kõik teised, mida teha, ja oskaksid signaale õigesti lahti mõtestada. See võib tekitada kaitsetuse tunde, hirmu järgmise hetke ees, närvipinget, laskmata unustada südamepekslemist ja punaselt õhetavat nägu. Häbelik inimene on veendunud, et ta on küündimatu, mittearmastusväärne ja ebameeldiv või et teised mõtlevad niimoodi. Teiste reageering häbelikkusele võib muuta ka sümptomeid, sest mida rohkem inimene häbelikkuse käes kannatab, seda kauem võib see kesta ja seda hullem tunduda.
Häbelikkus on enamasti probleemiks kaht tüüpi olukordades: suheldes kõrgemal positsioonil olijaga ning kellegagi üks ühele, eriti kui tegemist on seksuaalselt ligitõmbava inimesega. Häbelikud inimesed osutuvad kaitsetumaks, kui suhted muutuvad lähedaseks, kui nad tunnevad, et neilt oodatakse mingis inimeste rühmas tegutsemist, või kui nad tahavad ennast kehtestada. Iseäranis tõenäoliselt kujuneb see probleemiks, kui niisugune inimene vihastub või ärritub, sest häbelikud inimesed eelistavad hoiduda avalikest lahkarvamustest, kartes, et ei suuda oma tundeid (ei positiivseid ega negatiivseid) valitseda, kui lubavad neil vabalt väljenduda.
Tuleks teha vahet kahel veidi erineval häbelikkusel. Üks neist on ettevaatlikkus, mida ilmutavad lapsed üsna väiksena võõraste suhtes. Arengu seisukohalt on ettevaatlikkus võõraste suhtes igati arusaadav, selgitades, miks lapseea häbelikkus on nii levinud ja üldine. Seda tuleb ette kõigis kultuurides ja seda pole võimalik vältida ega ole ka mingit vajadust seda teha. Enamik lapsi kasvab häbelikkusest välja, vähemasti suurel määral, aga on võimalik, et inimesel, kellel pole lapsepõlves piisavalt võimalusi õppida, kuidas võõrastega suhelda ja vahet teha, kas tegemist on „ohutu“ või „ohtliku“ inimesega, võtab see kauem aega kui teistel. Ilmselt toimivad seejuures ka perekondlikud sarnasused. Neljandas peatükis on esitatud üksikasjalikum käsitlus teguritest, mis aitavad sotsiaalärevuse ja häbelikkuse tekkele kaasa.
Teine häbelikkuse vorm on sotsiaalärevusega märksa lähemalt seotud, selle peamiste joontena kirjeldatakse pärsitust ja muretsemist teiste inimeste hinnangu pärast. Võimalik, et see teiste inimeste arvamuse tajumisest tulenev vorm kujuneb hiljem ja esineb suurema tõenäosusega inimestel, kelle häbelikkuse ettevaatlikkuse vorm taandub aeglaselt. Siiski pole veel teada, kas enamik häbelikke inimesi kannatab mõlemat liiki häbelikkuse all, ega ole ka täpselt teada, milline on sellise häbelikkuse normaalne kulg, eriti hiljem sotsiaalärevuse või sotsiaalfoobia all kannatavatel inimestel, et saaks otsustada, kas sellisel vahetegemisel on praktilist otstarvet, mis aitaks hilisemas elus probleeme tekitavast häbelikkusest üle saada.
Ettevaatlikkust ja pärsitust, mis on häbelikkuse peamised tunnused, ei tohiks segi ajada introvertsusega. Introvert on inimene, kes eelistab koos tegutsemisele üksi tegutsemist. Ta ei otsi suhtlemist nii sageli kui ekstravert, vaid saab rahulduse tegevusest, millesse võib süveneda, olenemata sellest, kas tal on samal ajal kellegagi suhelda. Introvert erineb sotsiaalärevatest inimestest selle poolest, et seltskonnaelu ei tekita temas hirmu ega tee närviliseks, see on lihtsalt midagi, millel on elus oma osa. Introvert suudab sõbruneda ja luua raskusteta lähisuhteid, kui on sellest huvitatud, ta ei otsi eraldatust ja võimalusi sõltumatult tegutseda mitte seepärast, et on üksildane ja isoleeritud, vaid seetõttu, et see on talle omane.
See tähendab, et häbelikud ja ka sotsiaalärevuses inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed. Neile võib olla omane suurem või väiksem seltskondlikkus ja probleemi kujunemine sõltub sellest, millisena nad tahaksid oma seltskondlikkust näha. Häbelikul ekstraverdil võib olla suhteliselt lihtne osaleda hästi korraldatud seltskondlikel üritustel, teades, mida temalt oodatakse, ja tundmata hirmu, et teeb midagi „valesti“, kuid suhteliselt raske hakkama saada intiimsemas ja vähem ärakorraldatud olukordades. Paradoksaalsel kombel võib häbelik introvert kannatada vähem kui häbelik ekstravert, sest paljusid tegevusi, millest tema tunneb rõõmu ja rahuldust, on võimalik teha ka üksinda.
Häbelikkuse peamised tagajärjed, mida seni tehtud uuringutes kirjeldatakse, sarnanevad sotsiaalärevuse peamiste tagajärgedega. Need on kokku võetud tabelis 2.1.
Tabel 2.1
Häbelikkuse peamised tagajärjed
(Pange tähele sarnasusi tabeliga 1.1)
• Eneseteadlikkus.
• Mõtted, et teid hinnatakse negatiivselt, mõistetakse hukka või kritiseeritakse.
• Veendumus, et olete saamatu, ebameeldiv ja kole.
• Vältimine ja eemaletõmbumine, sulgumine endasse, suhtlemisest loobumine.
• Raskus midagi algatada või end kehtestada.
• Ärevus, kartlikkus, frustratsioon ja tuntakse end õnnetuna.
• Füüsilised sümptomid, nagu punastamine ja teised närvilisuse nähud.
NB! Häbelikud inimesed EI OLE vähem ligitõmbavad, vähem intelligentsed ega vähem pädevad kui teised, ehkki võivad ise arvata, et on.
Häbelikkusel võib olla ka kaudseid mõjusid. Nii võivad häbelikud inimesed olla endast sedavõrd teadlikud ja enda ning oma tunnetega ametis, et ei suuda pöörata tähelepanu ümbritsevale ega oma tegevusele. Nad satuvad segadusse ja teevad midagi kohmakat: näiteks ajavad joogiklaasi ümber, komistavad trepil, koperdavad laua või tooli otsa. Häbelikud inimesed pole loomuldasa kohmakamad kui teised, vaid muutuvad oma meelehärmiks selliseks kõige ebasobivamal hetkel, kui tahavad kõige vähem endale tähelepanu tõmmata, ja eelistaksid mitte olla nii saamatud, nagu end tunnevad.
Huvitav, aga häbelikud lapsed kannatavad häbelikkuse pärast vähem, kui võiks oletada. Algul ei mõjuta häbelikkus nende enesehinnangut ega suutlikkust leida sõpru. Kui häbelikkus kestab, hakkab probleem nende elu rohkem häirima, nii et alati häbelikud olnud täiskasvanud teevad sagedamini tööd, millest ei tunne rõõmu, ega kasuta täielikult oma võimalusi või teenivad vähem kui inimesed, kellel on õnnestunud oma lapseea häbelikkusest üle saada. Seetõttu kannatavad neist paljud hiljem madala enesehinnangu all, mõned kauakestva häbelikkuse teiseste tagajärgede all, mis võivad olla üpris üllatavad. Neil kipub olema rohkem terviseprobleeme, kui võiks muidu arvata.
Oletatavasti on see seotud asjaoluga, et neil on häbelikkuse tõttu raske teisi usaldada ja rääkida oma probleemidest või asjust, mille suhtes paljud on tundlikud ning mis tekitavad piinlikkust. Seetõttu võivad nad saada vajalikust vähem professionaalset nõu, vähem tuge teistelt inimestelt, kui nendega juhtub midagi närvesöövat või masendavat. Psühholoogilistest uurimustest on teada, et igasugustest probleemidest aitavad jagu saada tugivõrgustik ja võimalus oma tundeid väljendada, olgu kellegagi silmast silma vesteldes või mõnel muul viisil, näiteks kirjutamise, muusika, luule või spordi kaudu. Enda väljendamine aitab kiiremini taastuda kui mure endale pidamine, mis tähendab, et ennast väljendavad inimesed kannatavad vähem kurnatust, mis harilikult kaasneb pideva pinge ja ängistusega, ja ka pisitõbede oht on neil väiksem.
Paljud inimesed häbenevad, et on häbelikud – justkui oleks see viga ja nad oleksid süüdi, et pole oma probleemist jagu saanud –, kuigi nad enamasti jätkavad visalt selle tegemist, mis valmistab neile raskusi. Samuti nagu sotsiaalärevuses inimesed, kipuvad nemadki oma saavutusi eirama või alahindama ja peavad kordi, kui neil on seltskondlikult hästi läinud, õnnelikuks juhuseks. Neil on meeles kõik, mis sobib nende ettekujutusega oma saamatusest või küündimatusest, ning nad ei suuda seda kuidagi unustada. Häbelikel inimestel on kombeks tõlgendada neile või nende kohta tehtavaid kahemõttelisi märkusi (näiteks „sa pole kuigi jutukas“) kriitikana ja nad mäletavad neid paremini kui mittehäbelikud. Nad elavad teistelt kriitikat oodates ja kui neil palutakse ennast kirjeldada, ütlevad nad enda kohta rohkem negatiivset kui positiivset.
Arvestades häbelikkuse mitmesugust mõju, võib olla üllatav, et sellel on ka olulisi plusse. Paljud peavad häbelikkust võluvaks omaduseks. Häbelikku inimest võib olla raske tundma õppida, aga see ei pruugi olla eemaletõukav, vaid võib hoopis äratada huvi, justkui oleks mõistatus lahendada. Häbeliku inimese tundmaõppimine tasub end ära. Tunne, kuidas inimene sulab talle osutatavast tähelepanust ja avaneb usalduse süvenedes,