on kõige eest. Südamevalu eest, mis mõjus ikka veel iga kord nagu rusikahoop kõhtu, alati värskelt ja alati ootamatult; naerusui lausutud valede ja meenutuste eest, mida Karou kuidagi kustutada ei suutnud; häbi eest, mida ta tundis, kuna oli olnud nii naiivne.
Selle eest, et üksildus on hullem, kui talud seda pärast ajutist kergendust – see on hinge jaoks sama, kui riietuda uuesti märga ujumiskostüümi, nii külmalt niiske ja armetu.
Ning see, mõtles Karou ega naeratanud enam, on selle eest, mis on pöördumatu.
Tema süütuse eest.
Sellel esimesel korral, seljas ainult too must keep ja muud mitte midagi, oli ta tundnud end nii täiskasvanuna – nagu need tšehhitarid, kellega Kaz ja Josef tavaliselt ringi käisid, vinged slaavi kaunitarid nimedega nagu Svetla või Frantiska, kes nägid välja, nagu mitte miski ei üllataks neid iial ega ajaks naerma. Kas ta oli tõesti tahtnud olla samasugune kui nemad? Ta tegi näo, et nii see on, ta mängis tüdrukut – naist – kellel on ükskõik. Ta suhtus oma süütusesse kui lapsepõlve jäänukisse ning siis oligi see läinud.
Ta ei olnud oodanud, et ta kahetseb ning alguses ta seda ei teinudki. Asi ise polnud ei pettumust valmistav ega eriline; see oli, mis ta oli, uut moodi lähedus. Jagatud saladus.
Või nii ta vähemalt arvas.
„Sa oled kuidagi teistmoodi, Karou,” oli Kazi sõber öelnud järgmisel korral, kui nad kokku said. „Kas sa… õhetad kuidagi eriliselt?”
Kaz oli talle vopsu vastu õlga andnud, et ta vait jääks, tundudes ise samal ajal nii kohtlane kui ka ennast täis, ning Karou sai aru, et ta oli teistele rääkinud. Isegi tüdrukutele. Nende punased huuled kõverdusid teadvalt. Svetla – tüdruk, kes Kaziga oli, kui Karou neile hiljem peale sattus – ütles isegi silmagi pilgutamata midagi selle kohta, et keebid olevat taas moodi tulnud. Kaz oli natuke punastanud ja kõrvale vaadanud, ja see oli ka ainus märk, mis viitas, et ta teadis, et oli valesti käitunud.
Karou ei olnud isegi Zuzanale rääkinud, alguses seetõttu, et see oli ainult tema ja Kazi vaheline asi ning hiljem seepärast, et tal oli häbi. Ta ei olnud rääkinud mitte kellelegi, kuid Brimstone oli sel mõistatuslikul moel, nagu ta ikka asju teadis, ära arvanud ning oli kasutanud juhust pidada talle ühe oma harvadest loengutest.
See oli alles huvitav olnud.
Soovikaupmehe hääl oli nii sügav, et see kõlas peaaegu nagu hääle vari, tume heli, mis luuras veel kuuldaval oleva hääleregistri alumises otsas. „Ma ei tea kuigi palju elureegleid,” ütles tema, „aga ühte siiski. See on lihtne. Ära pane enda sisse mitte midagi ebavajalikku. Ei mürke ega kemikaale, vingu, suitsu ega alkoholi, teravaid esemeid, ebaolulisi nõelu – narkootikumide või tätoveeringute tarbeks – ega… ebaolulisi peeniseid ka mitte.”
„Ebaolulisi peeniseid?” oli Karou vastanud, vaatamata tema leinale meeldis talle see väljend väga. „Kas on olemas ka midagi sellist nagu oluline peenis?”
„Kui see oluline välja ilmub, küllap sa siis aru saad,” oli teine vastanud. „Lõpeta enda raiskamine, laps. Oota armastus ära.”
„Armastus.” Tema rõõm lahtus. Ta oli arvanud, et see ongi armastus.
„Küll see tuleb ning küllap sa selle ära tunned,” oli Brimstone lubanud ning Karou tahtis väga teda uskuda. Ta oli elanud juba sadu aastaid, kas pole nii? Karou ei olnud kunagi varem mõelnud Brimstone’ist ja armastusest – talle peale vaadates tundus, et see teda küll ei huvita – kuid ta lootis, et oma sajanditepikkuse elu jooksul oli Brimstone ehk tarkust kogunud ning et tal on ka Karou suhtes õigus.
Sest kõikidest asjadest maailmas igatses tema orvusüda kõige enam just nimelt armastust. Ning Kazi käest ta seda nüüd küll ei saanud.
Tema pliiats murdus praksatusega, nii kõvasti oli ta seda vastu joonistust surunud, ning samal hetkel sai vihasööstust kiire kogupauk sügelusi, mis tegid tema kaelakee oluliselt lühemaks ja ajasid Kazi ummisjalu modellipoodiumilt minema. Karou võttis kaelakee ära ja vaatas teda. Kaz oli juba uksel, hõlst käes, ta avas ukse ja sööstis välja, ikka veel alasti oma hädas minema saada ning leida koht, kus ta saaks oma alandavast piinast lahti.
Uks prantsatas kinni ja õpilased jäid tühja sohvat jõllitama. Profesorka Fiala heitis ukse juures pinevaid pilke üle oma prilliraamide ning Karoul oli enda pärast häbi.
Vahest oli ta üle piiri läinud.
„Mis sel jobukakul hakkas?” küsis Zuzana.
„Pole aimugi,” ütles Karou ja vaatas oma joonistust. Paberil oli Kaz kogu oma kehalisuses ja elegantsis, ta nägi välja nii, justkui ootaks enda juurde saabuvat armukest. Sellest oleks võinud saada hea joonistus, kuid ta oli selle ära rikkunud. Joon oli tumenenud ja kaotanud kerguse ning lõpuks oli sest saanud kaootiline kritseldus Kazi… ebaolulise peenise kohal. Karou arutles endamisi, mida Brimstone temast nüüd arvaks. Brimstone noomis teda alati, kui Karou mõtlematult oma soove kasutas – hiljuti just selle eest, et ta oli Svetla kulmud üleöö paksenema soovinud, kuni need nägid välja nagu kaks karvast tõuku ja kasvasid tagasi kohe kui neid kitkuti.
„Naisi on palju vähema eest tuleriidal põletatud, Karou,” oli Brimstone öelnud.
Küll mul on vedanud, oli Karou mõelnud. Me ei ela keskajal.
4
Mürgiköök
Ülejäänud koolipäeva jooksul ei juhtunud midagi. Topelttund keemiat ja värvilabor, millele järgnes joonistamine edasijõudnutele ja lõuna, siis läks Zuzana nukuteatrisse ja Karou maalima, mõlemaid ootas ees kolm tundi stuudiot ja siis vabanesid nad mõlemad samasugusesse talvepimedusse, milles nad hommikul saabunud olid.
„Mürk?” küsis Zuzana, kui nad uksest välja astusid.
„Sa veel küsid?” vastas Karou. „Ma olen nälga suremas.”
Nad tõmbasid jäise tuule käes pead õlgade vahele ja hakkasid jõe poole rühkima.
Praha tänavad olid kui muinasjutt, mida on vaevalt puudutanud 21. sajand – või ka näiteks 20. või 19. See oli alkeemikute ja unistajate linn, mille keskaegseid munakive tallasid kord golemid, müstikud ja sissetungivad armeed. Kõrged hooned helkisid kuldset, karmiinpunast ja õrnsinist, olid kaunistatud rokokoolike kujukestega ja tanutatud kõik ühtmoodi punaste katustega. Baroksed võlvkatused olid pehmet iidse vase rohelist tooni ja gooti tornid valmis teibasse ajama langenud ingleid. Tuul tõi endaga mälestusi maagiast, revolutsioonidest, viiulitest ning munakivisillutisega tänavad looklesid kui ojakesed. Linnapätid kandsid Mozarti-aegseid parukaid ja kääksutasid tänavanurkadel kammermuusikat ning akendel rippusid marionetid ja muutsid kogu linna teatriks, kus nähtamatud nukunäitlejad sameteesriiete taga küürutavad.
Kõige kohal terendas mäe otsas kindlus, tornid teravad kui ogad. Öösiti oli see valgustatud ja suples tontlikus valguses ning tol õhtul rippus lumest tiine taevas madalal ja tänavalaternate ümber ilmusid looritaolised peegeldused.
Mööda Kuradi oja alla asus Mürgiköök, see oli koht, kuhu harva juhuslikult satuti. Tuli teada, et Mürgiköök asub just seal ning põigata igasuguse sildita kivist võlvide alt sisse müüriga ümbritsetud surnuaeda, sellest teispool võis näha tulekuma kohviku akendes.
Kahjuks ei pidanud turistid nüüd enam lootma ainult juhusele, et seda kohta avastada; Lonely Planeti viimane väljaanne oli selle paiga maailmale paljastanud.
Kunagi keskaegse abikloostri juurde kuulunud kirik põles maha ligikaudu kolmesaja aasta eest, kuid munkade elupaigad on endiselt püsti ning seal asub kõige veidram kohvik, mida ükskõik kust leida võite, see on pungil täis klassikalisi skulptuure, kes kõik kannavad omaniku Teise maailmasõja aegset maskikollektsiooni. Legendi järgi olevad keskajal kokk hulluks läinud ja terve abikloostri tõrretäie mürgitatud guljaššiga mõrvanud, sellest ka kohviku kuratlik nimi ja firmaroog, milleks on loomulikult guljašš. Võtke istet sametiga kaetud sohval ja toetage jalad kirstule. Kolbad baarileti taga võivad vabalt kuuluda mõrvatud munkadele…
Ning