kehtib ühtemoodi nii kõrge intensiivsusega lahingute (märts-aprill 2003) kui ka praegu kestva madalama intensiivsusega sissivastase tegevuse etapil.
09SEPT, 13. päev
Eelmise ööpäeva jooksul oli brigaadi vastutusalal vaid 3 rünnakut. Surma või haavata ei saanud keegi. Kogu diviisi alal oli 24 rünnakut. Eile oli hea päev, kuid on liiga vara loota, et möödunud nädala ning käesoleva nädala alguse intensiivsed operatsioonid meie vastutusalal on sisside aktiivsust oluliselt vähendanud.
Täna on reede, mošeedes toimuvad palvused, mis juhul, kui need kutsuvad üles võitlema koalitsioonivägede vastu, innustavad sisse. „Enesetapurünnakud toimuvad alati reedel”, ütles selle kohta major Menist.
Päeva olulisim vahejuhtum oligi enesetapu-autopommirünnak 1-118 suurtükipataljoni vastutusalas Suurel maanteel. Pommiga auto jäi teiste autode seas teepervele seisma ilma mingit kahtlust äratamata, sest nii peavad kõik autod koalitsioonivägede sõidukite lähenedes talitama. Kui kolmest Hummerist koosnev konvoi parajasti möödus, detoneeris enesetapja lõhkeseadme täpselt teise sõiduki kõrval. Sõidukis olid kolonelleitnant Page, kes on USA sõjaline nõuandja Iraagi 9. mehhaniseeritud jalaväediviisi 1. brigaadi juures, brigaadikindral Qassim, sama brigaadi ülem (mitte kolonel Qassim, kellest olen juba kirjutanud, vaid tema sugulane), tõlk, autojuht ja kuulipildur. Sissidel pole raske loogiliselt järeldada, et kolmest Hummerist koosnevates konvoides istub ülem tavaliselt teises autos.
Laengu suurus oli umbes 40 kilogrammi, õnneks seekord puhas lõhkeaine. Kümme kilo polte, naelu või muud kildudeks peenestatud metalli hoolikalt lõhkelaengu ümber pakituna oleks saavutanud hoopis suurema efekti, tapnud vähemalt kuulipilduri.
Kõik Hummeris olnud viis meest said põletushaavu, kuulipildur kõige raskemaid, ning nad evakueeriti kopteriga. Kellegi elu pole ohus. Kindral Qassimi seisund on kõige raskem, kuid mitte sellepärast, et ta oleks teistest rohkem põletushaavu saanud. Pigem sellepärast, et ta on juba viiekümnendates eluaastates ning ta põeb suhkurtõbe. Need asjaolud muudavad tema seisundi eluohtlikumaks.
Esitasin täna kolonelleitnant Quintasele ettekande 9. mehhaniseeritud jalaväediviisi 1. brigaadile T-72 tankide hankimise võimaluste kohta Ida-Euroopa riikidest. Kuna paljud äsja NATOsse astunud riigid vähendavad tankiüksusi ning tanke on saadaval, loetlesin kõik mulle eri allikatest teadaolevad vähendamised ning soovitasin brigaadiülemal edastada probleemi USA kaitseministeeriumile, et too mõjutaks Iraagi kaitseministeeriumi pöörduma 7 Ida-Euroopa riigi, kaasa arvatud Ukraina, poole palvega annetada tanke ning et USA kaitseministeerium toetaks iraaklaste taotlust omapoolsete pöördumistega. Nii võiks ehk umbes aasta jooksul positiivse resultaadini jõuda.
18. septembril saabub Iraaki Eesti peaminister Andrus Ansip. Kapten Ränisoo informeeris mind, et väejuhatusel on kavas ta Camp Tajisse tuua, mis on meile lihtsam, sest ei pea võitlejaid temaga kohtumiseks Bagdadisse sõidutama. Selle organiseerimisega oleks tükk tegemist ning rühm ei saakski muud teha kui edasi-tagasi lennata, sest alles 16. kuupäeval jõuavad nad puhkuselt naastes Bagdadist siia.
11SEPT, 15. päev
Eile kohe pärast hommikust staabinõupidamist läksin 1-13 tankipataljoni staapi, mis asub brigaadi staabist umbes kilomeetri kaugusel. Pataljoniülem kolonelleitnant Eric Wesley, kes isiklikult tunneb kolonelleitnant Pope´i, ja major Vail, Executive Officer või XO, meie mõistes pataljoni staabiülem, olid pakkunud mulle võimaluse osaleda nende pataljoni staabinõupidamisel, mis algas mõni minut pärast üheksat, ning pärast seda siirduda kontrollkäigule pataljoni vastutusalale.
Võib täheldada, et standardiseerimisest hoolimata on iga pataljon omanäoline. Ülema isiksus mõjutab seda kahtlemata, pataljoni staapi mõjutavad omakorda konkreetsed tingimused ja ruumid, mida on võimalik kasutada, ning pataljoni tervikuna läbiviidavate operatsioonide iseloom. Pataljoni staap töötab siin paralleelselt nii moodsa arvutisüsteemiga kui ka traditsioonilisel kaardi- ning käsitsitöömeetodil, täpsemalt öeldes, kasutatakse kaartide asemel äsja pildistatud ja seega palju täpsemaid aerofotosid. „Ainuüksi arvutipõhisele juhtimissüsteemile ei saa pataljoni tasandil loota,” oli kolonelleitnant Wesley kommentaar.
Staabihoone koridori seintele oli üles pandud ulatuslik trofeerelvade näitus, põhiliselt Nõukogude Liidu relvatüüpide Hiinas või Araabia riikides valmistatud koopiad, näiteks Egiptuses valmistatud RPG-7ed ning Iraagis valmistatud Kalašnikovi automaatide, samuti vanemate PPŠ püstolkuulipildujate ning RPD kergekuulipildujate viletsakvaliteedilised koopiad, aga ka Iraanis valmistatud Saksa G-3 koopia. See pärineb ilmselt 1960.–1970. aastatest, mil eksisteeris selline huvitav organisatsioon nagu CENTO, NATO Ees- ja Lõuna-Aasia analoog, kuhu kuulusid Türgi, Iraan ja Pakistan ning mis lagunes koos šahhirežiimi kukutamisega Iraanis 1979. aastal. Kuna Türgil ja Pakistanil on G-3-ed relvastuses, võib oletada, et Iraani G-3 on kunagise CENTO relvastuse standardiseerimispüüdluse tulemus.
Umbes kella üheteistkümne paiku sõitsime baasi lääneväravast (seda kutsutakse ka Castle Gate’iks ehk Kindluseväravaks) välja ning suundusime mööda Bagdadist Mosulisse viivat Suurt maanteed põhja poole. Esimene koht, mida kolonelleitnant Wesley soovis mulle näidata, oli Nassri tehasekompleks. Selle üks osa – raketitehas – pommitati sõja alguses puruks, kuid kaks ülejäänut, ehitusmaterjalide tehas ja masinatehas, on töökorras. Pataljoniülem mainis, et Iraagi valitsusel on plaanis masinatehas erastada, küllap mõni rahvusvaheline suurkorporatsioon on tehingust huvitatud.
Sõitsime edasi põhja suunas. Bagdadi – Mosuli maantee (ehk Suur maantee) on koalitsioonivägedele tähtis varustamiskanal, pikad kolonnid kütuse, varuosade ja kõige muu vajalikuga liiguvad seal sageli, paar Apache ründekopterit on kogu aeg õhus, et ühendusteed katta, samuti on 1-13 tankipataljoni ülem määranud ühe tankikompanii julgestama pataljoni vastutusalasse jäävat teelõiku. Tankid liiguvad pidevalt mööda teed, roomikutele on alla pandud kummipadjad, et 70tonniste Abrams tankide liikumine asfalti ei kahjustaks.
Poolel teel Mushahda asulasse olime sunnitud peatuma, sest teel oli avastatud järjekordne isevalmistatud lõhkelaeng. Seekord polnud sissid jõudnud või vaevunud laengut isegi maasse kaevama, valkjas jahu- või riisikotti pakitud mütsakas vedeles otse teekattel. Brigaadi ainsa demineerimismeeskonna kohalejõudmine võttis mõnevõrra aega. Saabunud lõhkelaengu juurde, tegid nad selle suurema vaevata kahjutuks. Seekord oli laenguks vaid üks 155 mm fosformürsk, mis on eraldivõetuna suhteliselt kahjutu. Lõhkelaengu valmistaja polnud nähtavasti suurtükimürskude tüüpide ning nende markeeringute tundmises eriti kompetentne.
Mushahda asula, kus elab umbes 20 000 inimest, enamuses sunniidid, paikneb kahel pool Suurt maanteed. Algul olid nad koalitsioonivägede suhtes üsna sõbralikult meelestatud, kuid läbisõitvate konvoide tihe edasi-tagasi saalimine mööda Suurt maanteed on neile loomulikult tekitanud probleeme – iga kord tuleb ju teeservale seisma jääda ning oodata, kuni kolonn möödub, rääkimata juhtumitest, mil koalitsioonivägede võitlejad on tule avanud. Enamikul juhtudel on olnud selleks põhjust, kuid mõnikord on olnud tegu ka ülemäärase jõu kasutamisega. Kolonnid tulevad ja lähevad, kuid 1-13 tankipataljon jääb oma vastutusalale ning kohalikud ei tee loomulikult vahet, milline üksus tule avas.
Enamiku isevalmistatud lõhkekehadest, mis sissid brigaadi vastutusalale on paigaldanud, lõhkavad nad Suurel maanteel ning selle Mushahdast al Tarmiyasse viival haruteel. Kolonelleitnant Wesley pööras mu tähelepanu värsketele asfaldilaikudele ning mainis, et need on olnud isevalmistatud lõhkelaengute tekitatud kraatrid, mis on kinni topitud ja värsket asfalti täis valatud, et sissid ei saaks neisse uusi laenguid panna.
Pärast umbes kaheksa kilomeetri pikkust sõitu mööda Mushahda – al Tarmiya teed pöörasime lõunasse ning sõitsime väiksemaid kõrvalteid pidi Kharki veepuhastusjaama juurde. Maastik Tigrise jõe läheduses meenutab rohkem džunglit kui kõrbe. Kolonelleitnant Wesley möönis, et tal tekib kohe mõtteseos Vietnamiga, kui ta sõidab mööda seda Tigrise jõega paralleelselt kulgevat teed, niinimetatud Jõeäärset teed. Koalitsiooniväed ei tee seda küll väga tihti, vahest korra paari nädala jooksul, sest regulaarselt siin liikuda oleks väga ohtlik. Kõrge ja tihe palmipuude ning muu roheluse müür algab vaevalt poole meetri kauguselt mõlemal pool teed, nähtavus on