hea küll. Selle idioodi nimi oma kehal on küll viimane, mida sul vaja on. Täiesti uskumatu! Kas ta tõesti arvab, et nii kui ta oma mehiste kehaosadega sinu nina all nagu kassi mänguasjadega vehib, lippad sa kohe tema juurde tagasi?”
„Muidugi arvab ta seda,” ütles Karou. „Selline on tema arusaam romantikast.”
„Sul ei pruugiks teha muud, kui öelda Fialale, et see tüüp jälitab sind, ning ta kupatatakse ukse taha.”
Karou oli selle peale mõelnud, kuid ta raputas pead. Kindla peale leiab ta mõne parema viisi, kuidas Kazi oma klassiruumist ja elust minema saada. Tema käsutuses on rohkem vahendeid kui teistel inimestel. Küll ta midagi välja mõtleb.
„Kuigi joonistada on seda poissi täitsa okei.” Zuzana astus peegli juurde ja heitis paar tumedat juuksesalku laubalt eemale. „Nii palju on temast vähemalt tolku.”
„Jep. Jube kahju, et ta selline kolossaalne värdjas on.”
„Üleni arulage rääkiv mööbel.”
„Kõndiv ja kõnelemisvõimeline prigu.”
„Prigu.” Zuzanna naeris. „See mulle meeldib.”
Karoule torkas pähe üks mõte ning üle tema näo väreles kerge nurjatu muie.
„Mida?” küsis seda nähes Zuzana.
„Ei midagi. Lähme parem tagasi.”
„Oled sa kindel? Sa ei pea seda tegema.”
Karou noogutas. „Mul ei ole midagi selle vastu.”
See oli küll kogu rõõm, mille Kaz oma tillukesest nunnust vembust saama pidi. Nüüd oli Karou kord. Stuudiosse tagasi kõndides puudutas ta oma mitmest keest koosnevat kaelaehet, mis oli tehtud Aafrika klaashelmestest. Või vähemalt nägid need välja nagu Aafrika klaas. Tegelikult olid need midagi enamat. Mitte just palju, aga siiski piisavalt selle jaoks, mis Karoul meeles mõlkus.
3
Prigu
Profesorka Fiala palus Kazi, et too võtaks ülejäänud ajaks kindla poosi ja poiss sättis end diivanile asendisse, mis ei olnud küll üleni nilbe, kuid igal juhul võrgutav, põlved veidi liiga kõrgele tõstetud ja magamistoanaeratus näol. Nüüd ei kihistanud enam keegi, kuid Karou tunnetas temperatuurimuutust atmosfääris, justkui oleks kõik klassis viibivad tüdrukud ja vähemalt üks poiss olnud sunnitud endale jahutuseks tuult lehvitama. Tema ise sellest mõjutatud ei olnud. Kui Kaz sel korral teda uniste silmalaugude alt piilus, vaatas Karou talle otse silma.
Ta hakkas joonistama ning tegi kõik, mis suutis, ise samal ajal mõeldes, et kõik klapib ju tegelikult väga hästi. Kuna nende suhe oli joonistamisest alanud, peaks see samamoodi ka lõppema.
Kui ta Kazi esimest korda nägi, oli too istunud Vurrubaaris kahe laua kaugusel. Tal olid ees kelmidele sobivad keerdus vuntsid, praegu näib, et sellest oleks võinud nii mõndagi järeldada, kuid lõppude lõpuks oli tegemist ju Vurrubaariga. Kõigil olid vuntsid, Karou oli nalja pärast ette pannud müügiautomaadist pärit Fu Manchu pikad vurrud. Hiljem samal õhtul oli ta mõlemad vuntsid oma joonistusvihikusse kleepinud, see oli vihik number üheksakümmend, ning nende järgi oli lihtne leida täpselt seda lehekülge, millal nende lugu Kaziga algas.
Kaz oli sõpradega õlut joonud ja Karou, kes ei suutnud oma silmi temalt pöörata, oli teda joonistanud. Ta joonistas kogu aeg, mitte ainult Brimstone’i ja teisi tegelasi oma salajasest elust, vaid ka olukordi ja inimesi tavamaailmast. Kütte ja tänavamuusikuid, nabani habemetes õigeusu kiriku preestreid ja juhuslikult kohatud ilusat poissi.
Tavaliselt sai ta seda teha segamatult, keegi ei saanud midagi aru, kuid sel korral märkas ilus poiss, et teda vaadatakse, ning naeratas kohemaid oma võltsvuntside taga ja tuli Karou juurde. Kui väga meelitatud ta tema sketšist oli olnud! Ta oli seda näidanud oma sõpradele, võtnud Karoul käest kinni, et too nendega ühineks, ning jäänudki sellest kinni hoidma, sõrmed Karou omadega ühte põimunud, isegi pärast seda, kui Karou oli tema lauda istunud. Selline see algus oli – Karou imetles Kazi ilu ja Kaz oli valmis seda näitama. Ning enam-vähem nii oli lugu ka jätkunud.
Muidugi ütles ka Kaz Karoule, et too on ilus, kogu aeg. Kui ta poleks ilus olnud, ei oleks Kaz temaga ilmselt üldse rääkima tulnudki. Kaz ei olnud just selline tüüp, kes sisemist ilu taga ajaks. Karou oli väga armas. Sile ja pikakoivaline, pikkade taevasiniste juuste ja tummfilmistaari silmadega, ta liikus nagu luuletus ja naeratas kui sfinks. Ta oli enamat kui lihtsalt kena, tema nägu oli värelevalt elus, silmad särasid ja hiilgasid alati ning tal oli komme linnu moodi pead kallutada, huuled kokku surutud ja mustad silmad tantsisklemas, ning see kõik jättis väga salapärase mulje.
Ning Karou oligi salapärane. Lähemat perekonda tal polnud, endast ta kunagi ei rääkinud ning ta oskas suurepäraselt küsimustest kõrvale põigelda – tema sõbrad ei teadnud tema päritolust muud, kui et sama hästi oleks ta võinud Zeusi enda peast välja hüpanud olla. Ning ta oli lõputult üllatusi täis. Tema taskutest tuli alati välja kummalisi esemeid: iidseid pronksmünte, hambaid, tibatillukesi jadeiidist tiigreid, mis ei olnud sõrmeotsast suuremad. Aafrika tänavaturul päikeseprillide üle kaubeldes võis selguda, et ta räägib soravalt joruba keelt. Ükskord oli Kaz ta lahti riietanud ja leidnud tema saapast sinna peidetud noa. Samuti oli teda võimatu ehmatada ning muidugi need armid tema kõhul – kolm heledat augukest, mille olid võinud jätta ainult kuulid.
„Kes sa ometi oled?” küsis Kaz mõnikord võlutult ning Karou vastas alati mõtlikult: „Ma tõesti ei tea.”
Sest ega ta ei teadnudki.
Karou kribas nüüd kiiresti joonistada ega põigelnud häbelikult Kazi silmade eest kõrvale, vaid tema pilk käis üles ja alla modelli ja paberi vahet. Ta tahtis Kazi nägu näha.
Ta tahtis näha seda hetke, kui Kazi ilme muutub.
Alles siis, kui ta oli poosi paberile saanud, tõstis ta vasaku käe – paremaga edasi joonistades – oma kaelakee juurde. Ta võttis ühe helme pöidla ja nimetissõrme vahele ja hoidis seda seal.
Ning siis soovis ta ühe soovi.
See oli üks väga väike soov. Lõppude lõpuks ei olnud need helmed muud kui soovinöpsid. Nagu rahal, on ka soovidel oma nimiväärtus ning soovinöpsid ei olnud enamat, kui sendid. Või isegi nõrgemad kui sendid, sest erinevalt müntidest ei saa soove koguda. Sentidest saab kokku euro, kuid soovinöpsid on alati vaid soovinöpsid ning terve kaelakeetäis ei tähenda kunagi ühtegi suuremat soovi, vaid ainult hulka väikseid, peaaegu kasutuid soovikesi.
Soovikesi, nagu näiteks sügelus.
Karou soovis, et Kazil hakkaks sügelema ja helmes haihtus ta sõrmede vahelt. Kasutatud ja läinud. Karou ei olnud kunagi sügelust soovinud, nii et eesmärgiga kontrollida, kas see ikka töötab, alustas ta kehaosaga, mille sügamist Kaz ei häbeneks, nimelt küünarnukiga. Too nühkis rahumeeli küünarnukki vastu patja ja peaaegu ei muutnudki poosi. Karou naeratas endamisi ja joonistas edasi.
Mõne sekundi pärast võttis ta järgmise pärli sõrmede vahele ja soovis siis, et Kazil hakkaks sügelema nina. Järjekordne helmes kadus, kaelakee lühenes vaevumärgatavalt ja Kazi nägu tõmbles. Paari hetke vältel suutis ta end paigal hoida, kuid andis siis alla ja hõõrus käeseljaga kiiresti nina ning võttis siis poosi uuesti sisse. Poisi magamistoailme oli kadunud, ei saanud Karou tähele panemata jätta. Ta pidi omale huulde hammustama, et mitte veel laiemalt naeratada.
Oi, Kazimir, mõtles ta, sa ei oleks pidanud täna siia tulema. Sa oleksid tõesti pidanud sisse magama.
Järgmise kiheluse saatis ta oma kurja plaani järgides veidi varjatumasse kohta ja vaatas Kazile silma täpselt sel hetkel, kui soov kohale jõudis. Kazi kulm tõusis ootamatu sööstu peale. Karou kallutas veidi pead, justkui sooviks pärida: Kas midagi on lahti, kullake?
Seda sügelust avalikult kratsides vaigistada ei saa. Kaz tõmbus näost kahvatuks. Tema huuled liigahtasid, ta ei suutnud neid paigal hoida. Karou andis talle korraks puhkust ja joonistas edasi. Niipea, kui Kaz hakkas uuesti rahunema ja… pingest