ta oleks plikale hoobilt kaela langenud, ta oli kavatsenud mängida juhuslikku möödujat, kel oli absoluutselt juhuslikult siiakanti asja. Ta plaanis üldse mitte märgatagi Mittet, kelle pärast ta kandis Sauniku-naiselt saadud sajaka eest suvisel võistlusreisil ostetud ülikonda.
Mitte oli ju tituleerinud ta dressiks, lausa tuult täis hernehirmutiseks! Mitte arust kirjutatakse hernehirmutise seljale „EESTI”, nii palju need spordikauged kunstnikud teavadki!
Kui Mitte teda eemalt hüüab, eks siis näib, kas ta üldse kuuleb või mitte. Kui tüdruk talle päris järele jookseb, teeb Kolla suured silmad ja küsib: „Kodanik, kes teie olete?”
Ent polnud ei plikat ega ka tema hobust, ei olnudki võimalik Mittest mitte välja teha.
Täna oli Kollat äkki tabanud veendumus, et kõik oli olnud üksnes miraaž. Paadist nähtud valget hobust, kes jões suples, ega mustapäist ratsurit, kes sadulata ja jalusteta kenuskaelal istus, polnudki tegelikult olemas.
Vaat kui suur on fantaasia jõud, manab su silme ette selle, mida ihkad!
Aga roolimees Sull-Sull ju ometi hüüdis! Treneener Treener? Kool samuti!
Polnud ka hüüdusid, kõik oli olnud puha pettekujutelm. Visuaalne ja auditoorne hallutsinatsioon, kui kasutada sõnu, mis seisid võõrsõnade leksikonis Gogolli riiulil.
Noh, katus veeres minema, pimedad silmad näevad ja kurdid kõrvad kuulevad, mida vaid ise ihaled. Ja tema oli Mittet veel Esmeraldaks pidanud!
Mustlaskaunitar Esmeralda oli päriselt olemas, elas Pariisi Jumalaema kirikus, kõik armastasid teda, kuid Mitte oma ratsu oli vaid armupuuga pähe saanud vaimu sünnitis.
Vastupidi Krillile tundis Kolla, et maailm teeb talle ränka ülekohut. Et elu ongi välja mõeldud tema piinamiseks.
Kas ta oleks pidanud arvama, et on saatuse soosik, kui saab ühtepuhku vastu muhku? Sügisregatil Pärnus pudenes nende paatkondjuba eelsõidul välja, kooli polnud Kolla jõudnud enam paar nädalat – ja sellest tuleb kunagi tohutu koosa. Mitte peidab end spetsiaalselt tema eest, võib-olla sõitis näiteks Pärnusse suvitama. Kui su isal on uhke salongiga Pobi, võid käia Pärnus peesitamas ka sügisel vihmaga.
Kolla oli õnnetu ning tundis, et tahabki olla õnnetu, ta lonkis, pilk nukralt maas.
„Moens! Kuhu kursid, säga? Mis? Ei taha ära tunda või?” kuulsid Kolla kõrvad.
Poiss tõstis silmad.
Aah, Krill, see veider ja maru isand! Ise igavene peer, kuid ei mingit tudilikku kondikrõbinat, hoopis musklites, elu täis vägilane. Isegi mitte halli pead, vaid tihedad ruuged juuksed, kammitud viimase moe järgi taha tihedalt ligi pead. Kuidas seda soengut kutsutigi? Aah, kiivriks, motikakiivriks.
Alati oli Krill jaol, kui tänaval rahvastepalli, nuksi, trihvaad, vaksa, pitkut, pada või midagi muud mängiti, õpetas õigeid reegleid, mis on Supilinnas püsinud aegade algusest saati.
„Okei!” vastas Kolla.
Okeioli uus moesõna, seda teadsid vaid väga vähesed. Kolla oli kuulnud okei’d sõudebaasis meistersportlastelt, kes oma kahesega Poolas võistlemas käisid.
Poolas pidid kõik ütlema okei, eriti siis, kui midagi öelda polnud. Okei väärtus seisneski selles, et see sobis absull igale poole.
Kolla peatus.
„Oled mees, aitad jamast välja? Jehonks tasub sulle heldelt, kui sa aitad,” alustas Krill.
„Kes see Jehonks veel on?” küsis Kolla.
Krill näitas näpuga tumeda, vihma lubava taeva poole.
Mehe näpu ümber oli tätoveeritud madu.
„See epštein vend seal,” ütles Krill aukartusest sosistades. „Tema kuuleb ja näeb kõike, olgu pilvi ees või musttuhat.”
„Jajah, ma tean. Sinu Jeesus torkab jalaga pilvesse augu ning sealt ta passibki. Võib-olla on tal isegi teleskoop, kuid mitte tähtede, vaid Maa vaatamiseks,” vastas Kolla.
„Mitte Jeesus, vaid Jehoova,” parandas Krill teise asjatundmatusest tehtud vea. „Mitte Poeg, vaid Isa ise. Ja tutkit tal teleskoopi vaja läheb. Tal pole vaja ka auku. Tema näeb ja teab kõike jumalast muidu.”
„Siis ei saaks temaga trihvaad mängida. Ta leiab kõik peitjad ropsupealt üles,” nöökis Kolla.
„Äh, vennike, krantsitad siin … Sa ei tea, mida sa teed. Jehoova, anna talle andeks, ta on ju rumal. Tee nii, et ta karistust ei teeniks … Võib-olla oledki juba teeninud? Ma vaatan, et sa oled kuidagi õudselt ludri. Saatan on sind nüpeldanud, see on su sihverplaadist kohe paista. Mõni emane jättis su maha või? See on saatana esimene riugas, nii teeb ta alati. Jehoova saadab sulle armsa naisterahva, saatan tirib ta eemale. Niimoodi käib elu. Aga saatan tirib ainult Jehoova käsul, siis, kui sa oled mingi pazoori kokku keeranud. Pane tähele, kui sa mind aitad, kihutab Jehoova saatana sinust eemale, annab sulle su pruta tagasi. Ta tuleb ja põlvitab su ees: „Anna andeks, anna andeks!” Sada prossa garantiid selle peale,” lubas Krill.
Kuidas saab keegi mind maha jätta, kui mul pole ühtki prutat päriselt veel olnudki?
„Mida sa tahad?” haakus Kolla Krilli abisooviga.
„Tead sa … Sa oled segenš kuju …” otsis Krill mõtlikult õigeid sõnu.
Oi, kuidas Kolla sulas, kui teda kiideti!
„Tead sa … Ma panin õudselt puusse … Virutasin neid, noh, neid … kuidas sulle öeldagi, et sa aru saaksid … virutasin salaja neid … kaksikute tübeteikasid. Sabražaitad või? Ponimaješ, kutt?” uuris Krill.
„Saan pihta. Raudrüüsid,” täpsustas Kolla.
„Noh, olgu rüüsid, kui tahad. Ma virutasin neid raudselt elu eest,” tunnistas Krill. „Nüüd käskis Jehonks: „Pleti oma lust kinni!” Muidugi ma teen seda. Ma teen kõike, mida Jehoova käsib mul teha. Jehoova pani mu pähe ka mõtte, kuidas seda toimetada, ning tõi sinu mulle appi. Kolme kohta oleks vaja viia kümnekas, siis on mu kõlvatu liperdamine ornungis. Kas sa viid minu eest ära, sepp?”
„Kümnekas, milleks kümnekas?” ei tabanud Kolla.
„Tübeteikade eest, kuidas sa aru ei saa?” ei mõistnud Krill.
„Kuhu need tübeteikad siis jäid? Ega sa neid ometi ära ei söönud? Ühtelugu kaebasid, et kõht on maru tühi. Milleks kümnekaid kulutada? Anna parem tagasi, mis võtsid! Riputa nöörile! Kas või öösel, kui muidu ei julge!” soovitas Kolla.
„Kes siis kantud kraami kannab,” lausus Krill.
„Sina ju kandsid. Pesed ilusti ära ning riputad vargsi nöörile, teed naised õnnelikuks,” ütles Kolla.
„Mina – ja pesema? Pesemine on naistetöö, nii on Jehoova maailma asjad seadnud igavesest ajast igavesti. Pesu nühkimine määrib mehe käsi, poiss, pea see meeles! Ja mina ju tahtsin, et see kraam oleks kantud, nemad ei taha, ma tean. See, kes kõike teab, ütleb mulle, et totsid ei taha kanda minu kantud asju,” ütles Krill.
„Kes teab kõike?” küsis Kolla.
Ise ta tahtis kõike teada!
„Mõtle veidike, siis saad aru. Ja kui kristalselt aus olla, siis tübeteikade kohta veel nii palju, et ma lasin vanad tutvuse kaudu Peetrituru täikal maha müüa, kui olin uued tõmmanud. Nii et neid neetu. Ma arvestasin, et nii umbes kümme rutsa nina pealt, siis peaks minu rastšott Jehoova ja nende totside ees tibens-tobens olema. Kas teed ära või?” küsis Krill.
Teha polnud Kollal suurt midagi. Õhtuse trennini jäi veel neli-viis tundi. Tõsi, hobuse ootamisega olid katki jäänud linnaekspeditsioonid. Praegu märkis Kolla Tartu plaanile üldsaunu. Emajõe saunas käis ta ise, Tiigi, Pargi ja Pika tänava saun olid kaardistatud, kuid kuulu järgi pidi linnas olema veel üks saun, nimelt Jõe saun Jõe tänavas. Seda polnud poiss oma ihusilmaga näinud. Kuid kuuluinformatsioon vajas kontrollimist ning seda oligi Kolla tahtnud teha.
Mida