pressimist, et tühja käsivankrit Marja mäest oma musklis kätega üles lükata. Kui ta pärast tööotsi mäest alla koju tuli, siis tõmbas käru kärumeest, nii et Stjoopal oli tükk pidurdamist, et käru eest ära ei veereks.
Täna oli asi veel eriti hull, kirst ju koormaks.
Täitekaonu Artur tuli kõnniteelt appi käru tagasi hoidma, muidu vaata, et pääseb Stjoopa kätest lahti ning põrutab suure hooga koos kirstuga jõkke, kalad saaksid kirstus mõnusa pesa.
Rataste raudvitsrehvid põrisesid mõnusalt munakividel – punnitasid mõlemad mehed, mis nad punnitasid, ikkagi pidid nad sammu kiirendama, et kärust mitte maha jääda.
Kui käsivanker viimaks mäest alla jõudis, lõpetas Artur ka abistamise, astus tagasi kõnniteele teisel pool tänavat, oma küljeluu Elleni kõrvale.
Paistab, et Stjoopal on olnud täna kehv teenistuspäev, mees tundukse purukaine, ei laulagi sitikatest ja satikatest, kes talle vastu tulid ja päid raputasid. Aga võib-olla oli mööblivedajale mõjunud hoopis kunstimuuseumis öösel mööbeldamise eest saadud karistus, see, et rahvakohtunik Valve Karm talle viisteist päeva ja pea paljaksajamise määras? Vangikong ja tänava luuatamine kasvatasidki kärumehe korralikuks, nagu see oli ette nähtud? Ah?
Stjoopa peatas nüüd käru, et teha pööre vasakule ning siis koorem hoovi vedada.
Igatahes on tal kell kenasti olemas, teadis Kolla. Ilus, veel tema voorimeheajast pärit pika hõbedakarva ketiga tasku-uur, mida setuisand armastas tolgutada käe otsas, et kõik näeksid.
„Okei, Stjoopa!” hüüdis Kolla kõnniteel paaritute numbrite poolelt.
„Mäs sa kostsid?” küsis Stjoopa, sügas oma hallide juustega kaetud kuklatagust.
„Tere kostsin. Okei tähendab uuel ajal „tere”,” seletas Kolla.
„Mis tere, anna parem üts ruts raha,” torises Stjoopa.
„Pole võimalik. Pole mul enda raha. Ma tahtsin teada, mis kell on,” ütles Kolla.
„Kell! Ehee, kell … Ei mul pole kella vaja, mul Moskva ütleb aja,” riimis Stjoopa ning rõõmusära lõi ta kortse ja vagusid täis näkku.
„Mis see Moskva siis ütleb?” küsis Kolla.
„Viisveerand vitu peal, kuusveerand koti peal,” teatas Stjoopa täpse aja.
Sellist ütlust polnud Kolla veel kuulnud, see oli vaja kõrva taha panna. Viisveerand kuus ja kuusveerand viis – neid kõnendeid teadis igaüks, kuid kärumehel oli alati midagi uut öelda.
„Üle prahi kell oli mul. Nüüd tiksub ta kellegi persses, näitab aega julkadele, millal välja ronida,” rääkis Stjoopa rahulikult, siis äkki käratas. „Sa, poiskesekurat, tuled minu käest kella küsima! Ise sõitsid selle kella eest Kilulinna ja tagasi! Ei mäleta või? Krill oli kah kambas, tema näitas Siiri koha kätte.”
Õige, õige, Stjoopa oli majavalitsuse pasportistilt Ellen Tengelilt just saanud Siiri surmatõendi – surnud südametegevuse seiskumise tagajärjel –, Ellen oli talle tutvuse poolest vihjanud, et see tähendab mahalaskmist, Krill aga teadis Liiva surnuaial Tallinnas seda õudset kalmistunurka, kus hukatud liiva alla aetakse. Sinna põrutasid nad Tartust taksiautoga ning loomulikult polnud see odav, ka lilled ja pärg ei tulnud tasuta kätte.
„Kella tahad teada või, noormees?” küsis Ellen paarisnumbrite kõnniteelt.
Tädi Ellen Kolla maja altkorruselt oli oma helge ilme, moeka viltkübara ja prinkrindadega Supilinna üldtunnustatud iludus number üks, Kollagi möönis seda tiitlit, kuid piiranguga: omas vanuseklassis. Klass eakamate mestis iludusi enam ei olnudki, viimane neist, habemega naine Benita von Schloß sai kevadel enda ümber kuus hööveldamata lauda. Klass nooremate hulgas oli tunnustatud iludus olnud kuni suveni Panga-Siiri, nüüd sügisel on Pildi-Siiri oma punase, lõkendava peaga. Kolla vanuserühmas pretendeeris raudselt esikohale Tiuksmann.
Ikka kena, kui sind kutsutakse noormeheks ja mitte mingiks poiskesekuradiks.
„Miks sa koolis pole? Kell näitab seda aega, et sina pead koolis olema, Nikolai,” pedagoogitses Ellen.
Mis siis, kui kitub emale? Kas valetada midagi? Et viimased tunnid jäid ära … Aga valetamine oleks isa petmine, isa ei luba valetada.
„Ja miks sul ülikond seljas on? Pulma lähed või? Sellepärast tahad kella teada? Ma pole sind veel ülikonnaga näinudki,” imestas Artur.
Ta on vist vahepeal rikkamaks saanud, muidu oli tal viis täitesulepead pintsaku rinnataskus, nüüd juba kuus. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
„Ja krae püsti. Kes siis kraed püsti hoiab?” noomis Ellen edasi.
Püstine krae oli päris kohustuslik, ükski õige mees ei liikunud ringi, krae lamaskil. Aga hakka sa seda neile seletama, pole mingit mõtet.
Ülikonnapintsakul olid dressipluusi ees mingid eelisedki, näiteks just krae, mida sai üleval hoida.
„Pulma, pulma …” venitas Kolla. „Võib-olla kunagi lähengi, kui keegi kutsub. Aga mida teie kirstuga teete?”
„Kirstusepp oli mulle pikalt raha võlgu, ei maksnud ega maksnud ära. Võtsin siis natuuras,” selgitas täitesulepeamees asjalikult viieteistkümnesele Kollale nagu võrdsele äripartnerile. „Ämmal ka aeg käes.”
Tema ämm oli Sea-Liide, Marja 10 endine omanik, Elleni-tädi ema, kõik nad elasid allkorruse kolmetoalises korteris, kusjuures ühte tuba üürisid veel välja, seal oli studioosus kostil.
Mõnikord tuli Kollale peale tahtmine panna vinget pulli.
„Ei tea, kas ikka istub?” küsis poiss.
„Mis istub? Kuhu istub? Kes istub?” ei mõistnud onu Artur. „Kirstus ei istuta, kirstus hoopis lamatakse.”
„Seda muidugi. Kas te ikka proovisite, sobivad mõõdud Liidetädile? Kirstuga peab tegema nii nagu rätsepa juures ülikonnaga. Mitu korda peab proovima, tulevane kasutaja peab sisse ronima,” ütles Kolla.
„Mul on kirstusepaga käed löödud, et juhul kui ei istu, on mul õigus ümber vahetada,” vastas onu Artur tõsise näoga.
„Jälle sina oma viguritega. Millal sa ometi suureks kasvad, oma vigurid jätad?” küsis tädi Ellen.
„Ei tea. Kas Liide-tädi hakkab surema või?” tundis Kolla huvi.
„Kes teab, kuna see tuleb. Aga üks asi on surmkindel: tulemata too aeg ei jää. Tark mees näeb niisuguseid asju ette ning muretseb varuks,” ütles onu Artur.
„Niipea see aeg ei tule, see on kah surmkindel,” ütles Ellen.
Stjoopa keeras selja, et lükata kirstukäru hoovi, Ellen ja Artur tegid sama, astusid käru kõrval.
„Kell! Ma tahtsin kella teada!” hüüdis Kolla teiselt poolt tänavat.
Artur ja Ellen pöörasid end tagasi poisi poole. Artur vaatas randmelt, Elleni pisike ilukell rippus ehtena naise kaelas.
„Pool neli,” ütles Artur.
„Mis pool kaks, kell on pool kolm!” ütles Ellen.
„Alati vaidled sa vastu!” vihastus Artur. „Kunagi ei ole sa minuga nõus. Nagu mina sõna ütlen, nii sina risti vastu. See on ju teada, et naistekellad valetavad alati.”
„Siis valetab ka raekoja kell. Ma täna selle järgi kontrollisin,” lausus Ellen.
Ja seejärel läks Elleni ja Arturi vahel kõvaks ütlemiseks, kelle kell on õigem.
Näe, ajasin pererahva tülli.
Kolla tuli üle tänava, koputas oma naabermaja, Marja 12 esimese korruse aknale. Üksainus korrus sel kunagi valgeks võõbatud lobudikul oligi, rohkem polnud.
Kaasaskantav ajanäitaja oli põrgukallis luksuskaup, kuid vekkereid ja seinakelli leidus ka kõige vaesemal rahval. Ja kellapärimist ei pandud pahaks, sellega oldi harjunud.
Väike-Heintsi