vaatas üles. Tema silmad olid krokodilli omad, rohekalt kuldset tooni, vertikaalsete kitsaste pupillidega ning neis puudus lõbusus. Karou teadis väga hästi, et mingeid gavriile ta ei saa. Ta ei lootnudki seda, aga Brimstone’i etteheide oli olnud nii ebaõiglane. Kas ta ei olnud siis tulnud joostes, kohemaid, kui talle öeldi?
„Ning sinu kätte saaks gavriile ju usaldada küll, kas pole nii?” küsis Brimstone.
„Muidugi saaks. Mis küsimus see veel on?”
Ta tundis, kuidas teda takseeritakse, justkui oleks Brimstone mõttes läbi võtnud kõik soovid, mida Karou iial soovinud oli.
Sinised juuksed – frivoolne.
Vistrike kustutamine – tühine.
Tule kustutamine soovi abil, et ei peaks voodist välja ronima – laisk.
Brimstone sõnas: „Sinu kaelakee tundub üsna lühike. Kas sul oli täna palju tegemist?”
Karou tõstis kiiresti käe, et seda peita. Liiga hilja. „Miks sa pead alati kõike märkama?” Kahtlemata teadis see igavene tüüp mingil moel väga täpselt, mille peale ta need soovinöpsid kasutanud oli, ning lisas selle nimekirja oma peas:
Endisele kallimale tagumikusügeluse saatmine – kättemaksuhimuline.
„Küll sa võid olla väiklane, Karou.”
„Ta oli selle ära teeninud,” vastas Karou, unustades oma häbi. Nagu Zuzana oli öelnud, halva käitumise eest tuleb karistada. Ta lisas: „Ja veel, oma ostjatelt ei küsi sa kunagi, milleks nemad oma soove kasutavad ning ma olen kindel, et nemad teevad kindlasti hullemaid asju, kui ajavad kellegi sügelema.”
„Ma tahan, et sina toimiksid paremini kui nemad,” ütles Brimstone lihtsalt.
„Kas sa tahad öelda, et ma siis ei toimi?”
Hambamüüjad, kes poodi tulid, olid mõne erandiga kõige hullemad, keda inimkonnal pakkuda on. Kuigi Brimstone’i külastas väike hulk pikaajalisi partnereid, kes ei ajanud Karoul südant pahaks – näiteks üks pensionil teemantidega kaubitseja, kes oli mitu korda mänginud tema vanaema, kui Karoud oli tarvis kooli kirja panna – oli enamik neist haisev hingetu kamp, küünealused üha enam hüübinud verest korbatavad. Nad tapsid ja sandistasid. Nad kandsid taskus traaditange, et surnutelt ja vahel ka elavatelt hambaid suust kiskuda. Karou jälestas neid ning kahtlemata oli ta neist parem.
Brimstone ütles: „Tõesta, et sa oled parem ja kasuta oma soove selleks, et head teha.”
Karou küsis vihaselt: „Mis õigusega sina üleüldse headusest räägid?” Ta viipas käega kaelakeele Brimstone’i suurte küünistega käte vahel. Krokodillihambad – need olid ilmselt pärit somaallaselt. Ja hundikihvad, hobuse purihambad ning poolvääriskividest helmed. „Oleks huvitav teada, kui mitu looma suri maailmas täna sinu pärast. Rääkimata inimestest.”
Ta tundis, kuidas Issa üllatunult hinge kinni hoiab ja teadis, et peaks vait jääma, kuid huuled jätkasid liikumist: „No tõepoolest. Sa teed kaupa tapjatega ning sul ei tarvitse isegi näha neid kehi, mis nad endast maha jätavad. Sa peidad end siin nagu troll…”
„Karou,” ütles Brimstone.
„Aga mina olen neid näinud, neid veriste suudega surnukehade kuhilaid. Neid veriste suudega tüdrukuid, neid ma ei unusta elu sees. Mille jaoks see kõik? Mida sa teed nende hammastega? Kui sa mulle sellest räägiksid, siis võib-olla ma saaksin aru. Peab ju olema mingi põhjus…”
„Karou,” ütles Brimstone uuesti. Ta ei käskinud tal vait jääda. Ta ei pidanud seda tegema. Tema hääl väljendas seda piisavalt selgesti, lisaks tõusis ta järsku oma toolilt püsti.
Karou jäi vait.
Mõnikord, ilmselt enamjaolt alati, unistas ta, milline Brimstone tegelikult oli. Karou oli temaga nii harjunud, et kui ta teda vaatas, ei näinud ta mitte koletist, vaid seda olendit, kes teda teadmata põhjustel lapsest saadik kasvatanud oli ning seda mitte ilma helluseta. Kuid Brimstone võis ta endiselt sõnatuks hämmastada, näiteks siis, kui ta sellist hääletooni kasutas. See libises nagu sisin tema teadvuse tuumani ja ta nägi Brimstone’i sellisena, nagu too tegelikult oli.
Brimstone oli justnimelt koletis.
Kui tema ja Issa, Twiga ja Yasri poes olid, siis just nii inimesed neid kutsusid – koletised. Vahel ka võib-olla deemonid või kuradid. Nemad ise kutsusid end kimäärideks.
Brimstone’i käsivarred ja suur ülakeha olid tema ainsad inimest meenutavad kehaosad, kuigi neid katvad sitked lihased meenutasid rohkem looma kui inimest. Tema ümarad rinnalihased olid täis iidseid arme, üks rinnanibu oli täielikult maha raiutud ning tema õlgadele ja seljale oli söövitatud veel arme, mis moodustaski terve võrgustiku valgeid kipras joonekesi. Pihast allpool oli ta hoopis teistsugune. Tema reied, kaetud tuhmi, kunagi kuldse karvastikuga, meenutasid küll lõvi, kuid lõppesid lõvi pehmete käppade asemel hoopis jubedate küünistega varustatud jalgadega, mis oleksid võinud kuuluda mõnele röövlinnule või sisalikule – või äkki hoopis draakonile, kujutles Karou.
Brimstone kandis kaelas luubikomplekti ning luupide tumedad kuldraamid olid ainsad, mis teda ehtisid, kui mitte arvestada seda teist asjandust, mis tal ümber kaela oli, see aga polnud seal ilu jaoks. Too oli üks linnult pärit vana sooviluu, mis istus kindlalt Brimstone’i kaelalohus. Karou ei teadnud, miks ta seda kandis, ta teadis vaid, et tal on keelatud seda puudutada, ning otse loomulikult tekitas see keeld temas suure soovi seda siiski teha. Kui Karou oli väike ja Brimstone’il oli kombeks teda oma põlvel kiigutada, üritas ta sooviluud krabada, kuid Brimstone oli alati kiirem. Karoul ei olnud kunagi õnnestunud seda sõrmeotsagagi puudutada.
Nüüd, kui ta oli juba suur, käitus ta veidi väärikamalt, kuid vahel tekkis tal ikka veel kange tahtmine selle järele küünitada. Brimstone’i järsust püsti tõusmisest heidutatuna tundis ta, kuidas mässumeelsus väheneb. Ta astus sammu tagasi ja küsis haledal häälel: „Nonii, ee, milles see kiire ülesanne siis seisneb? Kuhu ma minema pean?”
Brimstone viskas talle kohvri täis värvilisi rahatähti, mis osutusid eurodeks. Väga paljudeks eurodeks.
„Pariisi,” ütles Brimstone. „Lõbutse.”
6
Väljasurev ingel
Lõbutse?
„Oojaa,” pomises Karou endamisi hiljem samal õhtul, kui ta üle saja kilo ebaseaduslikku elevandiluud Pariisi metroo treppidest alla tiris. „See on tõesti väga lõbus.”
Kui Karou Brimstone’i poest lahkus, oli Issa ta välja lasknud samast uksest, kust ta sissegi tuli, ainult et kui ta tänavale astus, polnud ta enam Prahas. Ta oli Pariisis, niisama lihtsalt see käiski.
Polnud vahet, kui palju kordi ta sellest uksest läbi läinud oli, põnev oli see ikkagi. Uks avanes paljudesse linnadesse ja Karou oli kõigis neist käinud, täitmas samasuguseid ülesandeid nagu praegu või vahel ka lõbu pärast. Brimstone lubas tal joonistada kõikjal maailmas, kus parasjagu polnud sõda, ning kui Karoul tuli isu mangode järele, avas Brimstone ukse Indiasse, tingimusel, et Karou toob ka talle mõned. Ta oli ette võtnud isegi ostureise eksootilistele turgudele ja ka siia samasse Pariisi kirbuturule, et oma korterit sisustada.
Aga igal pool, kuhu ta läks, oli nii, et kui uks tema järel sulgus, kadus ka ühendus poega. Võlukunst eksisteeris vaid seal teises kohas – mujal, nagu Karou seda kutsus – ning võlukunsti ei olnud võimalik välja kutsuda väljastpoolt. Mitte keegi ei saanud kunagi vägisi poodi tungida. Võis avada ainult maapealse ukse, kuid see ei viinud sinna, kuhu loodeti jõuda.
Isegi Karou sõltus sissesaamisel Brimstone’i tujudest. Mõnikord teda sisse ei lastud, kuigi ta koputas kõvasti, olgugi Brimstone ei olnud teda ülesannete täitmise juures küll iial hätta jätnud ning Karou lootis, et ta ei tee seda ka tulevikus.
See ülesanne viis Karou musta turu oksjonile ühes laohoones Pariisi äärelinnas. Karou oli mitmel sellisel käinud ning need olid alati ühesugused.