu oma maokaelakee abil ära kägistatud saama. Tal vedas, et ta ellu jäi.”
Zuzana leidis selle loo juurde käiva pildiseeria vihiku viimastelt lehtedelt. Seal oli somaallane, silmad peas pahupidi, imepeenike maokee kaelas teda kägistamas tihkelt kui kaelaraud. Karou oli selgitanud, et enne Brimstone’i kauplusesse sisenemist peavad inimesed nõustuma ühe Issa madudest ümber kaela võtma. Nii et kui nad midagi kahtlast teha üritavad, on neid lihtne korrale kutsuda – kägistamisega, mis ei pruukinud olla surmav, või vajadusel kaela hammustades, mis oli seda küll.
„Sina igavene maniakk, kuidas sa selle kõige peale küll tuled?” küsis Zuzana hämmastuse ja kadedusnoodiga hääles.
„Kes on öelnud, et ma selle kõik välja mõtlen? Ma räägin ju kogu aeg, et see kõik on tõeline.”
„Jajah. Ning su juuksed ongi päriselt sellist värvi, eks ole.”
„Mis mõttes? Ongi ju,” ütles Karou ja libistas pika sinise salgu sõrmede vahelt läbi.
„Räägi aga.”
Karou raputas pead ning korjas oma juuksed sagris puntrasse ja kinnitas pintsli abil kuklasse kokku. Tegelikult olid tema juuksed tõesti sama värvi nagu otse värvituubist pärit ultramariin, kuid seda tõde kuulutas ta ühe teatud kavala naeratuse saatel, justkui teeks mingit absurdset nalja. Aastate jooksul oli ta mõistnud, et rohkem ei olnudki vaja, piisas laisast naeratusest ning ta võis rääkida tõde, kartmata, et teda usutakse. See oli kergem kui valesid meelde jätta ja nii teadsidki kõik, et Karou olemuse juurde kuuluvad kaval naeratus ja hullumeelne kujutlusvõime.
Tegelikult ei olnud hullumeelne mitte tema kujutlusvõime vaid hoopis elu – sinised juuksed ja Brimstone ja nii.
Zuzana ulatas vihiku Pavelile ja hakkas enda suure joonistusploki lehti keerama, et puhast lehte leida. „Huvitav, kes täna poseerima tuleb.”
„Arvatavasti Wiktor,” ütles Karou. „Ta pole meil ammu käinud.”
„Ma tean. Loodetavasti on ta hinge heitnud.”
„Zuzana!”
„Mida? Ta on kaheksa miljonit aastat vana. Võiksime selle jubeda kondikubu asemel sama hästi luukeret joonistada.”
Umbes tosin modelli, mehed ja naised läbisegi, kõikvõimaliku kehakujuga ja igas vanuses, ilmusid ükshaaval tunnist tundi nende ette. Modellid olid erinevad, tohutu suurest madam Svobodnikust, kelle ihu meenutas rohkem maastikku kui kellegi keha, haldjaliku herilasepihaga Eliskani, kes oli meessoost õpilaste lemmik. Muldvana Wiktor meeldis Zuzanale kõige vähem. Ta väitis, et näeb iga kord õudusunenägusid, kui seda meest joonistama peab.
„Ta näeb välja nagu lahtipakitud muumia.” Zuzana judises. „Ütle mulle palun, kas alasti vanamehe passimine on tõesti mõni viis päeva alustada?”
„Ikka parem kui vampiirirünnaku ohvriks sattuda,” vastas Karou.
Õigupoolest ei olnud temal Wiktori joonistamise vastu midagi. Esiteks oli