üle vaadata. Sain jälle võimaluse kaasa minna.
Väljusime umbes kella kümne paiku baasi idaväravast. Idavärava ehk Jõevärava läheduses viib pontoonsild üle Tigrise jõe, täpsemalt viib saareni, kust paarisaja meetri pikkuse korraliku kaarsilla kaudu pääseb edasi al Husseiniya linna suunas. Al Husseiniya on brigaadi vastutusalal paiknevatest asumitest kõige suurem, linn, kus elab umbes 650 000 inimest. Linn on asustatud šiiitidega ning seepärast olnud üle kümne korra väiksema Saba al Booriga võrreldes suhteliselt rahulik. Koalitsioonivägedel pole linnas alalisi tugipunkte, sest nende järele pole tuntud vajadust.
Elanikud tundusid väga sõbralikud, mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud lehvitasid meile, kui me mööda sõitsime. Kolonelleitnant Quintas soovis liikuda linnas jalgsi, et elanikega vestelda, küsida tõlgi vahendusel nende eluolu, probleemide, meeleolu, sisside jms kohta. Lasteparved piirasid meid ja lunisid raha või üritasid asju osta, lehvitades paari dinaari ja pakkudes neid meile näiteks päikeseprillide eest.
Hoonete vahel katavad maapinda sõna otseses mõttes prügiväljad. Roiskvesi voolab otse tänavatel. Surnud loomade korjused vedelevad maas. Vaiksed tuulehood kannavad ninna hingematvat lehka. Kohutav kuumus. Põletamata savitellistest majade ees vedeleb vanametalli ning seisavad lagunenud autod. Inimesed püüavad keset seda kaost iga hinna eest midagi müüa. Kalašnikovidega tüübid sebivad ringi, seljas sinised särgid, mis peaks politsei vormiriietust meenutama, aga ainult kurat või Allah teab, kes nad sellised on.
Kui seda kõike vaadata, pole midagi imestada, et islamiäärmuslased on oma eesmärgiks seadnud lääne tsivilisatsiooni hävitamise. Islamimaailmal on ilmselt raskusi nüüdisaegse tsivilisatsiooni tekitatud prügi ja jäätmete utiliseerimisega. Kui modernne tsivilisatsioon oleks hävitatud, ei tekiks ju ka enam rämpsu, mida oleks vaja ümber töödelda.
Elanikud tundusid sõbralikud, aga kolonelleitnant Quintas arvas, et linn on täis Muqtada al-Sadri meelseid ja ka Badri brigaadi liikmeid. Linnapea tapeti mõni päev tagasi, linnas käib šiiitide eri grupeeringute vaheline võimuvõitlus. Vähemalt valimiste ajaks oleks siia lisajõude vaja, aga neid pole kusagilt võtta.
Läbisime jalgsi patrullides mitu kilomeetrit. Vahejuhtumeid ei olnud. Edasi sõitsime autodega mööda tiheda liiklusega teed, üht Bagdadi viivatest suurtest maanteedest. Kolonelleitnant soovis üle kontrollida ühe Iraagi armee teeliikluse kontrollpunkti. Jälle samasugune pilt: kontrollpunkt paiknes otse tee kõrval, poolvalmis punkri ja maantee vahele polnud isegi mingit barjääri ehitatud, nii et pommiautoga enesetapja võiks piltlikult öeldes otse kontrollpunkti sisse sõita. USA kaadriallohvitser ütles, et ta on viis-kuus korda iraaklastele öelnud, et paigutagu see punker 25–30 meetrit teest kaugemale ja ehitagu barjäär vahele, aga ei mingit tulemust. Kolonelleitnant ja mina selgitasime Iraagi armee majorile veel kord sama asja. Küsisin, mida ta võiks teha, et tugipunkti paremaks muuta. Ta vastas, et midagi pole vaja teha, sest keegi kindral oli olnud tugipunkti asukoha ja kindlustatuse tasemega rahul, tema vähesed sõdurid ei suutvat käsitsi selles kuumuses kaevata ning pealegi polevat olnud siin ühtegi rünnakut. Milleks midagi muuta? Ütlesin talle seepeale, et ta peaks kinni esimese möödasõitva kraana või treilerveoki mõne ekskavaatoriga ning paneks need tööle. Major vastas, et tal pole luba midagi sellist teha. Seepeale küsisin, kas tal on luba lasta oma sõdurid lihtsalt maha tappa, pärast rünnakut on ka loomulikult võimalik kindlustusi ehitada, aga tapetuid see enam ei päästaks.
Oli näha, et mu jutt ei olnud talle päriselt arusaadav, või kui oligi, siis oli see konfliktne mingi teise, temas palju sügavamalt juurdunud loogikaga. Kolonelleitnant Quintas arvas selle kõige peale, et küll nad õpivad, kuigi aegamisi, lihtsalt ei tohi järele anda, vaid järjekindlalt nõuda. Esialgu oli olnud tükk tegemist, et neile kas või kiivri ja soomusvesti kandmist õpetada.
06SEPT teostab 2-70 tankipataljon suurema läbiotsimisoperatsiooni (cordon and search), mis sisuliselt tähendab teatud piirkonna põhjalikku läbikammimist. Selle läbimängimine suures, 10X10 meetrises liivakastis, kus oli kujutatud 6X7 kilomeetri suurune ala koos teede ja kanalitega, viidi läbi eile kella 1900 ja 2000 vahel. Mängiti läbi allüksuste ülesanded, operatsiooni etapid ja ajagraafik, sidekorraldus ning kõik liikumised ja manöövrid. Operatsioon ise algab öösel kell neli (valmisolek kell 0200) ning kestab umbes 8 tundi. Kolonelleitnant Quintas võtab mind jälle kaasa, nii saan jälgida operatsiooni kulgemist otse tema kõrval.
Täna on olnud brigaadi vastutusalal suhteliselt rahulikum päev, kõigest kolm rünnakut, kaotusi pole. Diviisis suri üks mees al Muhhammadiyas saadud haavadesse.
Maailmas on viimaste päevade suurim uudis üleujutus ja tammide purunemine USA linnas New Orleansis, kus on tuhandeid hukkunuid. Sisside propaganda loomulikult väidab, et tegu on Allahi kättemaksuga.
05SEPT, 9. päev
Olen major Menistiga kokku leppinud, et täna, mil kolonelleitnant Quintas ei välju baasist operatsioonialale ning 2-70 soomuspataljon valmistub homseks läbiotsimisoperatsiooniks, on õige hetk saada põhjalikum ülevaade staabi rutiinsetest töödest.
Kell 0800 algas situatsioonikeskuses (TOC – Tactical Situation Center) hommikune töökoosolek. See viiakse läbi videokonverentsi vormis nõnda, et diviisi staabi osakondade ja teenistuste ülemad esitavad diviisiülemale suulised ettekanded, mida toetavad Powerpoint´i slaidid, ning brigaadide ülemad koos oma staabituumikutega jälgivad seda reaalajas oma brigaadide situatsioonikeskustes. Loomulikult ei näidata ekraanil osavõtjate nägusid, vaid ainult kaarte ja skeeme, näitlikustamaks ettekannete kuiva ja täpselt formaadile vastavat teksti.
Diviisi staabi osakonnad on selleks ajaks kokku kogunud brigaadide staapidest saadud ettekanded ning esitavad oma funktsionaalsetes valdkondades diviisi tervikülevaate. Hommikul brigaadide, täpsemalt brigaadi TGde ülemad oma ettekandeid ei esita. Töökoosolek kestab tavaliselt umbes tund aega. Pärast seda kutsub brigaadiülem oma töökabinetti S-2 ja S-3 ülemad ning juhendab neid ja täpsustab detaile.
Kahekümne nelja tunni jooksul (kell 0001-2400, 04SEPT) leidis brigaadi vastutusalal aset 10 suuremat vahejuhtumit (significant acts), sealhulgas 5 rünnakut. Üks USA sõdur sai haavata.
Kogu diviisi vastutusalal pandi samal ajal toime 18 rünnakut, mis on märkimisväärselt vähem kui augustikuus keskmiselt (27 rünnakut päevas). Diviisi luurehinnangus on öeldud, et sissid puhkavad, grupeeruvad ümber ja valmistuvad suuremateks rünnakuteks enne 15. oktoobril toimuvat põhiseaduse referendumit ning referendumi ajal eesmärgiga takistada selle läbiviimist. Vaenlase tegevuse raskuspunkt oligi möödunud ööpäeval meie brigaadi vastutusalal.
Ettekandest selgus, et diviisis toimus ööpäeva jooksul kaks õnnetusjuhtumit. Hummer käis üle katuse ning kuulipildur sai surma. See oli juba teine samasugune juhtum, millest olen vähem kui nädala kestel kuulnud. Teine õnnetusjuhtum seisnes selles, et hooletu relvakäsitsemise tõttu sai KBRis (tsiviilfirma, kes Ühendriikide kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel osutab Iraagis paiknevatele USA vägedele enamiku teenustest, kaasa arvatud toitlustamine ja majutamine) töötav tsiviilisik Hummeri 12.7 mm pardakuulipildujast kuuli jalga.
Brigaadi staap ja pataljonide staabid paiknevad remonditud ja õhukonditsioneeridega varustatud madalates ühekorruselistes hoonetes. Näiteks brigaadiülem, situatsioonikeskus, S-3 (plaanid, samuti nn efects ehk S-3 sihtmärkide ja rünnatavate objektide kindlaksmääramisega tegelev jaoskond) paikneb hoones 72, 2-70 tankipataljoni TG staap aga hoones 68.
Al Taji oli tähtis Saddami relvajõudude tugipunkt, kus paiknesid õhujõudude üksused, õhutõrjekool, Hammurabi tankidiviis ning Nõukogude Liidu abiga ehitatud tankitehas, Ukrainas paikneva tankitehase koopia, mille USA õhuvägi juba esimese Lahesõja ajal puruks pommitas. Ka hooned, milles meie paikneme, on Nõukogude Liidu abiga ehitatud, kohalikud, nagu ma juba varem olen maininud, pole võimelised vähegi arvestatava kvaliteediga ehitama.
S-3 on kõik koos ühes piklikus ruumis, kus major Menisti nn kabinet on vineerseinaga eraldatud, aga sellel pole ust, nii et ma näen oma töölaua tagant, kuidas ta tööd teeb, samuti on S-3 plaanide ja efektide jaoskonnad omavahel vineerseinaga eraldatud, kuid neilgi pole ust vahel. Plaanide jaoskonnas on kuus töökohta ning suurem koosolekulaud, mis on ilmselt