just tähendusi, mida sisaldavad enda, teiste inimeste ja maailma kohta käivad veendumused. Need veendumused kajastuvad üsna otseselt kujutlustes, mis tulevad ärevust tundes pähe.
Kui sotsiaalärevus hakkab muutuma, muutuvad ka tähendused. Kui enesekindlus kasvab, siis pole ebaedul või pettumusel (näiteks kui keegi ei saanud teiega kinno tulla) enam algset tähendust, näiteks et ollakse põlatud ja kõigile vastumeelne. Selle asemel et äraütlemise kui isikliku tõrjumise märgi külge takerduda, on võimalik raamistikust välja astuda ja hakata teisiti mõtlema, proovides uusi tähendusi, nagu „võib-olla oli ta hõivatud“ või „pean rohkemate inimestega läbi käima“.
Mida tuleks arvestada
• Mõtlemisel on sotsiaalärevuses keskne osa.
• See, mida mõtlete, mõjutab seda, mida tunnete. See on kognitiiv-käitumisteraapia alus.
• Leidub mitut laadi mõtlemist (või tunnetust), mõtteid pole alati lihtne sõnadesse panna.
• Tuleks eristada kolme tunnetustasandit:
– mida märkate ja millele pöörate tähelepanu: sotsiaalärevuses inimesed märkavad seda, mis sobib kokku nende hirmudega,
– negatiivsed automaatmõtted: need on nagu teadvuse vool peas või sisekõne enda või teistega,
– põhiveendumused ja eeldused: siia kuuluvad veendumused enda, teiste inimeste ja maailma kohta.
• Kujutlused võivad mängida sotsiaalärevuses olulist, senini tunnustamata osa. Kujutlused on sageli põgusad, aga äratavad tugevaid tundeid ja peegeldavad nende aluseks olevaid tähendusi.
• Sotsiaalärevuse muutudes muutub ka suhtlemisprobleemide tähendus. Kui probleeme ei peeta enam nii tähtsaks, ei mõju need nii ängistavalt.
4. Kust sotsiaalärevus tuleb? Mis seda põhjustab?
Jim istus tööpäeva puhkepausi ajal kolleegide seltsis. Lobiseti rõõmsalt iga-aastase puhkuse võtmise uuest korrast. Vestluse lühikesel vaikushetkel küsis keegi Jimilt: „Mis sa arvad, kuidas need muudatused sind mõjutavad?“ Korraga oli Jimil peast kõik pühitud. Ta ei osanud midagi öelda. Ta arvas, et kõik vaatavad teda, ja järgnev vaikus, mil ta põrandat põrnitses, tundus kestvat terve igaviku. Viimaks suutis ta pomiseda: „Ma ei tea.“ Vestlus Jimi ümber jätkus, ent tema tahtnuks maa alla vajuda: rumalana, häbistatuna, enda peale vihasena, et ei suutnud vastata nii lihtsale küsimusele. Ta oli veendunud, et oli äsja kinnitanud üldmuljet endast kui täiesti saamatust inimesest.
Mis põhjustas Jimi ärevuse? Esimene vastus oleks: teised inimesed. Keegi esitas Jimile küsimuse, kõik ülejäänud vaatasid teda, kui ta üritas sellele vastata, ja Jimi jaoks põhjustasid probleemi teised inimesed. Esitatud küsimus pühkis peast kõik minema ning käivitas sündmuste jada, mida ta pidas ülimalt piinlikuks, nii et ta tundis end lõpuks rumala, enda peale vihase ja ärevana, pidades juhtunut teda õõnestavaks ja alandavaks. Kui keegi poleks talle küsimust esitanud, poleks midagi juhtunud.
Probleemil on loomulikult rohkem põhjusi, kuid kõige tähtsam on aru saada, et selle vallandab vahetult kõigest üks kaasaaitav tegur. Põhjused on alati komplekssed, seepärast ongi raske vastata konkreetsel sotsiaalärevuse juhtumil küsimusele „miks?“ ja konkreetse sotsiaalärevuses inimese küsimusele „miks just mina?“. Probleemile aitavad kaasa paljud tegurid ja teevad seda mitmeti. Igale inimesele on olulised ise asjad, peamised on toodud tabelis 4.1.
Tabel 4.1
Sotsiaalärevuse põhjused: mõningaid soodustavaid tegureid
Bioloogilised tegurid: kaasasündinud, nt
• erutussüsteem, mis reageerib kiiresti, vallandades kergesti tugevaid reaktsioone,
• temperament: rohkem või vähem suhtlev, ekstravertne, häbelik.
Keskkonnategurid: mis kellegagi juhtub, nt
• suhted vanematega ja inimestega, kes hoolitsesid lapsepõlves teie eest,
• teie hinnangusaamise, kritiseerimise, kiitmise, tunnustamise jms kogemused,
• suhtlemisoskuste omandamise, sõpruse ja lähedussuhete loomise jms võimalused,
• viisid, kuidas olete õppinud toime tulema, nt kas olukordadele vastu astudes või neid vältides.
Ebameeldivad ja traumaatilised kogemused, nt
• kiusamise ohver, diskrimineeritud, tõrjutud, narritud või piinatud, kõrvalejäetud,
• toimetulek piisava toetuseta, nt kui vanemad on haiged, eemal või surnud.
Raskused elu eri etappide nõuetega toimetulemisel, nt
• lapsepõlv: teiste inimestega suhtlema õppimine; häbelikkuse staadiumid,
• teismeliseiga: oma identiteedi leidmine, sõltumatuks saamine, seksuaalsuse avastamine,
• küpsus: tasakaalu otsimine enda usaldamise ja sõltumise vahel, kontrolli ja alistumise vahel, kuuluvus,
• pensioniiga: tööst ja kolleegidest ilmajäämine.
Pinged, mis mõjutavad suhteid teistega, nt
• kolimised: uus kodu, sõprade või pereliikmete ärakolimine,
• olulised muutused: esimene laps, töötamine rühmas, teiste juhtimine,
• võistlus: arvamus, et kui ei olda võitja, siis ollakse kaotaja.
Teised inimesed pole probleemi põhjuseks. Nende tegevus võib vallandada sümptomid.
Meil kõigil on arvatavasti bioloogiline kalduvus tunda pilgu ees hirmu või minna närvi. Sotsiaalärevuses inimene väldib sageli silmsidet, olemata teadlik, et kellelegi silma vaatamine vallandab igaühel närvienergia. See tekitab erutuse, mis teeb raskeks pilgutamata või pilku kõrvale pööramata pikka aega silma vaadata. Enamik inimesi tunneb ebamugavust, kui neid ainiti vahtida (see on nii ebamugav, et pilk pööratakse ära), ja see tekitab ka loomades hirmu. Ründavale loomale silma vaatamine aitab ründajat eemal hoida. Täpid liblika tiibadel võivad õigel hetkel välgatades võimaliku ründaja eemale peletada.
On mõningaid kõigile omaseid bioloogilisi kalduvusi ja teisi, mis indiviiditi erinevad. Kaks bioloogilist põhjust, mis võivad sotsiaalärevuse kujunemisel oma osa mängida, on erutussüsteem ja isiksus (temperament).
Erutussüsteem
Esiteks, inimeste närvisüsteem reageerib stimuleerimisele erineva kiiruse ja intensiivsusega, mille alusel võib inimesi kirjeldada kas rohkem või vähem reageerivana. Kärmelt reageeriva erutussüsteemiga inimene reageerib kiiremini, seega tajub füsioloogilisi muutusi, nagu südametöö kiirenemist või suuremat higistamist, tõenäoliselt rutemini ja tugevamini kui mõni teine, kelle närvisüsteem on vähemtundlik.
See, kuidas keegi kirjeldab ja mõistab seda inimestevahelist erinevust (kognitiivses mõttes: mis tähenduse keegi sellele annab), on oluline, sest kõrge tundlikkus pole tingimata halb. Seda võib mõista mingit laadi sensitiivsusena, mille häid külgi saab kasutada nii isiklikes kui ka seltskondlikes olukordades. Ent selles võib näha ka kalduvust üle reageerida ja hüpersensitiivsuse märki. Tugev ärrituvus ja ärevus on igaühele ebameeldivad, seda võib esineda kõigil, kuid inimesed kohanevad süsteemiga, millega on sündinud. On teada, et ärevust võib esineda perekonniti, mis paneb oletama, et sotsiaalärevuse probleem võib olla geneetiline. Ometi ei ole see arvatav riskitegur spetsiifiline, mis tähendab, et ärevate vanemate lapsel on statistiliselt suurem tõenäosus kannatada ärevuse all, ent ärevuse liik, mis last vaevab, võib kummagi vanema ärevusest erineda.
Temperament ja isiksus
Teiseks, inimesed erinevad temperamendi ja isiksuse poolest. Vastsündinud on juba algusest peale rabavalt erinevad, isegi kui seda näevad