panna.
Tuhakarva taevas sättis juhtkurg alluvad kolmnurka, linnud kruukruutasid kõrgel pea kohal, joondusid vastavalt komandöri komandole.
Loodus näitab eeskuju.
Prüssel väetas põldu. Miks peaks väärt kraami kuskil käimlas raiskama? Julgeolekumajor upitas sügispalitu ja kuue tagasiilu üles, laskis püksid rebadele ning sittus nagu mees muistegi.
Külm tuuleviirg lõi otsekui hambad tagumendi sisse. Muidugi peab olema ettevaatlik, et Makarov salakabuurist välja ei kukuks.
Sellise väetamiskunsti oli Prüsselile selgeks õpetanud isa, tööarmastaja põllumees, kellel oli ainsana oma külas rehepeksumasin. Tehnika ekspluateerimisega isa kinni kukkuski, sellepärast ta tehtigi kulakuks ja lasti maha. Nende talus sulaseid ei peetud, järelikult inimeste ekspluateerimist neil ei olnud, sellega vahele võtta ei saanud.
Alumised ajupoolkerad olid üldse tähtis instrument Siberi põllunduses. Kui palja peega andis juba maas istuda, kui külm su mune ei näpistanud, oligi kätte jõudnud kevadkülvi aeg.
Prüssel rakendas isalt päritud kogemusi ka siin Kambjas, ei hoolinud ilmateadetest. Raadio ikka valetab, muudkui valetab.
Pühkida oli kasuline rabarbrilehega, see läks edasi kompostihunnikusse. Mitte midagi ei tohtinud kaotsi minna, kõik pidi tulu tooma.
Kukuruuznik oli julgeolekult võtnud Pälsoni ja Riia tänava nurgalt suure hoone, mida rahvas kartis ning Halliks majaks kutsus. Vastu olid nad saanud mingi suletöölistele kuulunud hoone, tarbetu paraadtrepiga narrikoja, mille ees vist keegi hirmu ei tundnud. Keda ei kardeta, sel pole ka autoriteeti. Ühes autoriteediga läks kaduma lasketiirgi, mis oli olnud Halli maja keldris.
Nüüd oli neil õigus harjutada salamisi vabas õhus.
Põllulapp rammutatud, hakkaski Prüssel seda tegema. Tal oli välja mõõdetud täpselt 25-meetrine distants. Tööriistakuuris leidus päris auklik märklauaalus, sellele kinnitas ta nüüd mustade ja valgete trükitud ringjoontega märklehed, mis tal alati ohvitseriplanšetis kaasas olid.
Nii, valmis!
Märkleht asus täpselt vaenlase rinna kõrgusel. Major vajutas päästikule, tulistas oma Makarovist.
Musta ringi, musta ringi, valgesse.
Prüssel sammus üle kartulivagude kaema. Kaheksa, kaheksa ja kaks, kokku kaheksateist silma kolmekümnest võimalikust.
Kaheksaga tapaks vaenlase ära nagu nalja, kahega vaid vigastaks. Vahest ongi parem, kui ellu jääb, saab temalt pärast tunnistusi välja pinnida?
Prüssel laskis viis padrunipidet tühjaks, siis sai aeg täis.
Mosu läks niuhti käima, sõitis sinna, kuhu vaja.
Vahest tõesti olid kellegi näpud parvel saboteerinud?
Linna piires hakkas bensiininäit armatuurlaual vilkuma. Prüssel käitus seltsimehelikult, juhtis auto aadressile Stahhanovi tänav 1, Vabariikliku Veetranspordivalitsuse mehaanilise laevandustöökoja naftabaasi, täitis seal kütusepaagi ning lasi auto pesta. Selle asutusega oli julgeolekul leping. Kui järgmine kasutaja operatiivmasina rooli asub, ei oota teda halva üllatusena ees tühi bensupaak.
Veel samal päeval kirjutas Prüssel oma kabinetis Vanemuise tänaval aruande objektile väljasõidu kohta. Inimene, eriti ohvitser, peab olema akuraatne, ei tohi tänaseid ülesandeid homseks edasi lükata. Mehe kohta haruldaselt selges ja ühtlases käekirjas sai vene keeles ausalt paberile pandud väljasõidu ja tagasituleku aeg, osa marsruudistki vastas tõele, just selle algusosa Tartu–Luunja–Haaslava. Haaslava parvest edasisõiduna pani Prüssel kirja teekonna Ahja – Mooste – Räpina – Värska piir ENSV ja VNFSV vahel – Meremäe – Vastseliina – Võru – Kambja – Tartu.
Oli ju teada, et jälitustegevus liiduvabariigi territooriumist kaugemal vajas Moskva ja praegusel juhul veel Pihkva oblasti kolleegide luba. Seda polnud, mistõttu piir oli täiesti loogiline ümberpööramiskoht. Ka kütusekulu oli näidatud kilometraažiga kooskõlas.
Harjutamiseks kulutatud kuulid pani Prüssel täpipealt kirja, ent juhtumist parvel vaikis.
Kes ei riski, see ei joo šampust.
Räägin sellest ülemale, polkovnik Kaupo Kalgile nelja silma all, koos otsustame, mida arvata, lohutas ennast Prüssel, kui teksti ja sulgegi roosaka kuivatuspaberiga kuivatas.
Krillil oli peaaegu kõik nitševoo. Peaaegu …
Mees tundis, kuidas Jehoova muutis ta päev-päevalt puhtamaks, ta mõtted helgemaks. Nagu pärast koristustalguid Friidaga oli valgemaks saanud Krilli tuba Tähtvere 27–11 (sissekäik Marjast), nii oli Krilli hingki otsekui pesust välja tulnud. Jehoova oli seda nähtamatut ja puudutamatut asja küürinud oma nähtamatute käte, nähtamatu matšalka ja nähtamatu seebiga ning siin valitses nüüd kombeline voorus varasema hooruse asemel.
Enam ei tundunud Krillile, et kuri maailm närib ühtejärge tema kõri kallal. Enam ei paistnud, et inimesed elutsevad paljalt selleks, et talle siga keerata.
Ja seda puhtusetunnet oli ette kuulutanud Friida, tark ja agar naine, koguduse eestvedaja.
Jehonks (nagu Krill endamisi ütles) on teinud mustuse ja prahi kõrvaldamisest enamatki – lisaplussina saatnud tema ellu naise, kes on tõeline naine. Žasmina Pelagejevnale ei tahtnudki Krill kõigepealt tuti vahele väänata ja pärast seda eemale hoida, hoopis täitsa efen oli olla temaga niisama koos, ajada törts törilöri ja juua teed.
Mis sest, et venelane, kuid kas venelane ei olegi siis inimene?
Ühelgi eesti naisel ei ole nii asjalikku nime, ükski eesti naine ei kanna nii vinget krunnsoengut. Ja millist särinat Pelagejevna keetis, sama kanget, kui tehti tsoonis. Pealegi oli Pelagejevnal veel laps, liiati koguni poeg.
Isaks oli Krill igatsenud saada tervelt pool sajandit, kuid mitte kuidagi polnud jopastanud. Vanglavaheaegadel oli Krill silmanurgast piilunud tema sroki ajal ilmale tulnud pisikesi supilinlasi: ehk on mõni ringi mudiv vääks tema deela, ehk on veidikenegi tema molu?
Võta näpust, võis olla nii, võis olla naa.
Pelagejevna maimu Vanjušakest polnud Krill veel näinud, kuid oli naiselt kuulnud, et poiss on elevandi kasvu.
Ongi maru, saab temast fizkulturnik või muidu vägilane, minu isikliku rekordi sangpommi rebimises – kahepuudasega 78 korda – lööme ära, mõtles Krill, kui kükitas sel porihallil sügispäeval täpselt Marja ja Tähtvere tänava nukal oma kahekorruselise roheka agulimaja nurgal, seljas Pelagejevnalt saadud tumedavõitu ülikond ja valkjas linasärk.
Pelagejevna oli särki juba üks kord Emajões pesnud, Krill oli siis kükitanud kaldal naise kõrval täpselt samuti nagu praegu uulitsanukal, tätoveeritud ülakeha paljas, ning oodanud, mil asi saab tibens-tobens.
Niimoodi kükitama oli mees õppinud pikkadel pogriaastatel. Okastraadi taga polnud pinke, ka ei tohtinud seal lesida naridel, adminn piinas sind, ei lasknud persekil või laatsakil lösutada, ja nii oligi kükakil olek kõige vähem energiat kulutav asend aja surma poole saatmisel.
Marja ja Tähtvere nukk oli Krilli armastatuim paik. Siit vooris mööda otsatu hulk rahvast, kõik, kes Marja poodi käisid, kõik tagasupilinlased, kel kesklinna asja oli, kõik, kes tõusid Nursi treppidest Tähtvere linnaossa, sinna rikaste juurde.
Krill tundis peaaegu kõiki supilinlasi, ja kui mitte kõiki, siis vähemalt oma tänavate inimesi, juba hirmus hästi.
Oma tänavaid oli tal koguni kaks: Supilinna pikim Tähtvere ning väga mõnus Marja, Krill polnud kellegi ühetänavamees.
Enam-vähem kõik möödakäijad tervitasid teda, vaid mõni üksik nühkis mööda, nina maas. Kergitati naljaviluks mütsi, visati viiski pihku, küsiti seda ja teist. Aga üks teravama keelega naine, kes tihti suskab, soovis jõudu laisklejale.
Nüüd tulid otsekui Jehoova käsul Krilli pähe uued mõtted.
Mis Supilinna vanem ma üleüldse olen? Ei ole ju! Olen isehakanu, keegi teine peale minu enda ei pea