et lapsed olid koju jõudnud.
Gospodin N, kes ei mõistnud Marxi õpetust ning moonutas seda tundmatuseni, nagu Vladimir Iljitš võrreldamatu meisterlikkusega näitas, meenutas seltsimees Tutile seltsimees Saul Saunikut ja neidki inimesi, kes tema kabineti uksele kleepriba seadsid. Kahetsusega pani mees pliiatsi ja raamatu öökapile ning tõusis asemelt. Juba liputas Strelka Tutt saba, teadis, et saab välja. Strelka oli pronksja karvastikuga väga tark kaukaasia lambakoer. Loomulikult mitte nii tark nagu Vladimir Iljitš, aga ikkagi … Kui Vladimir Iljitš oli inimklassi kõige targem esindaja, siis Strelka on üks targematest oma liigiklassis.
Miks just Strelka? Miks mitte Laika või Belka?
Laika ja Belka said ju oma kosmoselendudel surma! Nende nimede levitamine sisaldab endas justkui Nõukogude-vastast sõnumit, soovi partei ja riigi saavutuste asemel esile tõsta seda, mis vastu taevast oli lennanud. Muidugi, lõviosa laikatajaid ja belkatajaid küll seda ei taju, sest Glavlit ei luba lehes kirjutada ega televiisoris ja raadios rääkida, milline oli Laika ja Belka tegelik saatus, aga ikkagi jääb õhku mingi ebaõnnestumiste propageerimise vaim.
Aga Strelka, kes ainult 14 kuud tagasi koos Belkaga lunoidil Korabl-Sputnik 5 mitu tiiru ümber maakera tegi, jäi ellu! Vähe sellest, pärast tiirutamist tõi Strelka ilmale kutsikad, nende isaks oli Pušok, kes samuti oli läbi teinud kosmosesse lendamise treeningprogrammi. Ja ühe nendest kutsikatest kinkis NLKP Keskkomitee esimene sekretär Nikita Sergejevitš Hruštšov oma rahuvisiidil Põhja-Ameerika Ühendriikidesse president John Kennedy tütrele Caroline’ile, näidates seega sõjaõhutajate kantsile number üks Nõukogude teaduse mäekõrgust üleolekut. Lita Strelka oli kodumaa triumf.
Ja lunoid – mis asi see on?
Mõte komistas. Peab olema valvas, isegi nii karastunud inimene nagu mina võib teha ideoloogilise prohmaka.
Selle sõna mõtlesid välja keeleinimesed pärast seda, kui Nõukogude Liit laskis edukalt kosmosesse Maa esimese kunstliku kaaslase, esimese kunstliku kuu ehk teisisõnu lunoidi. Seda uudisvälmingut pruugiti lühikest aega sputniku asemel. Seejärel tuli Moskva keskkomiteest korraldus: ei mingit separatismi, olgu kõigil Nõukogude Liidu rahvastel üksmeelne ja ükskeelne sputnik! Glavlit keelaski lunoidi, järeltsensorina jälgis Tutt ise valvsalt, et Tartus ilmuvates trükistes ei juhtuks kahetsusväärseid vääratusi.
Koduse tõulita Strelka jaoks oli seltsimees Tutt Maa, mille ümber koer kaaslasena tiirles. Maa ise tiirleb teadupärast ümber Päikese ning päikeseks polnud loomulikult mitte keegi muu kui Vladimir Iljitš. Nõnda siis tiirlesid mõlemad, nii Strelka kui ka Tutt, ümber Lenini.
Korra päevas käis seltsimees Tutt siiski väljas. Enne seda raseeris ja pesi mees end vannitoas hoolikalt, pistis sõrme ilmatu klotserkella ning pani selga suurepärase ülikonna ja moodsalõikelise patšokkidega sügispalitu. Patšokid tõstsid õlgu, tegid mehelikumaks. Seejärel lõhnastas Tutt end troinoiga „Aa, soldatõ idut”, et matta konjakilehk, mida ehk võis temast õhkuda. Troinoi oli mõeldud küll naistele ja seda rohkem hummas.
Lõunatama läks Tuti pere linnakomitee nomenklatuurisööklasse. Õnneks polnud pikalt astuda, Tutid elasid südalinna vaikses kõrvaltänavas, luksusmajas aadressiga Magasini 12a, mille profašistliku režiimi aegne kindralist linnapea oli lasknud endale ja oma lähimatele kaastöölistele ehitada. Siin resideeris teisigi linnakomitee aparaadi töötajaid, näiteks linnakomitee kõige tähtsam persoon, esimese osakonna juhataja Maksim Šalajev. Selle maja inimesed omavahel ei suhelnud, trepikojas trehvates vaid noogutati üksteisele külmalt.
Maja varasemad asukad oli NKVD arreteerinud ning tribunal oli mõistnud neile teenitud karistuse, mõned olid ka kohtu õiglase otsuse eest seni veel püüdmatusse kaugusesse põgenenud.
Strelka kõndis ees, teda hoidis rihmapidi kinni Reet, pere tuli koera järel. Strelka teadis, kuhu minna. Ainukesena Tartus oma keskaegse nime säilitanud Magasini tänavast pöörasid nad paremale Pioneeride tänavale ja siis vasakule linna peatänavale, mille nimeks 21. Juuni. Seltsimees Tutt kavatses varsti esineda ettepanekuga nimetada linna peatänav 21. Juuliks ning kirjutada sel puhul pikem teadusartikkel linna parteikomitee häälekandjasse Edasi. Väljastpoolt oli erinevust ainult üks täht, kuid seestpoolt terve maailm. Kõigile, kel kas või pisut on aimu marksismi-leninismi õpetusest, on ju selge, et üldrahvalik sotsialistlik revolutsioon on oluliselt tähtsam kui kodanlik-demokraatlik revolutsioon.
Keegi ei saanud keelata Tuti perele lõunasööke linnakomitee nomenklatuurisööklas, isegi mitte valvekarauuli ülem nooremleitnant Eldar Izmailov, kes ise või kelle mõni alluv valvepostil oma karvast kulmu kortsutas, kui Tutid sisenesid. De jure oli seltsimees Tutt ju linna esiideoloog edasi, ainult linnakomitee pleenum, ei miski muu, võis ta sellest kõrgest ametist vabastada.
Hubert Seier küll sööklas ei käinud, kuid mis sellest. Esimene sekretär oli võtnud endale sinise lehe, haiguseks infarktieelne seisund, ta ei tohtinudki end avalikus kohas näidata. Teadagi, tutvuse poolest ja mistendi eest võid arstilt saada, mida tahad, kas või surmatunnistuse. Maria Tutt oli linna pealt kuulnud, et oma koduaias müristavat see müokardimees nagu tubli traktor, tegevat sügiskündi, parv adramadruseid, see on kajakaid, selja taga vihmausse noolimas.
Kui perekond Tutt sisenes parteimaja kolmandal korrusel asuvasse parteisööklasse, lõid kõik, kes laudades kahvlite ja lusikatega klõbistasid, pilgu taldrikule, tegid, nagu ei märkaks nad mitte midagi.
Kui lahkelt tervitati Tutte varem! Lapsed tulid Strelkalt terekäppa tahtma, naised Mariaga sõbrustama. Seltsimees Sauniku abikaasa Luule kippus Maria parimaks sõbrannaks, demonstreeris oma eestlase kohta kaunis soravat vene keelt, küsis tervise järele ja tahtis teada, kuidas istub Tartu kliima Moskva oludega harjunud naisele.
Nüüd ei jätkunud ei tal ega teistel Tuttide jaoks silmigi! Ka seltsimees Saul Saunik ise vaid nohises, vaata et näitab veel rusikat, lusikas käes.
Mees, õpi nuga paremas ja kahvlit vasakus käes hoidma, pane püksimulk kinni ning ära vohmi ainult lusikaga, pealegi veel nõnda ahnelt, nagu oleksid hirmul, et keegi su nina eest praetaldriku ära kisub!
Oma kaabu, mida Saunik alati kannab ja mis nii kontrastselt harmoneerub püksiauguga, on ta siiski peast võtnud ning roogade vahele otsekui laualilleks pannud. Arvatavasti ise ta selle peale poleks tulnud, võttis peast vaid abikaasa Luule käsul.
Loomulikult on see püksiaugumees kaasa kiskunud kogu perekonna, peale naise kolm poega ja tütre ning veel kellegi Eesti koondise dressis noormehe. Kes see on? See turjakas, näib, et atleet, on siin silma hakanud kõikidel viimastel päevadel, vahest on ta Sauniku tütre Hilja peigmees?
Näe ja kuule, Saunik paneb kehakultuurlasele käe õlale ning kihutab suppi larpima:
„Pista, Andrus, pista! Kõik on klimbid!”
Oo, ära tundsin! See on ju meie olümpialootus, noorsõudja Andrus Kõu, temaga ilmus pikk intervjuu Edasis, seal oli temast ka paar pilti, kus noorukil oli seljas sama dress.
Terve Saunikute laud on toitu täis kuhjatud, sellist koormat ei jõuaks rood soldateidki ära hävitada. Aga Saunikutele ei käi muidugi miski üle jõu. Noor jõujuurikas tundub olevat eriti ahne söömaga, võtab vist tulevasest äiast eeskuju.
Kõrvallauas einestab Saul Sauniku sekretarša Aglaja Piražkova, kes varem oli alati emmanud Mariat, kallistanud pisi-Tutte Reeta ja Õiet ning küsinud, kuidas edenevad tüdrukute viiuliõpingud. Nüüd aga hakkas ta köhima, nagu oleks üllatusehmatusega kurgi kurku neelanud.
Tutid asusid iseteenindusleti ette.
Järjekorda polnudki, leti teises otsas kassa ees seisis vaid üks inimene, keegi roobades torujüri. Too oli vist tulnud parandama vesiklosetti, mis oli kontrollbrigaadi kontrollist alates vett jooksnud, nagu Maria oli kuulnud. Veel räägiti linna peal, et kontrollbrigaadi võimutsemise ajal kadus tollest linnakomitee mõtlemiskabinetist iga päev paar rulli tualettpaberit. See aga oli niisugune defitsiit, et seda ei saanud isegi Moskvast partei keskkomitee asjaajamisosakonna liini pidi, selle hankis seltsimees Saunik oma sidemete kaudu Peetrituru täikalt. Parteimaja koristaja