mil Rahn Peremehe välja kutsus, kohale sama arv vange, kui oli tol korral ohverdatud kaaskondlasi, ja need veristatakse suure pidulikkusega.”
„Ja nüüd on ta oma kooljatega siin.”
„Tema poeg, Kalju. Vana surnumanaja on surnud.”
„Surnud… või ebasurnud?”
„Ma varitsesin teda ükskord oma salgaga ja lasin isiklikult mehele noole silma. Saatesalga aga raiusime tükkideks. Pärast põletasin laiba ära, et ta ei saaks üles tõusta. Lootsin, et tema surmaga kärvavad ka kõik laibaväed maha, aga ei. Tema poeg võttis nende juhtimise üle ja tuli kätte maksma. Sellepärast ma pidingi kodukandist põgenema ja rändan praegu mööda ilma ringi, pakkudes oma mõõka sellele, kellel parasjagu vaja. Praegu siis suurisand Raudkäsnale, et aidata tal lendmägedest jagu saada.”
„Lendmäed. Ka mina tulin ju mäejahti. Poleks osanud uneski arvata, et satun hoopis surnutega kokku. Oleksin ma teadnud, poleks tulnudki.”
„Ka surnutega sõdides võib au ja kuulsust koguda,” sähvas Rand vihaselt. „Neid ei tohi karta! Kui mu sõjasalk poleks Savilöövi all hirmust laiali jooksnud, siis vaevalt Raisakull oleks julgenud praegu siia mägede järelt laipu riisuma tulla. Pigem oleks ta juba surnud ja tuhana laiali pillutud!”
„Su väed jooksid laiali? Kuidas sa siis ise pääsesid?”
Rand mühatas rõõmutult. „Ma kasutasin sedasama tarkust, mis Maagimägede Rahn omal ajal. Kutsusin lummutise välja. Mitte Peremehe, vaevalt ta oleks mind Kalju vastu aidanud – vaid Kõrvetava Päikese. Meeleheites oleksin ehk samuti oma arad sõjasulased ohvrikivile saatnud, kui nad veel kohal oleksid olnud. Aga ma olin tühjade kätega, vaid mu pere oli mu ümber ja ma sain anda talle ainult niipalju verd, kui oli mu enda soontes ja koos minuga palus ja andis oma verd ka mu naine…”
Ora silmad läksid suureks.
„Ja siis…?” küsisid ta huuled peaaegu hääletult.
„Rituaal ja lummutise palumine võttis aega. Vahepeal jõudsid kooljad lossi tungida ning… nad tapsid mu pojad, kes kolmekesi püüdsid rituaali ajal saaliust kaitsta. Ja alles siis pühkis Kõrvetav Päike need neetud kääpjalad üheainsa neetud käeliigutusega minema. Ta oleks jõudnud ka varem! Kuid ta lihtsalt seisis seal, ootas ja muigas irvel sui, niikaua kuni mu pojad surid! Ta oleks tahtnud, et ma oleksin oma pojad talle ohverdanud!”
Ora tundis, kuidas teda haaras kaastunne mehe vastu. Lummutised olid verejanulised ja inimeste kannatuste suhtes külmad, pigem nautisid neid, nii et haruharva julges keegi nendega mingit tehingut teha. Selleks pidi suur häda käes olema. Ja vaid harva sai see, kes nendega tegemist tegi, õnnelikuks. Sest nad nõudsid alati kõrget tasu ja kui puudu jäi, võtsid ise juurde. Nende olenditega lävisid tihemini vaid sellised inimesed, kes olid sama külmad ja südametud kui lummutised ise, inimesed, kes sundisid teisi endi soovide eest maksma. Rand ei olnud ilmselgelt nende seast ja Ora oleks tahtnud meest kuidagi lohutada.
„See oli ammu?”
„Aastaid tagasi.”
„Rohkem pole teil lapsi sündinud?”
„Ei,” Rand vaatas Orale korraks otsa, silmad mustad ja sügavad, ja pööras pilgu siis jälle kaldaid uurima. See ainus pilk mehe hingesügavusse vapustas nooremandat hingepõhjani. Ta oleks tahtnud paar head sõna öelda, kuid ei osanud lausuda midagi, mis poleks tundunud kohatu.
„Mu naine ei suutnud selle kaotusega leppida. Ta küll tahtis veel lapsi, kuid kaotusevalu oli liig suur ja ta lihtsalt hääbus poole aasta jooksul. Ei söönud, ei joonud, rääkis alatasa lastest, nii neist, kes hukkusid kui neist, keda ta pidi veel sünnitama. Minu meelest ei saanud ta lõpus enam isegi aru, kes olid juba surnud ja kes veel sündimata.”
Kaja, Väits ja kogu ülejäänud Laibalõhe haudkond õgisid laipu. Kõigus oli seadnud piirangud – süüa võib silmi, sisikonda ja ajusid. Kehad peavad aga jääma piisavalt terveks, et neist saaks uue haudkonna jalule panna. Sellegipoolest said kõik haudkonna liikmed end verest ja mälestustest täis õgida, sest hukkunuid oli kõvasti rohkem kui neid rünnanud kooljaid. Siin oli olnud päris palju töölisi, kes veristati ära nagu lambakari. Samal ajal käis ka vilgas parandustöö. Terved õmblesid tükkideks raiutuile nende kaotatud kehaosi külge. Kes sõlmiti kokku nööriga, surnute riietest rebitud ribadega või nahkrihmadega, kes kinnitati puutikkude ja – pulkadega. Kui mõnes kääpas oli osavam kondiväänaja, siis aitas see kaaslastel kondid ka päriselt kokku kasvatada. Väits oli üks sellistest ja Kaja sai omale uue korraliku käe. See polnud küll seesama, mis tal küljest oli raiutud, vaid mingi hukkunud sõduri küljest rebitud jäse, end sellel polnud erilist tähtsust. Kes see ikka hakkab lahinguväljal kadunud kätt otsima, kui neid niisamagi sadade kaupa igal pool vedeleb.
Käest olulisemad olid Kaja jaoks hukkunute mälestused, mis ta koos soolikate ja verega endasse õgis. Sõjamees, kelle sisikonda ta kaevus, oli olnud napsi- ja naistemees. Kaja lasi imestusega endast läbi need hetked, mil sõdur oli naiseihu puudutanud. See erutus, õrnus ja iha, mida mees oli tundnud, vapustas teda. Peaaegu kogu Kaja saak koosneski seksist, ja siis oli seal veel surmaagooniat, sest mees elas alles, kui Kaja tema lõhkise kõhu kaudu sisikonda välja hakkas kiskuma ja omale suhu toppima.
Veel olid tal mõned killud neilt, kellelt lahingus sai üht-teist küljest hammustatud. Ühelt sõjamehelt, selleltsamalt, kelle käe ta endale lasi külge panna, sai ta kõigi kõrist alla minevate vägijookide maitsed, teiselt – selleltsamalt kahekäemõõgaga vägilaselt – mõnusa rammestunud tunde, mis tekib pärast pikka ja rasket treeningut, järgmiselt – sellel oli ta silmad välja torganud ja nahka söönud – tunde, mis käib üle turja, kui kuumas saunas kõvasti leilitada. Kaja oli lahingu tulemusega rahul. Temas olid nüüd varasema külmuse, tühjuse ja hirve surmapiinade kõrval palju uut ja põnevat. Armastus ja õrnus, väsimus ja rahu, leilikuumus ja selle masohhistlik mõnu.
Kaua ta oma leidude üle mõnuleda ei saanud. Kääpavanemad ajasid salgad jalule ning hakati edasi astuma. Kõigus jäi nende selja taha uut haudkonda looma. Kooljate hulgas räägiti, et sellele saab nimeks Kõhutud, just sellepärast, et neil kõigil oli kõht tühjaks söödud.
Peagi hakkas hahetama, kuid nagu ikka oli, see rohkem petteks. Endiselt jäi valitsema pimedus, valgemaks läks vaid karvavõrra. Tuul oli vaibunud, madalad sinakasmustad ja hallid pilved uuesti koondunud ning piserdasid hämarast taevast taas vihma alla. Ora oli kuuldust mõttesse vajunud. Tema mõtted voolasid sama vaikselt nagu jõgi nende ümber ja keerlesid peamiselt lummutiste ja ohvrite lähikonnas.
„Kas selle asemel et jahilisi kokku kutsuda, poleks suurmaaisandal olnud mõttekam lummutisele mõni ohver tuua ja see oleks lendmäed viipega minema pühkinud?” küsis ta viimaks.
Rand raputas pead.
„Eks sai sellelegi mõeldud. Kuid siin on väike aga. Kes on lendmäed ja kes on lummutised?”
Ora pilgutas arusaamatuses silmi.
„Kes nad siis on?”
„Lummutised ongi lendmäed.”
Ora ei lausunud midagi, vaatas vaid jahmunult ja uskumatul pilgul Savilöövi isandale otsa. See vaikis korraks, nagu oodates uut küsimust, kuid jätkas siis: „Seda sa tead, kes inimese lõi?”
„Ei tea,” vastas Ora.
„Inimeste loojateks olid lendmäed.”
„Noh…”
„Nad ei teinud seda niisama lõbu pärast, vaid mägedel hakkas Iidmaal kitsaks jääma ja osa neist leidis, et kui nad oleksid veidi väiksemad, mitte nii tohutu suured, siis oleks neil kohe ka palju enam ruumi. Niisiis hakkasid nad proovima erinevaid kujusid, et teada saada, milline oleks parim väike-olemise vorm. Niiviisi loodi palju olevusi, nii loomi, linde kui putukaid. Sellest ajast ongi pärit kõik need, kes meie ümber elavad ja hingavad, meie – inimesed – kaasa arvatud. Inimese kuju tundus neile lõpuks kõige sobivam ja elavmäed hakkasidki ühel selleks ehitatud altaril ka iseennast ükshaaval väikseiks ja inimesekujulisteks muutma. Altar oli tehtud tervest mäest, sadade